Saksamaa valimiste lävel: kristlikud demokraadid

Friedrich Merz (CDU) lubab tõsta Saksamaa taas esiplaanile

Saksamaal toimuvad 23. veebruaril ennetähtaegsed parlamendivalimised, mille tulemusel saab uueks liidukantsleriks kõigi eelduste kohaselt Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) esimees Friedrich Merz. Viimased küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate kavatseb toetada nüüd umbes 30% valijatest – 2021. aastal saadi 24,1% häältest. Eelmine kord valimised võitnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SPD) võib langeda kolmandaks, teiseks tõusta aga Alternatiiv Saksamaale (AfD).

Kui need prognoosid täituvad, moodustavad praegu opositsiooni kuuluvad kristlikud demokraadid koalitsiooni tõenäoliselt just AfD-ga ning võimule tuleb sõjajärgse Saksamaa kõige parempoolsem valitsus. Sotsid ja rohelised langevad opositsiooni. Liberaalid on seal alates eelmise aasta novembrist, kui kantsler Olaf Scholz (SPD) tagandas majanduspoliitika osas teravnenud erimeelsuste tõttu rahandusministri kohalt nende juhi Christian Lindneri. Selle tagajärjel varises senine koalitsioon kokku. Detsembris toimus parlamendis valitsuse suhtes usaldushääletus, mida see üle ei elanud. Nii avati tee valimiste toimumiseks ettenähtust seitse kuud varem.

Küsitlused näitavad, et valijate jaoks on nende valimiste peateemadeks migratsioon ja majandus, kusjuures just selles järjekorras ning detsembri algusega võrreldes järjekord muutus. Majandus oli siis selgelt kõige olulisem teema. Järgnesid aga mõned terroriaktid, mille mõjul tõusis esikohale migratsioon. Neile teemadele järgnevad pingereas rahu ja välispoliitika, keskkonna ja kliimaküsimused ning sotsiaalne ebaõiglus, kuid kaks selgelt kõige olulisemat teemat on valijate silmis just migratsioon ja majandus.

Valimistel osaleb nüüd 41 erakonda, nende kõigi programme ma lugeda ei jõua, aga suuremate omad võtan järjest ette ja teen neist siia ka väikese postituste seeria. Alustan kristlikest demokraatidest. Nende keskne loosung on lubadus tõsta Saksamaa taas esiplaanile, et selle üle saaks jälle uhke olla. Ehk siis oma kohalik versioon Trumpi “Make America Great Again” jutust, kuid mõnevõrra mõistlikum. Merzi väljenduslaad on muidugi ka tunduvalt rahulikum.

CDU valimisreklaam

Kristlikud demokraadid panevad oma 82-leheküljelises valimisprogrammis kõige rohkem rõhku majandusteemadele. AfD on tõusnud nüüd eelkõige tänu migratsiooniküsimustele. Neil on erinevate teemade osas märkimisväärseid erimeelsusi, kuid siiski suur programmiline ühisosa. Nende koalitsioon vastaks kahtlemata paljude sakslaste ootustele ja võiks teoreetiliselt hästi toimida. Keerulisem on lugu siis, kui valimised ei anna neile parlamendis kokku enamust või see jääb väga napiks. Sellisel juhul võib kuluda pärast valimisi uue koalitsiooni moodustamiseks nädalaid või isegi kuid. Tegelikult ei ole välistatud ka uued ennetähtaegsed valimised.

Kristlikud demokraadid rõhutavad, et soovivad sellist riiki, mis suudaks tagada taas heaolu kõigile, oleks taas vaba ja turvaline, hoiaks taas kokku. Poliitiline muutus, mida nüüd valijatele lubatakse, sisaldab endas plaani majanduse elavdamiseks. Sel otstarbel lubatakse langetada ja lihtsustada erinevaid makse, vähendada bürokraatiat, ajakohastada tööseadusandlust, aga lihtsustada ka kvalifitseeritud tööjõu sissetoomist mujalt.

