Hispaania peaminister Pedro Sánchez andis veebiajalehele elDiario.es pika intervjuu, milles selgitas kõigepealt valitsuse välispoliitilisi seisukohti. Järgnevalt on siin toodud ära just see osa viidatud intervjuust. Küsimusi esitas väljaande peatoimetaja Ignacio Escolar.
Kas muretsete Donald Trumpi kättemaksu pärast Hispaaniale?
Ei. Hispaania seisukoht on järjepidev läbi aja nendes järjestikustes sõdades, mida me oleme viimase viie aasta jooksul näinud: Putini oma Ukrainas, Gazas… rahvusvahelise õiguse kaitsmine on Hispaania valitsuse poolt järjekindel positsioon. Teiseks see, et me kuulume sellesse ruumi, mille moodustab Euroopa Liit, ning Euroopa Komisjon on olnud selles asjas väga selge. Ja lõpuks, sest ma usun, et survestamine ei ole õige. Ameerika Ühendriikide liitlaseks olemine ei tähenda kõigega nõustumist.
Kas olete tundnud Hispaania vastu kaubandusembargo väljakuulutamisega silmitsi seistes toetust teiste Euroopa riikide poolt?
Euroopa Liidu sees ei ole ühist seisukohta, nagu see oli Ukraina osas. Aga Hispaania on alati hoidnud sama joont, nii Ukraina, Gaza kui ka Iraani osas: rahvusvahelise õiguse kaitsmine. See on olnud järjekindel seisukoht, mis on leidnud head vastukaja mitte üksnes teatud Euroopa valitsuste poolt, mis on oma seisukohta viimaste päevade jooksul muutnud, vaid ka suure osa Euroopa ühiskonna ja avaliku arvamuse poolt, mis on vastu sellele sõjale, mis ei too midagi head ja viib meid tagasi aastasse 2003, kui algas sõda Iraagis. Leidub erakondi, mis õigustavad seda sõda Iraanis, aga mina arvan, et nad ei ole midagi õppinud ja jätkavad kõiges vigade tegemist.
Von der Leyen väidab, et Euroopa vajab realistlikumat välispoliitikat ja et ei saa jääda lootma reeglitel põhinevale süsteemile. Mida te arvate sellest Euroopa Komisjoni presidendi ettepanekust?
Tema kõnes oli elemente, millega Hispaania saab nõustuda. Näiteks kaubanduspoliitika küsimus või siis rahvusvahelise õiguse ja riikliku suveräänsuse austamine Gröönimaa osas. Kuid lähtudes Hispaania välispoliitika vaatepunktist, meie tunneme ennast palju mugavamalt selle lähenemisega, mille on võtnud Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa.
“Eilne maailm” on ilma reegliteta maailm. Valik ei ole vana korra ja uue korra vahel, see on rahvusvahelise korra ja rahvusvahelise korratuse vahel, mis viis meid kahe maailmasõjani. Maailm muutub, aga Euroopa Liidu väärtused ja põhimõtted ei tohiks muutuda.
Kas von der Leyen helistas teile enne oma kõne? Kas olete temaga hiljuti rääkinud?
Ei. Ilmselgelt oli see Euroopa Komisjoni presidendi seisukohavõtt. Eile [esmaspäeval] oli mul võimalus rääkida Euroopa Ülemkogu eesistujaga.
Hispaania valitsus on olnud väga selge oma seisukohas, mis puudutab rahvusvahelise õiguse austamist. Meie räägime suveräänsusest ja territoriaalsest terviklikkusest. Räägime rahust, võitlusest vaesuse vastu, arengu rahastamisest, kliimapoliitikast ning sellest, kuidas reguleerida tehisintellektiga seonduvat, ja uute tehnoloogiate arendamisest.
Ja mida peaks Euroopa tegema?
Euroopa peab edendama reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda ning kaitsma multilateraalsust uuendatud kujul. Lääneriikide valitsused peavad tegema järeleandmisi, et muuta rahvusvaheline süsteem senisest representatiivsemaks. Me peame kaotama ÜRO-s vetoõigused. On kahtlemata kurioosne, et kaks ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget on Venemaa ja Ameerika Ühendriigid, mis on praegu need kaks suurjõudu, mis toovad maailma palju ebastabiilsust sõdadega Ukrainas ja nüüd ka Iraanis. Kui me teostame reforme ÜRO süsteemis, peame ühendama suured riigid nagu India, Aafrika maailmajao, Hiina ja Brasiilia nendesse organitesse palju laiemalt esindatuna.
