EKRE sõsarerakonna CHEGA juht André Ventura pääses Portugalis presidendivalimiste teise vooru, kuid ei välju sealt ilmselt võitjana. Küsitlused näitavad, et umbes 2/3 häältest võib saada vasaktsentristliku Sotsialistliku Partei kandidaat António José Seguro, kelle väljavaateid ei hinnatud veel mõned kuud tagasi just kuigi headeks. Ventura esineb valijatele raju konservatiivina, aga just sellest kohkunult on paljud koondunud nüüd Seguro taha, sest temas nähakse poliitilise stabiilsuse kehastust.
Seguro kogus enim hääli juba 18. jaanuaril toimunud valimiste esimeses voorus, kus teda toetas 31,11% valijatest (Ventura sai 23,52% häältest), kuid paljud langetasid otsuse tema kasuks alles viimastel valimiseelsetel nädalatel. Temas nähti lõpuks lihtsalt kõige väärikamat ja tugevamat vastast Venturale.
Miks langes välja Gouveia e Melo?
Eelmise aasta oktoobri keskpaigani troonis reitingutabelites võimsalt hoopis endine mereväeülem Henrique Gouveia e Melo, kes esitles ennast kevadel valimiskampaaniat alustades erakondadest sõltumatu tsentristliku kandidaadina, kelle missiooniks on kaitsta liberaalset demokraatiat ja ühendada erimeelsustest lõhestatud rahvas – olla kõigi portugallaste president. Tema võimalikule kandidatuurile oli avaldanud küll juba eelnevalt toetust väike Monarhistlik Rahvapartei, mille sihiks on Portugalis monarhia taastamine, kuid Gouveia e Melo sisuliselt distantseerus neist. “Minu erakond on Portugal!” kuulutas ta oma valimisloosungis.
Nüüd platseerus ta esimeses voorus aga alles neljandaks, kogudes 12,32% häältest. Gouveia e Melo tunnistas, et see tulemus ei vastanud tema ootustele, rõhutades samas, et usub jätkuvalt, et president peaks olema ühendav, kõrgemal erakondlikest huvidest, toimima tasakaalukuse, stabiilsuse ja rahvaläheduse garandina. Teises voorus annab ta oma hääle Segurole ja soovitab mõelda sellele ka enda toetajatel.
“Me elame läbi keerulist aega. Reeglitepõhine rahvusvaheline kord on ohus. Riigid nagu Portugal, mis on väikesed, kuid strateegiliselt olulised, ei saa jääda jõuloogika pantvangi. Me vajame kindlat Atlandi ja Euroopa lähenemist, aga ka autonoomiat, kriitilist mõtlemist ja omaenda võimekusi,” märkis Gouveia e Melo. “Riigikaitse vallas ei saa me improviseerida ega korrata minevikus tehtud vigu. Me peame õppima sõjast Ukrainas, investeerima 21. sajandi tehnoloogiasse, tugevdama kodumaist tootmist ja hülgama iganenud lahendused, mis kurnavad avalikke vahendeid, tugevdamata tegelikult riigi võimekusi.”
“Muretsema panevad Portugali ühiskonnas kasvav radikalism ja polariseerumine, mida toidavad poliitiline ebakompetentsus ja vastutustundetus, püsiv ebavõrdsus, võimaluste puudumine, sügavad sotsiaalsed raskused, sotsiaalmeedias ja meedias levitatavad väärettekujutused ning aeglane kohtusüsteem, mis õõnestab kodanike usaldust. Äärmuslikud seisukohad ei teki juhuslikult: need tulenevad hüljatustundest, ebaõigluse tajumisest ja poliitika suutmatusest vastata inimeste tegelikele probleemidele. Mina vaatan murega poliitilise debati kängumist ja paljude kodanike süvenevat võõrandumist demokraatiast,” lisas ta samas.