Muu hulgas on kavas muuta üksikisiku tulumaks järk-järgult ühetasasemaks, suurendada tulumaksuvaba osa ja tõsta piiri, millest alates hakkab sissetulekule kehtima kõrgem maksumäär. Inflatsiooni mõjude vähendamiseks lubatakse hakata tulumaksumäära vastavalt sellele korrapäraselt kohandama, et hinnatõusuga ei kaasneks maksukoormuse tegelik kasv. Samas tahetakse suurendada erinevaid tulumaksutagastusi, muuta täisajaga töötajate ületunnitöö maksuvabaks ning kindlustada, et võimalikele kriisidele saaks reageerida energiamaksude ja igapäevaste kaupade käibemaksu kiire langetamisega. Ehk siis täpselt vastupidine lähenemine sellele, mida ollakse praegu rakendamas Eestis.

Sotsid ja teised vasakpoolsed süüdistavad kristlikke demokraate selliste lubaduste tõttu küll “populismis”, kuid see plaan on protestantliku eetika ja kapitalismi vaimuga kooskõlas kahtlemata paremini kui ettekujutus, et majanduse elavdamiseks tuleb tõsta makse, sest siis saab riik rohkem raha selle käivitamiseks.

Välis- ja julgeolekupoliitika osas lubatakse seista kindlalt Ukraina taga. Täpsemalt:

“Saksamaa ja Euroopa jaoks ei ole rahu ja julgeolek iseenesestmõistetavad. Venemaa kallaletung raputas rängalt Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Vladimir Putini režiim jälestab demokraatiat, inimõigusi, rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelise kooselu reegleid. Selle eesmärgiks on uus maailmakord, mis vastaks tema reeglitele. Julgeolek Saksamaale ja Euroopale, rahus ja vabaduses, need on meie jaoks erilise tähendusega. Otsustava tähtsusega on selle jaoks otsusekindel ja ühtne seismine koos meie partneritega.

  • Ukraina kaitseb ka meid. Sest kui langeb Ukraina, varitseb kallaletungioht mõnd järgmist Euroopa riiki. Seetõttu toetame me Ukrainat kõigi vajalike diplomaatiliste, rahaliste ja humanitaarsete vahendite, aga ka relvatarnetega. Nad peavad saama teostada enda enesekaitseõigust.
  • Ukraina kontaktgrupp. Koos Prantsusmaa, Poola ja Ühendkuningriigiga tahame me USA-ga tihedalt kooskõlastatult töötada välja ühise strateegia, et toetada Ukrainat selle taotlustes saavutada rahu, vabadus ja julgeolek. Selle juurde kuulub ka küsimus usutavatest julgeolekugarantiidest Ukrainale ja sellega seoses ka küsimus NATO rollist. Meie eesmärgiks on selline rahuprotsess, mida Ukraina saaks jõupositsioonilt, samalt tasapinnalt juhtida.
  • Sanktsioone Venemaa vastu laiendame me eesmärgipäraselt ja sihitult. Selle agressioonisõja kõrge majanduslik hind peab panema Putini ümber mõtlema ja viima seejärel vaenutegevuse lõpetamiseni.
  • Ukrainale väljavaadete näitamine. Selle astumine Euroopa Liidu liikmeks on Saksamaa ja Euroopa julgeoleku- ja geopoliitilistes huvides. Enne liikmeks astumist peavad kõik kriteeriumid olema täielikult täidetud.”

USA kohta märgitakse, et see on ja jääb Saksamaa kõige olulisemaks liitlaseks väljaspool Euroopat. Transatlantilist partnerlust tuleb süvendada, mitte sellest loobuda. Selleks soovitakse alustada ka kõrgetasemelist strateegilist dialoogi. NATO raames tuleb samas suurendada Euroopa iseseisvat kaitsevõimet. Riigikaitsele lubatakse kulutada vähemalt 2% Saksamaa SKP-st. Relvajõudude koosseis tahetakse suurendada 180-lt tuhandelt 203-e tuhande võitlejani. Sellega seoses on ka kavas asuda taastama ajateenistust (osana laiemast kõigile kohustusliku teenistusaasta sisseviimisest, millega tahetakse parandada ühtlasi olukorda sotsiaalhoolekande osas jms).

