Saksamaa välisministeerium tähistab tänavu enda taasasutamise 75. aastapäeva. Teisipäeval sel puhul toimunud pidulikul üritusel pidas president Frank-Walter Steinmeier (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) välisteenistuse töötajatele äärmiselt olulise kõne, mida on nimetatud suurimaks Saksamaa välispoliitilise suveräänsuse deklaratsiooniks, millega mõni sõjajärgse Saksamaa riigipea on üldse kunagi esinenud.
Steinmeieri teine ametiaeg presidendina saab läbi järgmisel aastal, uut presidenti hakatakse valima jaanuari lõpus. See kõne on nähtavasti tema välispoliitiline n-ö testament. Kahtlemata tähelepanuväärne sõnavõtt mehe poolt, kes on teeninud Saksamaad ka välisministrina kaks ametiaega (2005–2009, 2013–2017) ja täitnud muid olulisi poliitilisi ametikohti, näiteks koordineerinud Saksamaa luureteenistuste tegevust ajal, mil otsustati olla vastu Iraagi sõja vallapäästmisele.
Tuttav vaatepilt, see Maailmasaal. Juba selle nimi seab ootuse ja ambitsioonide taseme huvitava, alati väljakutseid pakkuva, vahest liigagi suuri väljakutseid pakkuva teenistuse jaoks selles ministeeriumis: hoida silme ees kogu maailma. See on teie töö!
Ma olen teile, härra Wadephul, väga tänulik kutse eest. See peegeldab meie sõbralikku koostööd ning see annab mulle võimaluse õnnitleda sünnipäeva puhul seda auväärt ministeeriumi ning väljendada oma tänu ja austust selle töötajatele. Niisiis: suur tänu ja südamlikud õnnesoovid 75-ndaks sünnipäevaks!
Välisministeeriumi ajalugu on teie ajalugu, nende inimeste ajalugu, kes meie riiki maailmas esindavad ja kes on 75-e aasta jooksul – oma töö, aga ka enda isiksuse, enda inimlikkuse ja usaldusväärsuse kaudu – kasvatanud usaldust meie riigi vastu. See uus usaldus pärast Natsi-Saksamaa täielikku poliitilist ja moraalset kokkuvarisemist oli ja on liitvabariigi eduloo aluseks.
Ma ise olen – ministrina selles majas, aga ka liidukantseleis, Saksamaa Liidupäevas ja nüüd siis juba ligi kümme aastat presidendina – õppinud tundma ja hindama terveid põlvkondi diplomaate, töötajaid kõigilt tasanditelt. Teie hulgas ei ole vähe neid, kes kuuluvad minu lähimate kaastöötajate ja sõprade hulka.
Kallid välisteenistuse töötajad, ma tean, et teie kõigi jaoks on välisteenistus enamat kui lihtsalt töö. Välisteenistus on eluvalik, eluviis, teie ja teie perekondade jaoks, sageli ilus ja huvitav, sageli mitte kerge – igal juhul selline, mis on ja jääb ülimalt oluliseks meie riigi jaoks.
Välisministeeriumi ajalugu on loodud teie, inimeste poolt – ja ka välisministeeriumi tuleviku kirjutavad inimesed. Tehisintellekt võib olla kasulik – näiteks kõneks nii paljude jutupunktide ettevalmistamisel, mõnede sõnul liigagi paljude, millele aitas muidugi kaasa ka presidendi kantselei – ma tunnistan enda kaassüüd.
Aga just sellisel hetkel, sellisel hingetuks võtval, ülimalt ohtlikul hetkel, keset poliitilisi ja tehnoloogilisi vapustusi, on vaja teid, on vaja nutikaid diplomaate, kellel on terav otsustusvõime, suhtlemisoskus, usaldusväärsus. Ja isegi kui mõned peavad diplomaate praegu nõrkadeks ja ebaolulisteks: just sel kriiside ja konfliktide ajal vajame me rohkem, mitte vähem diplomaatiat!
Kui kena, et selle sünnipäeva tähistamisel mängib pearolli diplomaatide järgmine põlvkond. Kallid praktikandid: mul on suurim austus teie elukutsevaliku suhtes. Mul on hea meel, et te just maailma praeguses olukorras, Jumal teab et mitte lihtsal hetkel, ütlesite: Jah tööle meie riigi heaks, Jah tööle välisteenistuses!