Gouveia e Melo lahkus 2024. aasta detsembris mereväeülema kohalt selge eesmärgiga presidendiks kandideerida. Kuigi ta ei öelnud esialgu otsesõnu välja, et tal on selline plaan, nimetati seda kõige halvemini varjatud saladuseks Portugali poliitikas. Juba enne seda näitasid küsitlused, et ta oleks nendel valimistel selge favoriit. Eelmise aasta kevadel kavatses teda toetada juba valimiste esimeses voorus vahepeal lausa 45–46% küsitletutest. Miks tema toetajaskond siis lõpuks kokku kuivas?
Üheks põhjuseks on kindlasti see, et ta ei ole tegelikult poliitik. Valimisdebattides mõjus see mõõdukust ja rahvuslikku ühtsust rõhutav mees juba pikki aastaid teravat vastandumist praktiseerinud konkurentide kõrval kohati nagu viies ratas vankri all. Kui poliitiline võitlus on rajatud suuresti poliitikute omavahelisele vastandumisele, mõjub jutt vajadusest leida ühisosa ja erimeelsused ületada paljude valijate silmis lõpuks ebarealistliku soovmõtlemisena. Kuna ta ei olnud poliitik, ei olnud Gouveia e Melo väljendanud varem paljudes küsimustes mingeid seisukohti. Kui ta seda nüüd tegema hakkas, mõjusid need kohati ebakindlana, peletades aga samas järjest eemale neid valijaid, kes jäid mõnes küsimuses tugevalt teistsugusele arvamusele.
Teisalt tagas tõusmine favoriidiks selle, et erinevatest suundadest vallandus aktiivne vastukampaania, eriti sotsiaalmeedias. Gouveia e Melo sündis aristokraatliku päritoluga koloniaalametniku perekonda Mosambiigis, mis oli sel ajal (1960) veel Portugali ülemereprovints (iseseisvus 1975). Lissaboni jõudis ta alles 18-aastaselt mereväeakadeemiasse astudes. Vasakpoolsed aktivistid hakkasid kujutama teda mingi kolonialismi jäänukina, kes esindab reaktsioonilisi jõude. Parempopulistid seevastu üritasid jätta muljet, et tema valimisega presidendiks naastaks 1974. aasta nelgirevolutsioonile järgnenud aastatesse, mil riiki juhtisid vasakpoolsed sõjaväelased. Mõlemast servast kujutati Gouveia e Melo kandidatuuri osana vandenõust riigi ülevõtmiseks relvajõudude poolt.
Gouveia e Melo tegi mereväes silmapaistvat karjääri, kuid laiema üleriigilise tuntuse saavutas 2021. aasta veebruaris, kui ta määrati koroonakriisi ajal juhtima valitsuse poolt loodud vaktsineerimisplaani rakkerühma (tagasiastunud tervishoiuministri asemele). Sama aasta septembriks, kui see rakkerühm tegevuse lõpetas, oli vaktsineeritud ligi 86% riigi elanikkonnast. Gouveia e Melot koheldi kangelasena ja varsti pärast seda määratigi ta mereväe ülemaks, aga vaktsineerimiskampaania suhtes kriitiliselt meelestatud osa elanikkonnast ei ole tema rolli selles muidugi unustanud. Valimiste lähenedes tuletati seda aktiivselt meelde.
Meest tulid kummitama ka tema enda varasemad sõnad. 2021. aasta sügisel, kui ajakirjanikud uurisid korduvalt tema võimaliku poliitikasse sisenemise kohta, ütles Gouveia e Melo ise, et temast tuleks kohutav poliitik. “Kui see peaks kunagi juhtuma, siis palun andke mulle köis, et ma saaksin ennast üles puua,” naljatas ta toona, väljendades relvajõududes ja rahva hulgas laiemalt levinud suhtumist poliitikutesse. Sellised avaldused kerkisid nüüd pinnale loendamatutes internetimeemides, pöördudes tema enda vastu.
Miks langes välja Marques Mendes?