Kas selline ÜRO reform on teostatav, kui Venemaa ja USA on selle vastu?
Seda tuleb teha, sest lõpuks on rahvusvaheline kord see, mida meie tahame, mida vajame ja mis on ka Euroopa huvides, mis on lõppude lõpuks samuti multilateraalne projekt, nagu seda on ka ÜRO süsteem.
Enne määratlesite te Ameerika Ühendriike liitlasena. Aga kas keegi, kes ähvardab annekteerida jõudu kasutades selliseid Euroopaga seotud alasid nagu Gröönimaa, on ikka veel liitlane?
Hispaania valitsus ja Euroopa on alati leidnud, et me vajame tugevat transatlantilist suhet. Kuigi see võib kõlada paradoksaalselt, tähendab selle transatlantilise suhte tugevdamine praegu Euroopa samba tugevdamist: meie majanduskasvu, meie julgeoleku ja meie ühise kaitsevõime. USA on selgelt kuulutanud, et Euroopa julgeoleku tagamine peab lasuma eurooplaste õlgadel.
Siit algavadki erimeelsused, sest kui me räägime majanduskasvust ja konkurentsivõimest, siis parempoolsed ja äärmusparempoolsed soovivad kliimapoliitika lammutamist. Aga Iraani kriisi majanduslikud mõjud, mis tulenevad selle mõjust nafta hinnale, näitavad, et strateegiline autonoomia sõltub energiamajanduse ümberkujundamisest, mille osas Hispaania on esirinnas ja mis muudab meid palju konkurentsivõimelisemaks, tänu taastuvenergiale toetumisele.
Teine näide: me oleme olnud väga vastu sellele, et kulutada riigikaitsele 5% SKP-st. Miks? Sest see ei elavdaks ega tugevdaks mitte niivõrd Euroopa kaitsetööstust, vaid seaks meid pigem hoopis palju suuremasse sõltuvusse USA tööstusest.
Opositsioon süüdistab, et teie “ei sõjale” teenib valimishuve. Mida vastate?
Seda, et seda sõda ei provotseerinud Hispaania. Selle sõja vallandasid ühepoolselt kaks riiki. Pealegi, me oleme kooskõlas ja järjepidevad selle välispoliitikaga, mida oleme järginud peaaegu kaheksa aastat valitsuses olles. Me ei lahenda Lähis-Ida ebastabiilset olukorda ära sellise ilmselge ebaseaduslikkusega.
Feijóo ja Abascal [konservatiivse Rahvapartei ja parempopulistliku erakonna Vox juhid] ütlevad “ei kõigele” peale sõja ja see “ei-ism”, mida praktiseerivad Rahvapartei ja Vox, ei ole midagi uut. Kõigis nendes kriisides, millega see valitsus on pidanud tegelema, alates pandeemiast, oleme alati seisnud vastamisi opositsiooniga, mis määratleb ennast lihtsalt kõigele “ei” ütlemise kaudu, minnes isegi vastuollu endaga. Nad ütlevad “jah” USA ja Iisraeli sõjale Iraanis, aga “ei” Hispaania solidaarsuse ulatumiseni sellise Euroopa riigini nagu Küpros.
Kui kaua võib see sõda teie arvates kesta? Milliseid stsenaariume valitsus kaalub?
Seda on raske ennustada, sest eile [esmaspäeval] me kuulsime, et Ameerika Ühendriikide president ütles, et see sõda on lõppemas. Nüüd, mil ka opositsioon pakub välja sotsiaalmajanduslikke meetmeid selle mõju leevendamiseks, arvan ma, et kõige odavam ja kõige rohkem elusid päästev meede on “ei sõjale”. Lõppegu see sõda võimalikult kiiresti.
Euroopa Liit kulutab relvastusele juba üle kahe korra rohkem kui Venemaa. Kas kaitse-eelarve suurendamine on tõesti vajalik või on olulisem liikuda ühise kaitse poole?