Von der Leyeni 2. komisjon alustab nõrga toetusega

Kaja Kallas (kollases) õnnitleb oma uut ülemust

Euroopa Parlament kiitis eile häältega 370 poolt, 282 vastu, 36 erapooletut heaks Euroopa Komisjoni järgmise koosseisu. Isegi kui mitte eeldada, et istungilt puudusid peamiselt saadikud, kes seda pigem ei toeta, aga ei soovinud oma seisukohta nüüd mingil põhjusel avalikult väljendada, on Ursula von der Leyeni teise komisjoni taga vaid veidi üle poole parlamendi koosseisust. Nii väikese toetusega ei ole saanud ametisse ükski varasem komisjon. Viie aasta eest hääletas von der Leyeni esimese komisjoni poolt 421 saadikut.

Eestist valitud saadikutest toetasid uue komisjoni ametisse nimetamist kõik peale Jaak Madisoni, kes hääletas vastu. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon, kuhu ta kuulub, läks selles küsimuses aga pooleks.

Poolt hääletasid selle fraktsiooni liikmetest eelkõige, kuid mitte ainult need, kelle erakond on praegu kodumaal võimul. Itaalia peaministri Giorgia Meloni rahvuslik-konservatiivse erakonna Itaalia Vennad kõik 24 saadikut. Meloni on teatavasti ka selle fraktsiooniga seotud Euroopa tasandi erakonna Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Partei president. Samuti kaks kolmest (kolmas jäi erapooletuks) Tšehhi peaministri Petr Fiala koduerakonna Kodanike Demokraatlik Partei, mis mängis kunagi olulist rolli selle fraktsiooni loomisel, eurosaadikust, aga ka alles tänavu europarlamendis selle fraktsiooniga ühinenud Leedu Talurahva ja Roheliste Liidu ainus saadik.

Samas kiitsid Euroopa Komisjoni uue koosseisu nüüd heaks ka kaks Läti rahvusliku ühenduse VL-TB/LNNK ja üks tsentristliku Ühinenud Nimekirja saadik, kelle erakonnad kuuluvad praegu kodumaal opositsiooni, ja kõik kolm Belgiast valitud flaami rahvuskonservatiivi, kelle erakond kuulub kodumaal samuti opositsiooni, kuigi sai seal viimastel parlamendivalimistel rohkem hääli kui ükski teine poliitiline jõud.

Hollandist, Taanist ja Bulgaariast valitud saadikud jäid erapooletuks.

Vastu hääletasid eelkõige, kuid mitte ainult need, kelle erakond kuulub kodumaal opositsiooni: 21 poolakat (neist üks valitud Leedust), viis rumeenlast (kuues puudus), kolm prantslast (neljas puudus) ja kolm kreeklast (neist üks valitud Küproselt), Horvaatiast ja Luksemburgist valitud saadikud ning Madison, aga ka Rootsi Demokraatide kõik kolm saadikut (nende erakond ei kuulu küll valitsusse, kuid aitab seda võimul hoida) ja Põlissoomlaste (kuuluvad kodumaal valitsusse) ainus eurosaadik.

Nii et veelahe ei jooksnud tegelikult selle juurest, kas erakond on parajasti kodumaal võimul või mitte. Pigem tekkis lahknevus kõnealuses fraktsioonis sellest, kas Euroopa Liitu peetakse küll suurte puudustega, aga põhimõtteliselt positiivseks ühenduseks, mille arengusse tuleks konstruktiivselt panustada, või on võetud omaks selle suhtes negatiivne, mahategev, sisuliselt ebakonstruktiivne lähenemine. Kokkuvõttes jaotusid hääled selles fraktsioonis järgmiselt: 33 poolt, 39 vastu, 4 erapooletut. Kaks saadikut puudus.

Täielikult olid Euroopa Komisjoni uue koosseisu kinnitamise vastu Euroopa Patrioodid, kellega on seotud ka Madisoni lahkumise tõttu Euroopa Parlamendis saadikuta jäänud EKRE, Vasakpoolsed ja Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa. Vastuhääli tuli arvestataval hulgal ka Euroopa Rahvapartei, sotside ja roheliste ridadest ja fraktsioonilise kuuluvuseta saadikutelt, aga mitte ühtegi liberaalide fraktsioonist.

“Täieliku farsina on poliitilised fraktsioonid parlamendis kiitnud heaks kõige paremäärmuslikuma, korporatsioonide poolt juhitava ja eetiliselt kompromiteeritud komisjoni Euroopa Liidu ajaloos,” kommenteerisid Vasakpoolsed seda oma pressiteates. “Vasakpoolsed jäävad ainsaks demokraatlikuks opositsiooniks.” Nende hinnangul ei ole nn. “demokraatlik enamus” nüüd enamat fassaadist.