Minul isiklikult – kui lubate väikese ajaloolise kõrvalepõike – langes otsus vägagi poliitilise elu kasuks veidi rohkem kui 35 aastat tagasi. Kuni 1989. aastani võisin ma kujutada endale kergesti ette jäämist teaduse juurde. 1989. aasta sügisel töötasin ma just oma doktoritöö viimase peatüki kallal, kui müür langes. Meie ees seisis aeg täis võimalusi, täis usku. Saksamaa sõjajärgne edulugu – uus algus, majandusime, äraleppimine, eurointegratsioon, lõpuks taasühinemine – kõik see näis toona, 1990-ndate aastate alguses, viivat lausa otsejoones selleni, et maailmas ja tulevikus saab olema rohkem rahu, rohkem vabadust, rohkem demokraatiat. Meie, mina ise, võibolla ka mõned vanemad kolleegid siin saalis, tahtsime olla osa sellest arengust. Me tahtsime ilma naiivsuseta ning suure energiaga aidata ehitada seda maailma, mis muutub iga päevaga tükikese võrra paremaks ja mis saab sellega ka killukese Saksamaale osaks saanud õnnest.
Vaevalt saaks kontrast tänasega olla suurem. Usust tulevikku on saanud äärmiselt defitsiitne kaup, eriti siin Euroopa südames. Maailm meie ümber näib iga päevaga tükikese võrra ohtlikum, jõhkram, vähemalt irratsionaalsem. Ja samal määral, nagu see rahvusvaheline kord, mille eest meie seisame, iga päevaga mureneb, näime ka meie, Saksamaa, olevat surutud iga päevaga üha enam maailmalava äärealale. Utreeritult öeldes: mida suurem on meie kohkumine maailmapoliitika suunast, seda suurem on ka meie võimetus selles osas midagi muuta. Kas välisteenistust on ka tulevikus veel vaja? See on tänase ürituse teises osas toimuva arutelu avaküsimus. See on üks julge, aus küsimus sellisel pidupäeval, aga ka selline, mis paneb muretsema – juba ainuüksi selle tõttu, et seda esitatakse.
Ivan Krastev tegi hiljuti tähelepaneku, et Saksamaa praegused hädad on paradoksaalsel kombel mitte meie sõjajärgse aja poliitikate ebaõnnestumise, vaid edukuse tagajärg. Just seetõttu, et teise maailmasõja õppetunnid näisid olevat igaveseks omandatud, just seetõttu, et sõda Euroopas näis olevat muutunud mõeldamatuks – just seetõttu oleme meie, sakslased, raskustes, kui toores jõupoliitika tagasi tuleb, kui rahvusvahelist õigust rikutakse ning kui paljudel ei ulatu ajalooline mälu tagasi nähtavasti isegi Iraagi, Liibüa ja Afganistanini.
Lühidalt: Saksamaa välispoliitika seisab silmitsi põhjapaneva ümberorienteerumisega. Meie mõtetes olev maailm tuleb uuesti kaardistada.
Sellel ajaloolise väljakutse hetkel teenite teie, kallid välisteenistuse töötajad siin saalis ja paljud välisesindustes, meie riiki. Asjaolud on muidugi hoopis teistsugused kui 1951. aastal või külmas sõjas, aga strateegiline väljakutse ei pruugi olla väiksem kui nendel, kes siis, 75 aastat tagasi, suunasid liitvabariigi uue, rahumeelse ja usaldust suurendava välispoliitika teele.
Miks ma räägin nii põhjapanevast muudatusest? Neli konstanti on kujundanud aastakümneid seda, mis oli alates välisministeeriumi uuesti asutamisest algselt Lääne-Saksa välispoliitika: esiteks, Saksamaa jagunemine ja selle ületamine; teiseks, integreerumine Läände; kolmandaks, eurointegratsioon; ja neljandaks, suhted ja dialoog meie maailmajao idapoolse osaga.
Kaine pilk olukorrale aastal 2026 näitab, et kolm neist neljast konstandist on, vähemalt ettenähtavas tulevikus, laualt maas – mis muudab ainsa allesjäänud konstandi, nimelt Euroopa ühtsuse, veelgi olulisemaks.
Las ma visandan lühidalt strateegilise pildi: kaua aega avatuks jäänud Saksa küsimus – mis meid mõlemal Saksamaal aastakümneid vaevas – on 1990. aastast rahvusvahelise õiguse alusel lõplikult vastatud, ning see on rikastanud seda ministeeriumi suurepäraste kolleegidega Ida-Saksamaalt. Muidugi: meie riigi sisemine ühtsus jääb suureks ühiskondlikuks ülesandeks, aga see ei ole enam – õnneks – ülesanne välispoliitika jaoks.