Me vajame rohkem koordineerimist, vaja on suuremat mastaapi ja seda on vaja selleks, et muuta meie kaitsekulutused efektiivsemaks. Debatt ei peaks käima peamiselt selle üle, mille peale me kulutame, vaid pigem selle üle, kuidas meie eurooplased suudaksime luua rohkem rikkust. Kas on mõistlik, et suured digikorporatsioonid asuvad teisel pool Atlandi ookeani? Kas on mõistlik, et Euroopast kantakse igal aastal umbes 600 miljardit eurot eurooplaste sääste USA majanduskasvu rahastamiseks? Kõik see on väga tihedalt seotud Euroopa suurte lahendamata ülesannetega, nagu säästu- ja investeerimisliit, ühise energiaturu lõpuleviimine ja digitaalne ühisturg.
Suur paradoks ja väljakutse Euroopa ees seisneb selles, et lisaks mitmete soovimatute šokkide ohvriks langemisele – Putin, Ukraina, USA, Iraan, Gaza – on meil Euroopa Ülemkogu laua ääres palju selliseid valitsusi, parempoolsete ja äärmusparempoolsete juhitavaid, mis üritavad renatsionaliseerida neid poliitikaid, mis on praegu Euroopa tasandi käes, selle asemel, et edendada seda föderaliseerumise protsessi, mida Euroopa vajab.
Ja mida saab Euroopa pakkuda maailmale?
Võimul, ütlevad teoreetikud, on kaks hooba: esiteks, kõva jõud, mis viitab sõjalisele võimekusele, aga siis on ka teine jõud, mida nimetatakse pehmeks, see on jõud anda õpetust, mõjutada ja olla pühendunud osaline suurtes debattides, millega inimkond silmitsi seisab ja kus Euroopa on referentspunkt.
Maailm vajab toetuspunkte, järjepidevust, sidusust, printsiipe ja väärtusi. Ja see ongi Euroopa. See on meie aluslepingutes ja see on see, mida meie Hispaania valitsuses kaitseme. Just seepärast, kui me ütlesime “ei sõjale”, tekkis uhkuslaine hispaanlaseks olemise üle mitte ainult meie maal, vaid ka paljudes teistes ühiskondades üle kogu planeedi. See tõsiasi, et Hispaania on täna samatähenduslik uhkusega, on suuresti seotud sellega, et meid seostatakse põhimõtete, väärtuste ja ka tulemustega. Me näitame, et Hispaania viis asju teha annab optimaalseid tulemusi meie ühiskondade keskklassi ja tööliste jaoks.
Mida te arvate Prantsusmaa plaanist suurendada enda tuumarelvade arsenali? Teie räägite pehmest jõust, aga see on kõige kõvem võimalikest. Kas Hispaania teeb koostööd?
Kahjuks aegus veebruari lõpus tuumarelvade leviku tõkestamist reguleeriv rahvusvaheline leping. Ja me oleme tunnistajateks tuumalõhkepeade suuremale varumisele maailmas. See on põhjus, miks ma nõudsin Müncheni julgeolekukonverentsil, et suured tuumariigid istuksid maha, et leppida läbirääkimiste teel kokku uues lepingus, mis piiraks ja vähendaks tuumavõimekusi. See juba ütleb ära Hispaania valitsuse seisukoha: meie ei taha rohkemate tuumarelvadega maailma, meie ei taha Euroopa tuumarelvastumist. Ja seetõttu me selles projektis ei osale.
Teie valitsus on palunud tühistada Euroopa Liidu sanktsioonid Venezuela vastu. Usute, et Delcy Rodríguez teostab ülemineku?
President Delcy Rodríguez on astunud samme selle ülemineku suunas, mis peab kulmineeruma vabade ja ausate valimistega koos kõigi nende garantiidega, mis puudusid kahjuks varasematel, nagu on märkinud ÜRO. Hispaaniale on kogunenud piisavalt ajaloolist kogemust, mida jagada Venezuela rahvaga, et seal saaks toimuda üleminek demokraatiale, kus venezuelalased ise, vabana sekkumisest, otsustavad enda valitsemise ja oma riigi tuleviku üle.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