Euroopa Rahvapartei ja selle juhi Manfred Weberi “skandaalsed diilid kindlustasid võtmetähtsusega kohtade mineku kandidaatidele, kelle senine tegevus lehkab saamatusest ja korruptsioonist: kliimavolinik, kellel on offshore tehingud ja sidemed fossiilkütuste äriga; ühtekuuluvusvolinik, kellel oli varasemalt altkäemaksu võtmise tõttu keelatud avalikus ametis teenida; innovatsioonivolinik, keda süüdistatakse Euroopa Liidu passide müümises kõrgeimale pakkujale. Need määramised kiideti kummitemplina heaks vaid vaevu kontrollimist teeseldes. Vastutus on ohverdatud võimujagamise altarile,” leidsid vasakpoolsed.

Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni hääled jagunesid järgmiselt: 27 poolt, 19 vastu, 6 erapooletut. Üks saadik puudus. Poolt hääletasid kõik viis Saksamaalt ja Hollandist valitud VOLT-i esindajat ja Tšehhi Piraadipartei eurosaadik Markéta Gregorová. Saksa roheliste 12-st saadikust kolm jäi erapooletuks, üheksa hääletas poolt. Kõik neli Hollandi vasakrohelist hääletas poolt, nagu ka kõik kolm Taani Sotsialistliku Rahvapartei saadikut, Läti Progressiivide ja Demokraatide Ühenduse “Leedu Nimel” esindajad, Rumeeniast ja Sloveeniast valitud saadikud. Soome roheliste kahest saadikust üks hääletas poolt, teine vastu. Rootsi roheliste kõik kolm eurosaadikut jäid erapooletuks.

Vastu hääletasid kõik viis Prantsusmaa roheliste saadikut, kõik neli Hispaaniast valitud saadikut (esindavad kõik eri erakondi), kolm Itaaliast valitud saadikut (neljas puudus), kaks Austriast ja kaks Belgiast, üks Horvaatiast ja üks Luksemburgist valitud saadik.

Nüüd üldse ainsa piraadiparteide esindajana europarlamenti kuuluv Gregorová (valiti sinna juba 2019. aastal) märkis, et vaatamata esialgsetele kõhklustele mitmete nimetatud volinikukandidaatide suhtes otsustas ta komisjoni kui tervikut oma häälega toetada. “Ungari nimetatud volinikukandidaat Olivér Várhelyi kindlustas küll läbirääkimistel nädalase blokeeringu, kuid ta sai lõpuks piiratud kompetentsidega nõrga portfelli ja ma ei näe teda probleemina. Mulle isiklikult ei meeldinud rohkem Austriast esitatud Magnus Brunner, kes vältis äärmiselt osavalt selgete vastuste andmist küsimustele privaatsuse, täpsemalt nuhkvara ja otspunktkrüpteeritud online-sõnumite võimaliku lahtimuukimise kohta,” kirjeldas ta kandidaatide kuulamisel jäänud muljeid.

“Seevastu olen ma väga rahul uue komisjoni keskendumisega julgeoleku- ja kaitseküsimustele, see on seotud ka selliste isikute määramisega nagu Kaja Kallas ja Andrius Kubilius, kes on teadlikud mitte ainult Vene, vaid ka Hiina ohust Euroopale. Juba ainuüksi see saadab signaali, et Euroopa võtab praegust geopoliitilist olukorda tõsiselt. Kombineerituna kaitsekulutuste suurendamisega on see samm õiges suunas,” leidis Gregorová.

Kallase saamine Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks on Eesti jaoks samas muidugi kahe teraga mõõk. Ühest küljest on tegemist on nii olulise positsiooniga, milleni ei pruugi küündida hiljem väga pika aja jooksul ükski Eesti poliitik. Teisest küljest võib eeldada, et Venemaa astub lähemal ajal Eesti vastu samme, mille eesmärk on sisuliselt õõnestada tema autoriteeti, teda alandada, näidata teda jõuetuna ja võimetuna reageerima kuidagi tulemuslikult mingitele provokatsioonidele. Sama on nüüd lugu ka Leeduga. Selles mõttes läheb elu meie kandis lähiajal ilmselt huvitavaks.