Valimiskampaania edenedes tõusis Gouveia e Melo asemel eelmise aasta sügisel küsitlustes esimeseks Luís Marques Mendes, 1957. aastal sündinud veteranpoliitik, kes kuulub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna – nimest hoolimata on see klassikaline paremtsentristlik erakond, mis on Euroopa tasandil osa Euroopa Rahvaparteist, nagu Eestist Isamaa – ridadesse juba alates selle loomisest enam kui pool sajandit tagasi. Samast erakonnast tuli nii praegune president Marcelo Rebelo de Sousa kui ka tema eelkäija Aníbal Cavaco Silva, kes valiti mõlemad presidendiks kahel korral juba esimeses voorus.
Marques Mendesel algas reitingutabelites siiski kohe tasavägine rebimine Venturaga ja lõpuks jäi ta esimeses voorus viiendaks, kogudes 11,30% häältest. See on halvim tulemus, mille mõni selle erakonna kandidaat on kunagi presidendivalimistel saanud. Nende toetatud kandidaat on varem viiel korral presidendivalimised võitnud, viiel jäänud teiseks. Marques Mendes on teatanud nüüd, et temagi annab teises voorus hääle Segurole, kes on tema sõnul ainus järelejäänud kandidaat, kes tuleb ligilähedalegi nendele väärtustele, mille eest ta on ise alati seisnud: demokraatia kaitsmine, mõõdukus, kõigi portugallaste esindamine.
Marques Mendes rõhutas oma valimisloosungis kogemuste väärtust, kuid tema reitingu langemiseni viis just see, et hakati kaevama välja luukeresid minevikust. Samuti on Portugali enda poliitikakommentaatorid toonud välja, et valimisdebattides mõjus ta nagu valitsuse kõneisik, sest pidi kaitsma pidevalt rünnakute eest erakonnakaaslasest peaministri ebapopulaarseid poliitikaid. Eelmisel aastal toimunud ennetähtaegsete parlamendivalimiste järel jätkas valitsemist Luís Montenegro juhitav vähemusvalitsus, mis ei ole palju populaarsem kui Eesti praegune valitsus, kuid püsib võimul, sest opositsioon on jagunenud koostöövõimetuteks vaenupoolteks, keda ühendab sügav vastastikune antipaatia (ja iseloomustab samas ka terav kriitika valitsuse aadressil).
Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning ka konservatiivne CDS–Rahvapartei (mis on samuti osa Euroopa Rahvaparteist, kuulub väiksema partnerina valitsuskoalitsiooni ja toetas esimeses voorus Marques Mendese kandidatuuri) on teatanud, et erakondadena ei toeta nad teises voorus kumbagi kandidaati. CDS–Rahvapartei märkis oma avalduses seda põhjendades, et “meie võitleme sotsialismiga ja lükkame tagasi populismi”. Oleks ka imelik, kui nad asuksid järsku toetama enda ajaloolise põhioponendi presidendikandidaati, kelle erakond kuulub parlamendis opositsiooni. Samas on aga rida tuntud tegelasi mõlemast nimetatud erakonnast avalikult teatanud, nagu Marques Mendes, et nemad isiklikult annavad oma hääle teises voorus Segurole. Põhjus: vastumeelsus Ventura suhtes.
Miks langes välja Cotrim de Figueiredo?
Gouveia e Melo ning Marques Mendese reitingu langedes tõusis küsitlustes kiiresti ka João Cotrim de Figueiredo, kelle taga olev paremtsentristlik Liberaalne Initsiatiiv on Eesti Reformierakonna sõsarpartei. Veel novembri lõpus rebis ta Seguroga 4.-5. koha pärast, aga 1–2 nädalat enne valimisi näitasid mitmed küsitlused, et valimiste teise vooru võivad pääseda edasi just need kaks meest, Ventura jääda kolmandaks. Veel mõned päevad enne valimisi oli seis küsitluste kohaselt üsna tasavägine. Seguro juhtis napilt, tihedalt kannul Ventura ja Cotrim de Figueiredo. Viimast kavatses toetada 20–22% valijatest, kuid lõpuks sai ta vaid 16% häältest, jäädes sellega kolmandaks.