Põhjapanevad konstandid Lääs ja Ida, suhted Washingtoni ja Moskvaga, on möödunud kümnenditel kannustanud kõiki meie valitsusi, aga on eriti seotud kahe nime, kahe kantsleriga: Konrad Adenaueri ja noore liitvabariigi selge positsioneerimisega Lääne allianssi ning Willy Brandti toona algatatud nõndanimetatud uue idapoliitikaga. Mõlemad need konstandid on nüüd meie praegusel ajal enneolematult mõranenud.
Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on põhjapanevalt lõhkunud kõiki Euroopa julgeolekukorralduse põhimõtteid. Püüdlused rajad pärast raudse eesriide langemist koos Venemaaga ühine Euroopa ühiskodu hoidsid seda ministeeriumi ja põlvkondi poliitikuid, ka mind, aastakümneid tegevuses. Just seetõttu, et meie, sakslased, olime ise kogenud, et väikeste sammude poliitika, dialoogi ja jõu kombineerimise poliitika, heidutuse ning pingelõdvenduse poliitika võib olla edukas – Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi algusest enam kui 50 aastat tagasi kuni taasühinemise rõõmu ja Euroopa itta laienemiseni – just seetõttu hoidsime me neist pingutustest kinni kaua – täna me teame, et liiga kaua. Vene tankid Kiievi all tegid kõik need pingutused rusudeks ja tuhaks ning tõid Ukrainasse kohutava sõja. Ja ma arvan, et isegi pärast sõda ei ole selle Venemaa puhul juttu rahust, räägitakse pigem konflikti tõenäosuse kalkuleerimisest. Lühidalt öeldes: Euroopa peab täna korraldama enda julgeolekut Venemaa vastu, mitte koos Venemaaga.
Lõhe transatlantilistes suhetes ei ole alates president Trumpi teise ametiaja algusest sugugi vähem sügav. Seetõttu räägin ma, et meie ajal on käes kahekordne pöördeaeg – mitte selle pärast, et see, mis Moskvas ja Washingtonis toimub, oleks sama või isegi võrreldav. Vaid selle tõttu, et mõlemad tähendavad meie välispoliitikale strateegilist veelahet.
Nagu ma usun, et suhetes Venemaaga ei ole teed tagasi 2022. aasta 24. veebruarile eelnenud aega, nii usun ka seda, et transatlantilistes suhetes ei ole teed tagasi 2025. aasta 20. jaanuarile eelnenud aega. Liiga sügav on see lõhe ja usalduse kaotus USA suurjõu-poliitika suhtes – mitte üksnes liitlaste hulgas, vaid kogu maailmas. Ka mõni tulevane USA administratsioon ei saa enam lihtsalt jätkata “sõbraliku hegemooni” ja liberaalse rahvusvahelise korra tagaja rollis, selles, mis ka meile demokraatia tõi.
Saksamaa on Venemaaga seoses valusalt õppinud, kuidas liigne sõltuvus muudab meid haavatavaks. Me pidime end, praktiliselt üleöö, suure hinnaga vabastama energiasuhetest Venemaaga, mida olime – toetudes toona mõlemapoolsele ratsionaalsusele ja kehtivatele lepingutele – arendanud ja süvendanud aastakümneid, alates esimesest torud-gaasi-vastu tehingust 1970. aastal.
Ka transatlantilistes suhetes peame me vabanema nendest sõltuvustest, mis muudavad meid haavatavaks. See puudutab esmajoones julgeolekut ja tehnoloogiat. Euroopa suveräänsuse saavutamine riigikaitse ja tehnoloogia alal on mitte ülesanne täna pärastlõunaks, vaid põlvkondade pikkune projekt. Enam ei tohi selle ülesande suurus olla põhjuseks viivitada ei meile ega ka meie Euroopa partneritele.
Saksa relvajõududest peab saama Euroopa konventsionaalse riigikaitse selgroog. Selle jaoks on valitsused teinud alates 2022. aasta 24. veebruarist vajalikke otsuseid ja selleks vajavad meie relvajõud täielikku toetust mitte üksnes poliitikutelt, vaid tervelt ühiskonnalt. See tähendab: piisavat rahastamist, kaasaegset varustust, rohkem inimesi. Kui vabatahtlikest ei piisa, siis peame pöörduma tagasi ajateenistuse juurde. Mina leian, et parim oleks kohustuslik ühiskondlik teenistus kõigile, kus osad saaksid teenida relvajõududes, teised sotsiaalasutustes.