Von der Leyeni kohta märkisin siin juba aasta enne valimisi, kui teda ei olnud veel isegi ametlikult Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks seatud, et ta oleks parim võimalik kandidaat oma ametikohal jätkamiseks. Samas on mitmete nii nüüd ametisse astuvate uute volinike kui ka tema enda aadressil tehtud kriitika vähemalt osaliselt kindlasti õigustatud ja eks see olegi peamine põhjus, miks komisjoni uus koosseis sai arvestataval hulgal vastuhääli ka fraktsioonidest, mis seda üldiselt toetavad.

Kui vaadata saadikute hääletamist riikide kaupa, siis Lätist valitud saadikutest oli ainsana komisjoni uue koosseisu vastu Euroopa Patriootide fraktsiooni kuuluv Vilis Krištopans, aga poolt hääletas ka näiteks endine Riia linnapea Nils Ušakovs, keda Eesti peavoolumeedias on kujutatud varasemalt mingi Kremli tööriistana Läti poliitikas. Leedust valitud saadikutest hääletas lisaks poolakate esindajale ainsana vastu Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa fraktsiooni kuuluv Petras Gražulis.

Vaata ka: 2024. aasta eurovalimiste tulemustest

    Prantsusmaal alustab tööd uus valitsus. Kui kauaks?

    Prantsusmaa peaminister Michel Barnier

    Élysée Palee teatas eile, et ametisse nimetati Prantsusmaa uus valitsus, mille liikmed kogunevad esmaspäeval presidendi juhitud ministrite nõukogu koosolekule. 5. septembril president Emmanuel Macroni poolt peaministriks nimetatud Michel Barnier sai valitsuse moodustamisega seega lõpuks hakkama. Nüüd jääb ainult üle loota, et valitsus elab üle ka usaldushääletuse, millega see seisab silmitsi oktoobris, kui parlament uut istungjärku alustab.

    Prantsuse ärileht Les Echos meenutas reedel, kui Barnier oma ministrite nimekirja presidendile esitas, et esimese tema pakutud koosseisu lükkas Macron tagasi, sest see oli tema hinnangul liiga tugevalt kaldu Barnier koduerakonna, paremtsentristlike Vabariiklaste poole.

    Barnier tõstis Vabariiklased tagasi esiplaanile

    Vabariiklased said suvel toimunud ennetähtaegsetel valimistel Rahvusassamblees vähem kui kümnendiku kohtadest ning langesid vahetult enne seda juhtimiskriisi, kui erakonna president Éric Ciotti otsustas teha valimistel koostööd Marine Le Peni erakonnaga Rahvuslik Koondis, mis on Prantsusmaa poliitilisel maastikul teiste suuremate tegijate poolt isolatsiooni tõrjutud. Ciotti ei olnud saanud selliseks tegevuseks erakonnalt mingit mandaati ja peaaegu kõik Vabariiklaste tuntumad tegijad olid sellise koostöö vastu.

    Valdavalt kuuluvad selle erakonna sildi all kandideerinud nüüd Vabariiklikku Parempoolsesse fraktsiooni (Groupe Droite républicaine), millel on Rahvusassamblees 47 kohta 577-st. Ciotti moodustas koos enda liitlastega eraldi väikese 16-liikmelise fraktsiooni, kus on peale tema vaid neli Vabariiklaste ridadest pärit tegelast. Augusti lõpus teatas ta erakonna Parempoolsete Liit Vabariigi Eest (Union des Droites pour la République) loomisest. Samas jätkus kohtuvaidlus, mis puudutab Vabariiklaste juhtimist. Täna Le Figarole antud intervjuus teatas Ciotti aga, et lahkub Vabariiklaste ridadest ja sellega on see vaidlus lõppenud.

    Barnier valitsus on Ciotti sõnul macronistlik valitsus, mille puhul Vabariiklased on vaid viigileheks. Tema hinnangul näitab uue valitsuse koosseis, et president säilitab valitsuse üle täieliku kontrolli ja mingit tõelist iseseisvust sellel ei ole. Minu arvates oli see hinnang küll veidi enneaegne ning ülekohtune. Tegelikult on Barnier olnud valitsuskabineti kokkupanekul vägagi isepäine.