Küsitluste põhjal prognoositust vähem hääli said samas ka Gouveia e Melo ja Marques Mendes. Segurot kavatses toetada viimaste valimiseelsete küsitluste kohaselt 23–25%, kuid tegelikult tegi seda esimeses voorus 31,11% valijatest. On täiesti selge, et paljud valijad liikusid nüüd viimasel hetkel tema taha just selle tõttu, et esimesest voorust ei väljuks selle võiduajamise juhina Ventura. Seguro taha koonduti sisuliselt selleks, et väljendada oma häält andes vastuseisu Venturale.
Cotrim de Figueiredo kandidatuuri kahjustas ka loetud päevad enne valimisi lahvatanud ahistamisskandaal. Meediasse lekkis kinnisel Instagrami kontol tehtud postitus, milles üks Liberaalse Initsiatiivi parlamendifraktsiooni kunagine nõunik meenutas, kuidas mees oli teda juba 2023. aastal seksuaalselt ahistanud. Ta kirjutas, et kogu fraktsioon teadis sellest. Ta oli juhtunust raporteerinud, kuid ette ei võetud midagi. Naine lahkus töölt. Cotrim de Figueiredo ja tema erakond väitsid nüüd, et midagi sellist ei juhtunud ja tegemist on vaid räpase osaga konkurentide valimiskampaaniast, kuid meedia leidis kiiresti üles tunnistajad, kes olid kuulnud neist süüdistustest juba aastaid tagasi. Naine ise selgitas, et tema postitus oli tehtud kinnisel kontol, ei olnud mõeldud avalikustamiseks ega olnud osa kellegi valimiskampaaniast.
Liberaalne Initsiatiiv erakonnana teises voorus eelistust ei oma, kuid Cotrim de Figueiredo, eelmisel aastal erakonna juhiks saanud Mariana Leitão ja veel mitmed teised tuntumad poliitikud on teatanud, et nende hääle saab teises voorus Seguro. Põhjus: vastumeelsus Ventura suhtes.
Esimeses voorus osales 11 kandidaati. Esiviisikule järgnesid Catarina Martins (Vasakblokk, 2,06% häältest), António Filipe (Portugali Kommunistlik Partei, 1,64%), Manuel João Vieira (sõltumatu naljakandidaat, lubas anda presidendiks valituks osutumisel igale Portugali kodanikule Ferrari, 1,08%), Jorge Pinto (vasakrohelise LIVRE kandidaat, 0,68%), André Pestana (sõltumatu vasakpoolne, 0,19%) ja Humberto Correia (sõltumatu, 0,08%). Kõik peale Vieira ja Correia on teatanud, et nende hääle saab teises voorus Seguro. Venturale ei ole avaldanud nüüd toetust ükski temaga valimistel konkureerinutest. Teistest erakondadest toetab teda ainult väike parlamendis esindamata Rahvuslik Demokraatlik Alternatiiv, mille enda kandidaat jäeti valimiskomisjoni poolt registreerimata.
Miks langeb välja André Ventura?
Miks on suurem osa Portugali ühiskonnast koondunud nüüd selle mehe vastu? Põhjuseks on loomulikult tema enda, aga ka paljude tema poolehoidjate pidev laksimine (a la Martin Helme & Co.) ehk tähelepanu püüdmine teadlikult provokatiivsete avaldustega, mis mõjuvad lihtsalt ühiskonda lõhestavalt.