Tehnoloogiavaldkonnas on sõltuvus Ameerika Ühendriikidest veelgi suurem, seda vähem tohiksime me sellega leppida. Me ju teame, et edumaa tähendab siin mitte üksnes välispoliitilist jõudu, vaid ka jõudu digitaalsete platvormide ja sotsiaalmeedia kaudu meie sisepoliitikat mõjutada. Seda, et USA valitsus on otsustanud, et tahab liberaalset ühendatud Euroopat nõrgestada, ütles ta meile aasta tagasi Münchenis otse näkku. Võib-olla saaks praegune vaidlus Anthropicu ja Pentagoni vahel olla äratuskell, ehk isegi võimalus Euroopa jaoks. Euroopal kui tehnoloogiakeskusel on talente, on turud, on võimalused, aga on ka eetilised standardid. Ja neile neljale sambale toetudes peaksime me ehitama.
Pöördudes tagasi meie välispoliitika aluskonstantide juurde. Ma mainisin Adenauerit ja Läänega ühinemist. Mida kuulumine Läände tänapäeval tähendab? See on üks meie aja keerulisemaid küsimusi, millele ka see ministeerium vastuse peab andma.
75 aastat on meil olnud lähedane partnerlus, aga ka korduvad erimeelsused ameeriklastega. Isegi suured erimeelsused, nagu Iraagi sõja üle. Aga alati võisime me öelda: on olemas ühine alus, millele me toetume, millele tuginedes me oma erimeelsusi lahendame, mille juurde me saame tagasi pöörduda. Täna see enam nii ei ole. Lääs jääb, seda ma rõhutan, väärtuslikuks normatiivseks ideaaliks. Aga Läänt kui poliitilist reaalsust praegu ei eksisteeri.
Seetõttu tähendab välispoliitiline realism praegusel ajajärgul: ärgem petkem ennast! Seda mõtles Mark Carney Davosis, kui ta tsiteeris Václav Haveli lugu sildist poeaknal.
Realism tähendab: jah, me peame olema selle USA administratsiooniga suheldes pragmaatilised ja keskenduma enda põhihuvidele. Aga realism tähendab ka: ärgem ise paindugem! Praegusel USA administratsioonil on teistsugune maailmavaade kui meil – selline, mis ei hooli kehtivatest reeglitest, partnerlustest ega pikaajalisest usaldusest. Seda me muuta ei saa. Sellega me peame töötama. Aga meil ei ole mingit põhjust seda maailmavaadet omaks võtta.
Suurvõimud võivad ilma reegliteta maailmas ellu jääda – lühiajaliselt sellest ehk isegi kasu saada. Meie kohta see ei kehti. Ja see ei kehti ka ülekaaluka enamuse riikide kohta. See peaks olema ju see sild, mida me praegu vajame! See ühendab meid nii paljude teiste, eriti tõusvate keskmikega üle kogu maailma.
Alates sellest, kui algas minu ametiaeg presidendina, olen ma otsinud kontakti selliste keskmikega. Nende riikidega, mis ei ole iga päev esiuudistes, aga millel on meile strateegiliselt palju pakkuda – ja ma olen täiesti kindel: ka meil neile.
Tänu teie suurepärasele toetusele ja koostööle välisministeeriumis ja saatkondades olen ma saanud palju, palju kordi käia ASEAN-i ruumis, Pärsia lahe riikides ja Türgis, Keenias, Lõuna-Aafrikas, Tšiilis ja Brasiilias. Alles eelmisel nädalal olin taas Mehhikos ja mõnes selle naaberriigis, et tugevdada meie partnerlust selle piirkonnaga maailmas, mis ei ole lihtsalt ühe suurvõimu tagahoov.
Kõik need keskmikud otsivad kontakti meiega, sest ka nemad tahavad, täpselt nagu meie, sõltuvusi vähendada ja partnerlusi laiendada. Need riigid ei jaga kindlasti kõiki meie seisukohti ega huvisid – kuid nad jagavad meiega üht üsna keskset eesmärki: homne maailm peab olema midagi enamat kui kahevõitlus USA ja Hiina vahel. Aga just selle tõttu vaatavad need riigid ka väga tähelepanelikult seda, millise panuse anname meie rahvusvaheliste reeglite stabiliseerimisse, sellise korra loomisse, mis teenib kõiki, mitte ainult väheseid.