    Vabariiklikku Parempoolset fraktsiooni juhib parlamendis Laurent Wauquiez, üks Vabariiklaste varasematest presidentidest, kunagine Nicolas Sarkozy lähedane liitlane. Les Echos kirjutas, et Wauquiez tahtis saada nüüd siseministriks, kuid talle pakuti majandus- ja rahandusministeeriumi, millest ta keeldus. “See on tõsi, et 2025. aasta eelarvet saab olema raske valmis saada,” kommenteerisid ajakirjanikud seda otsust. Samas kinnitas Wauquiez, et Barnier andis Vabariiklaste saadikutega kohtudes selgelt mõista, et keskklassile ja tööinimestele Prantsusmaal nüüd mingeid maksutõuse ei tule.

    Vabariiklaste ridadesse kuulub uue valitsuse 20-st ministrist viis. Lisaks peaministrile ka siseminister Bruno Retailleau, põllumajandusminister Annie Genevard, kõrghariduse ja teadusuuringute minister Patrick Hetzel ning ülemereterritooriumide eest vastutav minister François-Noël Buffet.

    Samast on aga tegelikult pärit ka jaanuaris kultuuriministriks saanud ja nüüd sellel ametikohal jätkav Rachida Dati, kes oli jätnud oma liikmelisuse Ciotti juhitud erakonnas uuendamata, kuid kuulub ajalooliselt Vabariiklaste esiridadesse. Samuti on olnud selle poliitilise jõuga varasemalt kaua seotud nüüd territoriaalse ühtekuuluvuse ja kohalike omavalitsustega suhtlemise ministriks (meie mõistes regionaalministriks) saanud Catherine Vautrin ning spordi- ja noorsoominister Gil Avérous. Vautrin on ühinenud Macroni liikumisega, kuid Dati ja Avérous on sisuliselt Vabariiklased, kelle kuulumine erakonda lakkas Ciotti juhtimisega rahulolematuse tõttu.

    Macroni loodud erakonnaga Taassünd on uue valitsuse ministritest seotud seitse. Seega ei ole presidendi n-ö jõuõlg valitsuses otseselt tegelikult palju suurem peaministri omast. Kahe ministriga on valitsuses François Bayrou tsentristlik Demokraatlik Liikumine (sh Euroopa ja välisasjade minister Jean-Noël Barrot), ühega paremtsentristlik Horizons, ühega sotsiaalliberaalne Demokraatide ja Sõltumatute Liit. Justiitsministriks sai kunagi sotside ridades poliitilist karjääri teinud tuntud jurist Didier Migaud, kes ei ole ligi 15 aastat parteipoliitikaga tegelenud. Migaud oli üks neist, kelle nimi visati vahepeal õhku võimaliku peaministrikandidaadina, kuid lõpuks otsustas Macron siiski Barnier kasuks.

    Valitsuse püsimine sõltub opositsiooni armust

    Kui president nimetas 5. septembril Barnier peaministriks, siis “ülesandega moodustada ühendav valitsus, mis teenib riiki ja prantslasi,” märkides samas, et “see nimetamine tuleb pärast enneolematut konsultatsioonide tsüklit, mille käigus president, vastavalt oma põhiseaduslikule kohustusele, kindlustas, et peaminister ning tulevane valitsus on vastavuses tingimusega olla nii stabiilne kui võimalik ning annaksid meile võimaluse koonduda nii laialdaselt kui võimalik.”

    Bayrou rääkis vahepeal ühes intervjuus, et see peaks tähendama jõudude ühendamist nii tsentrist, paremtsentrist kui ka vasakult, et saada nüüd töötav koalitsioon, mis suudab kanda vastutust riigi juhtimise eest. Praktikas ei õnnestunud saada vasakult koalitsiooni kedagi. Migaud ja veel paar kunagist sotsi, kes said nüüd ministriteks Macroni erakonna liikmetena, ei muuda mängu. Sotsid teatasid juba samal päeval, kui Barnier peaministriks nimetati, et avaldavad talle umbusaldust, sest nende hinnangul ei ole tal mingit poliitilist legitiimsust. Rohelised märkisid samas siiski, et Barnier saamine peaministriks tulenes ka valimised võitnud erakondade koalitsiooni Uus Rahvarinne piiratusest ehk selle juhtivate jõudude ühepoolsest kompromissitusest. Nemad lubasid hinnata peaministri poliitikat konkreetsete otsuste põhjal, mida langetama hakatakse.