Ventura (sündinud 1983) alustas oma poliitilist teekonda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades, mille liikmeks ta astus juba üsna noorelt (2001), kuid ei tõusnud seal kõrgemale munitsipaaltasandi poliitikust ja sai laiemalt tuntuks hoopis jalgpallikommentaatorina. Seda tausta on tema sõnavõtte kuulates selgelt tunda. Toimub publiku emotsionaalne üleskütmine, elamuste pakkumine – poliitika ei ole enam ratsionaalsete arutelude objekt, vaid on muudetud meelelahutuslikuks vaatemänguks.
Pärast seda, kui 2018. aastal valiti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhiks Rui Rio, kes lubas juhtida seda tsentristlikumas suunas kui konservatiivsema tiiva kandidaat Pedro Santana Lopes, asutas Ventura erakonna sees liikumise CHEGA, et viia seda n-ö tagasi juurte juurde (nagu meie Parempoolsed üritasid enda jutu järgi teha Isamaaga). Seejuures avaldas ta toona arvamust, et Rio asemel võiks erakonna juhiks saada Luís Montenegro. Kui siis erakorralise kongressi kokkukutsumiseks vajalikke allkirju kokku ei saadud, astus Ventura aga erakonnast välja ja kujundas CHEGA ümber uueks parteiks, mis registreeriti ametlikult 2019. aasta kevadel.
On huvitav märkida, et Ventura toonased nõudmised on Sotsiaaldemokraatlik Erakond tänaseks tegelikult täitnud. Kui Montenegro 2020. aastal esimest korda erakonna juhiks kandideeris, siis teda selleks ei valitud (Rio heitis talle muide täiesti avalikult ja otsesõnu ette, et ta juhib erakonna sees tegutsevat vabamüürlaste võrgustikku, mis üritab seda üle võtta), kuid 2022. aastal see lõpuks juhtus. Montenegro juhtimisel nihkus erakond paremale, võitis 2024. aastal parlamendivalimised ja tuli uuesti võimule. Valitsetud on küll vähemusvalitsusega, liigutud ühest poliitilisest kriisist teise ning Montenegro, tema erakonna ja valitsuse reiting on kõvasti langenud, aga täna püsib ta ametis siiski sama kindlalt nagu Kristen Michal Eestis.
CHEGA eesotsas murdis Ventura lõpuks suurde poliitikasse. 2019. aasta eurovalimisteks koos Monarhistliku Rahvapartei ning ühe väikese kristlik-demokraatliku erakonnaga moodustatud valimiskoalitsioon küll suurt edu ei saavutanud (koguti 1,49% häältest), kuid mõned kuud hiljem sai CHEGA Portugali parlamendivalimistel praktiliselt sama tulemusega (1,29% häältest) parlamendis juba ühe koha, mida Ventura rõõmsalt täitma asus. Sellele platvormile toetudes tõstis osav jutumees CHEGA mõne aastaga riigis tugevuselt kolmandaks poliitiliseks jõuks.
Tõeliseks hüppelauaks olid eelmised presidendivalimised 2021. aastal, kus Ventura tuli kolmandaks, kogudes 11,93% häältest. Järgnenud parlamendivalimistel sai CHEGA 2022. aastal 7,18%, 2024. aastal 18,06% ja 2025. aastal 22,76% häältest. Alates demokraatia taastamisest 1976. aastal poliitilisel väljal vaheldumisi domineerinud kahe suure – paremtsentristide ja vasaktsentristide – kogusaak on samal ajal järjest langenud.
Sõltumata sellest, milline saab olema nüüd presidendivalimiste teise vooru täpne tulemus, võib Ventura pidada ennast võitjaks, kuigi presidendiks teda ei valita. Teise vooru pääsedes on ta sisuliselt juba lõhkunud pool sajandit Portugali valitsenud kahe domineeriva erakonnaga süsteemi. Kui esimeses voorus sai Seguro rohkem hääli kui küsitlused ennustasid, siis teises võib ta saada neid hoopis prognoositavast vähem. Vähemalt osa neist valijatest, kes eelistaksid teda, ei pruugi minna valima, sest peavad Seguro võitu juba niigi kindlaks, aga ei ole temast või tema taga olevast Sotsialistlikust Parteist isiklikult suures vaimustuses. See kõik on aga vesi Ventura veskile.