Seetõttu olen mina veendunud: meie välispoliitika peab olema pragmaatiline ja veenev ning kus see seda ei ole, seal peab see selleks saama. Kuid see ei tähenda, et tuleks hüljata rahvusvaheline õigus. Meie välispoliitika ei muutu veenvamaks sellega, kui me ei nimeta rahvusvahelise õiguse rikkumist rahvusvahelise õiguse rikkumiseks. Sellega pidime me juba Gaza sõja puhul maadlema ja sellega peame me tegelema ka Iraani sõja puhul. Sest see sõda on minu hinnangul rahvusvahelise õiguse rikkumine – selles ei ole mingit kahtlustki. Seda, et selle õigustamine vahetu rünnaku ohuga Ameerika Ühendriikidele ei ole vettpidav – seda hinnangut näivad jagavat ka USA luureteenistuste osad. See sõda on ka poliitiliselt kohutav viga ja – see tekitab mulle kõige enam frustratsiooni – tõeliselt välditav, mittevajalik sõda, kui selle eesmärk oli tõesti Iraani peatamine teel tuumapommini. Tuumakokkulepe oli meid juba nii paljud edasi viinud. Me ei olnud kunagi kaugemal sellest, et Iraan võiks omandada tuumarelva, kui pärast 2015. aasta 14. juuli lepingu allkirjastamist, mille nimel paljud siin majas olid suure pühendumusega ja aastaid kaasa töötanud. See oli toona USA välisminister, kes lepingu allkirjastamisel ütles: ärgem alahinnakem selle hetke ajaloolist tähtsust: selle lepinguga hoiame me ära sõja, mida meie, ameeriklased, oleksime pidanud Iraani vastu pidama. Oma esimese ametiaja teisel aastal taganes president Trump sellest lepingust, tema teisel ametiajal peetakse seda sõda.
Kallid välisteenistuse töötajad, kallid külalised, rahvusvaheline õigus ei ole mingi vana kinnas, mille me peaksime käest viskama, kui teised seda teevad. Vastupidi: see on tähtis kõigi nende ellujäämiseks, kes ei saa lugeda ennast suurvõimude hulka kuuluvaks.
Isegi kui seda mõningate poolt eiratakse või rikutakse: rahvusvaheline õigus kui regulatoorne raamistik, reeglistik ja legitiimsuse allikas ei ole oma tähtsusest midagi kaotanud – mitte Saksamaa jaoks ja kindlasti ka mitte Euroopa jaoks. Seaduste ja reegliteta maailmas kaoks see Euroopa ära. Sest Euroopa Liit on ise rajatud seadustele ja reeglitele. See variseks kokku, kui me võtaksime omaks toorest jõudu toetava maailmapildi.
Nii sulgub see nelja ajaloolise konstandi ring, millega ma alustasin. Kolm neist on laualt maas, seda pakilisemaks jääb see üks: Euroopa ühtsus. Ühinenud ja tugev Euroopa, mis ei ole enam pelgalt meie minevikust tulenev kohustus, vaid pigem nüüdisaja geopoliitiline imperatiiv.
Euroopa Komisjoni president kuulutas hiljuti Euroopa välisteenistuse liikmetele: Euroopa peaks olema suurvõim. Suured sõnad! Minu jaoks ei ole küsimus selles, kas see on realistlik. Minu jaoks on küsimus märksa enam selles: milline võim tahab Euroopa olla?
Euroopa ei saa olla võimas, kui läheme kaasa jõhkrutseva ajavaimuga. Me saame seda olla üksnes siis, kui me sellele ajavaimule vastu astume! Me peame militaarselt tugevamaks saama, palju tugevamaks. Aga sellest üksinda ei piisa. Me peame tugevdama seda, mis on meid tugevaks teinud. Ühinenud Euroopas on heaolu, rahu, vabadus ja kultuuriline külgetõmbejõud, sest meie arvestame. Sest arvestamine on osa Euroopa DNA-st: arvestamine üksteisega, vastandlike huvidega ja nende lepitamine, arvestamine seaduste ja reeglitega, ajaloo ja rahvuslike eripäradega. Hoiame alles seda Euroopa refleksi. Ja kes peaks seda tegema, kui mitte teie siin majas!