    Barnier kavatseb esitada oma valitsuse üldise poliitilise tegevuskava 1. oktoobril, kui suvel valitud Rahvusassamblee alustab korralist istungjärku. Les Echos märkis, et oodatakse selle kirjutamist kooskõlastatult nende fraktsioonidega, mis kuuluvad tema koalitsiooni. Kokku on neil Rahvusassamblees praegu 212 kohta ehk selge vähemus. Seega sõltub uue valitsuse püsimine opositsiooni käitumisest.

    Rahvusassamblees esindatud vasakpoolsed jõud on väljendanud üldiselt täiesti selgelt kavatsust seda valitsust umbusaldada. Ironiseeritakse, et mida enam erakond valimistel kohti kaotas, seda rohkem see neid valitsuses sai. Mõne hinnangul on see lausa Viienda Vabariigi kõige parempoolsem valitsus. Eriti on vasakpoolsetel hambus uus siseminister. Aga ka Rahvuslik Koondis, mis jäi Barnier peaministriks nimetamisel esialgu äraootavale seisukohale, on muutnud viimastel päevadel oma avalduste tooni.

    “Prantslased, kes väljendasid kahel korral viimastel valimistel oma soovi murda lahti macronismi seitse aastat kestnud läbikukkumistest, leiavad end täna õhtul koos üleviksitud valitsusega, mis on kaugel sellest soovitud muutusest ja vahetusest, mida väljendati juunis,” säutsus Marine Le Pen reede õhtul. “See vahevalitsus tuleneb sellest mülkast, mille tekitasid parlamendivalimistel loodud ebaloomulikud alliansid. See suur vahetus, mida me soovime ja taotleme – me jätkame selle ettevalmistamist, et võimaldada Prantsusmaal taastuda.”

    “See “uus” valitsus annab märku macronismi naasmisest tagaukse kaudu,” kuulutas siis samas Jordan Bardella. “See, mille prantslased on demokraatlikult tagasi lükanud, kahel korral, ei saa tulla tagasi häbiväärse toolide mängu ja poliitiliste kalkulatsioonide kaudu. Seetõttu on see valitsus, millel ei ole tulevikku.”

    Radikaalid loodavad, et valitsus jääb püsima

    Minu arvates on see valitsus Prantsusmaal praegust jõudude konfiguratsiooni arvestades parim võimalikest. Lisaks ministritele on seal veel 15 abiministrit (ministres délégués), kellest kolm töötab otse peaministri alluvuses. Suhete eest parlamendiga vastutab Nathalie Delattre, kes oli 2017. aastast kuni praeguseni senaator ehk parlamendi ülemkoja liige. Ühtlasi on ta alates 2014. aastast Radikaalse Partei peasekretär. Teatavasti on see vanim praegu Prantsusmaal tegutsev erakond.

    Radikaalne Partei märkis oma avalduses: “Tema kogemused valitud saadikuna, tema ulatuslikud teadmised Senatist, tema radikaalne poliitiline kultuur, mis toetab dialoogi ja erakondlike lõhede ületamist on tõeliseks kasuks sellele valitsusele, millel tuleb hakata ehitama parlamendis enamusi, tekst teksti järel, meie kodanike huvides.”

    “Vaadates edasi nendest poliitilistest siltidest, mida kannavad naised ja mehed, kellest see valitsus koosneb, saab olema oluline selle võimekus avatuseks, dialoogiks, et leida tõhusaid ja enamusele vastuvõetavaid lahendusi nendele suurtele väljakutsetele, millega meie riik silmitsi seisab: taastada meie riigi rahandus, ostujõud, tööhõive, julgeolek,” lisati samas. “Radikaalne Partei on valitsuse kõrval jõuna, mis esitab konstruktiivseid ettepanekuid ja kaitseb prioriteete, mis on meile südamelähedased, nagu näiteks haridus, puuetega inimeste heaolu, noorte vaimne tervis või vanaduspõlv.”

    Eks paistab, kui pikaks selle valitsuse iga kujuneb. Kui oktoobris saabuv umbusaldamine parlamendis üle õnnestub elada, siis võib küll juba veidi rahulikumalt hingata, aga kergeks ei lähe sellel valitsusel kindlasti kunagi.