Presidendivalimiste kaotamise kohta on Ventura juba öelnud, et selles on täielikult süüdi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Liberaalse Initsiatiivi isekus, mille tõttu keelduti pärast esimest vooru tema kandidatuuri toetamisest. Paremtsentristide toetusavaldused Segurole on tema sõnul kinnituseks, et tõelisi muutusi võib tuua ainult CHEGA, teised on kõik üks kamp. Donald Trumpi austajana on Ventura võtnud suuresti üle tema stiili ja jutupunktid (isegi tema valimisloosung “Portugallased esikohale” kõlab ju nagu “America First”), poliitikute noorema põlvkonna esindajana ei ole ta aga ilmselt veel mängust lahkumas.
Montenegro ütles 2024. aastal ühes valimisdebatis, et Ventura on “ksenofoob, rassist ja demagoog” – see aga ei takistanud tegemast hiljem temaga koostööd immigratsiooni puudutavate reeglite karmistamisel. Põhiliseks leivanumbriks on Ventural just immigratsiooniteema. Rahvusvahelise meedia tähelepanu pälvis ta nüüd eelkõige sellega, et kohus käskis korjata detsembris ära tema valimisplakatid, mis leiti olevat mustlasi stigmatiseerivad. Kohtu hinnangul õhutasid need sallimatust, diskrimineerimist ja vihkamist. Ventura kuulutas selle muidugi kohe rünnakuks sõnavabaduse vastu.
Samas on Ventura n-ö kummaline mees selle poolest, et on väidetavalt juba teismelisest saadik sügavalt usklik katoliiklane, soovinud saada siis koguni preestriks, aga avaldas hiljem noore mehena mitu romaani, mis sisaldavad homoerootiliste sugemetega seksuaalfantaasiaid. Abielus on ta juba ligi 10 aastat siiski naisega (lapsi ei ole), kellega koos ennast sageli armsatel fotodel eksponeerida armastab. Veebifoorumites on teda aga võrreldud Austria Vabaduspartei kunagise juhi Jörg Haideriga, kes oli samuti abielus naisega, kellega ta sai ka lapsed, aga kihutas ennast lõpuks surnuks vahetult pärast seda, kui oli ennast ühes homoklubis täis joonud. Võimalik, et Venturagi on selline lõhestunud isiksus, kelle avalik kuvand erineb tema tegelikust minast.
Kes on Portugali järgmine president?
Kõigi eelduste kohaselt valitakse selleks pühapäeval ehk 8. veebruaril vasaktsentristliku Sotsialistliku Partei kandidaat António José Seguro. Kes ta on? Sündinud 1962. Poliitikaga hakkas tegelema juba väga noorena sotside noorteorganisatsiooniga liitudes, 1990–1994 oli selle üleriigiline juht. Juba enne seda 1985–1990 kõiki Portugali üleriigilisi noorteorganisatsioone (sh katoliiklikke jms) ühendava nõukoja president. 1989–1993 Euroopa Noortefoorumi president. Lisaks on ta olnud eri maade sotside noorteorganisatsioone ühendava Noorte Sotsialistide Rahvusvahelise Liidu asepresident. Seega juba varakult tähtis tegija sotside rahvusvahelises võrgustikus.
Portugali parlamenti valiti Seguro esimest korda 1991, esialgu istus opositsioonis. 1992 sai sotside juhiks António Guterres, praegune ÜRO peasekretär. Seguro oli üks tema lähedasemaid kaasvõitlejaid, kuuludes väikesesse gruppi, mis valmistas ette ja viis läbi 1995 sotside võiduga lõppenud valimiskampaania. Seejärel figureeris ta erinevatel kohtadel valitsuses. 1999–2001 kuulus europarlamenti, 2001–2002 oli Guterrese valitsuses asepeaminister. 2002 toimunud valimiste tulemusel naasis Portugali parlamenti, juhtides seal 2004–2005 sotside fraktsiooni (erakond kuulus siis opositsiooni). Vahepeal jõudis osaleda veel ka Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu ettevalmistamisel.