Ma sain just 70-aastaseks ja võin öelda: vanusel on vähe, aga on siiski mõned eelised. Näiteks, muututakse mõneti rahulikumaks lühiajaliste poliitiliste ja meediatrendide suhtes. Ainuüksi ajalõigul alates 1998. aastast, mil ma olen välispoliitikaga tegelenud ja tohtinud aidata seda hiljem kujundada, on meie välispoliitika kommenteerimisel olnud hämmastavaid kõikumisi ühest servast teise. Mina mäletan aegu, mil diplomaatiat raskete riikidega peeti lubamatuks. Aegu, mil kõike militaarsusega seonduvat peeti kahtlaseks või valeks. Aegu, mil soomuki iga kruvi tuli relvaekspordi aruandes eraldi põhjendada ja ikkagi saadi halastamatut kriitikat. 2014. aastal, kui ma toetasin Walesis NATO kahe-protsendi-eesmärki, oli avalikkuse toetus kodumaal üsna tagasihoidlik. Saksamaa tahtis olla rahujõud, ilma sõjalise jõuta, vaid nutika diplomaatiaga maailma kujundada.
Täna on pendel liikunud teise suunda: rahvusvahelisest õigusest rääkimist peetakse naiivseks, diplomaatiat kasutuks, kultuurisidemete arendamist üleliigseks ja ainult sõjalist jõudu oluliseks. Hõõrun endal vahest imestusest silmi, kui loen meediast kommentaare, milles räägitakse klassikalisest diplomaatiast kui nõrgast käest julge, sõjalisele jõule toetuva välis- ja julgeolekupoliitika kõrval.
On aeg, et me kujundaksime täiskasvanuliku arusaama suhtest sõjalise jõu ja välispoliitilise arukuse vahel. Sellise, mis on teistes riikides iseenesestmõistetav: nimelt see, et üks, sõjaline jõud, ilma teiseta, välispoliitilise arukuseta, hakkama ei saa.
Kallid välisteenistuse töötajad, tahan teid täna veelgi rohkem julgustada: ärge kaotage oma kompassi! Teie teate, et Saksamaa välispoliitika vajab alati nelja sammast: sõjalist jõudu, et seda tõsiselt võetaks; arukat diplomaatiat, et jõuda lahendusteni ja sõlmida liite; ka pehmet jõudu – kultuur, majandus, teadus – et maailma endaga köita; ja rahvusvahelist õigust kui raamistikku ja suunda.
Ma palun teid: ärge kaotage seda kompassi, kui tänapäeval poliitilist maailmakaarti ümber joonistatakse. Olge välisteenistuses ilma üleolekuta, kuid enesekindlalt! Teil on selleks olemas nii palju põhjuseid ja nii palju eeskujusid ministeeriumi 75-aastasest ajaloost: esimesed, kes viisid selle ministeeriumi koos tema raske, ka personali osas, ajaloolise pärandiga uuele demokraatlikule teele; ka esimesed naised, näiteks Ellinor von Puttkamer, kellel läks korda murda läbi täienisti meeste-domineeritud süsteemis; maailma ajaloo tunnistajad, nagu need 1989. aastal, kes hoolitsesid selle rõdu all Prahas, kus Genscher pidas oma kõne, saatkonna territooriumil nädalaid tuhandete DDR-ist tulnud sakslaste eest; või nende kolleegid Idast ja Läänest, kes kindlustasid järgmisel suvel pikki öid kestnud läbirääkimistega Saksamaa õnneliku ühtsuse 2+4 lepinguga; kriisiohjajad sõja- ja konfliktipaikades üle maailma, alates konvoidest Bosnias 1990-ndatel kuni traumaatiliste hetkedeni Kabuli lennujaamas ja kahjuks nüüd jälle taas Ukrainas ja Lähis-Idas; ja muidugi ikka ja jälle need paljud töökad inimesed, kes, nagu 2020. aastal koroonakriisi alguses kogu maailmast veerand miljonit sakslast kodumaale tõid, kuid selle tõttu ise nädalate viisi vaevu koju jõudsid.
Ma tänan teid ja kõiki, kes täidavad oma kohustusi välisteenistuses sellise kire ja pühendumusega.
Kallid välisteenistuses töötajad, milline näeb maailm välja homme, seda ei tea keegi – ka mina mitte. Ma tean ainult seda: ei ole mingit teed tagasi 1990-ndatesse, nagu ka mitte 19. sajandisse. Saksamaa ei saa olema maailmaajalooliste sündmuste keskmes, aga me ei saa olema ka vältimatult kõrvale lükatud. Ajaloost ei ole võtta plaane selle geopoliitilise hetke jaoks, kus me asume. Milline huvitav aeg, et olla osa välisteenistusest! Teenistusest, mis on ennast nii sageli uuesti leiutanud, suudab seda ja teebki seda veel. Andke endast parim! Ja usaldage enda kompassi!
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