Seguro kaalus juba 2004 sotside juhiks kandideerimist, kuid otsustas sellest lõpuks loobuda. Toona selleks valitud José Sócrates juhtis erakonna 2005 ja 2009 valimistel võiduni, aga 2011 saadi lüüa. Seguro, kes oli olnud paljudes küsimustes Sócratesest erineval arvamusel, valiti siis erakonna uueks juhiks. Tema juhtimisel võideti 2013 kohalikud valimised ja 2014 eurovalimised, aga kohe pärast seda valiti erakonna uueks juhiks toonane Lissaboni linnapea António Costa, sest paljude sotside arvates ei olnud need võidud olnud piisavalt suured.
Sotside juhina osales Seguro muu hulgas ka Bilderbergi grupi kohtumisel jms. üritustel. Pärast erakonna sisevalimistel lüüa saamist tõmbus ta poliitikast tagasi, elas avalikkusest tagasitõmbunult rahulikku elu. 2016 avaldas raamatu vajaduse kohta reformida Portugali parlamenti, et taastada kontroll valitsuse poliitika üle. Varakult alanud poliitilise tegevuse kõrval õppis Seguro ülikoolis esialgu ärikorraldust (jäi lõpetamata), aga seejärel rahvusvahelisi suhteid (BA) ja riigiteadust (MA), hakates samas ka ise loenguid pidama ning olles nüüd külalisprofessor Lissaboni Autonoomses Ülikoolis.
Segurost kui võimalikust presidendikandidaadist hakati rääkima 2024. aasta sügisel. Ta alustas siis peagi telesaatega, kus esines poliitikakommentaatorina, tunnistades kohe ka ise avameelselt, et on huvitatud presidendiks kandideerimisest. Selles mõttes väga erinev Gouveia e Melost. Valimiskampaania avapauk anti eelmise aasta suvel. Seguro positsioneeris ennast siis progressiivse alternatiivina sellistele konservatiivsetele kandidaatidele nagu Marques Mendes ja Gouveia e Melo, kes on nüüd talle toetust avaldanud. Ventura jõudmine teise vooru ei tundunud toona tõenäoline.
Tema valimisloosung “Futuro Seguro” (seguro – e.k. kindel, turvaline, usaldusväärne; futuro – e.k. tulevik) on päris õnnestunud sõnamäng, mis on mõjunud nüüd paljudele portugallastele ilmselt usutava kinnitusena selle kohta, et Seguro peale võib kindel olla, riigi tulevik on tema valimisel presidendiks heades kätes. Kogu kampaania on ehitatud sisuliselt üles kindlustunde sisendamisele, mitte vastandumisele Portugali praegusele paremtsentristlikule valitsusele. See on aga kindlasti üks tegur, mis on muutnud nüüd üldse võimalikuks toetusavalduste saamise nendelt poliitikutelt, kelle toetusel see valitsus püsib.
Seguro esineb rahuliku, soliidse riigimehena, eristudes selles mõttes selgelt Ventura käremeelse spordikommentaatori stiilist. Ta mõjub asjatundliku professionaalina, mitte võltsilt ega aja pidevalt suust välja mingit täielikku iba. Nii et portugallased saavad ilmselt hea, korraliku presidendi. Oma toetusavalduse on talle teinud ka António Ramalho Eanes, kes oli esimene president pärast demokraatia taastamist (ametis 1976–1986), rõhutades selles eriti neid ühendavat demokraatlikku mõtteviisi ning austust kõigi Portugali elanike vastu.
PS. Pärast teist vooru lisan ma siia veel ka kokkuvõtte selle tulemustest, kommentaare jms.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
