Valimistest Ungaris (2026)

Ungaris nädal tagasi toimunud parlamendivalimistel antud hääled said lõpuks kõik loetud. Viimastel andmetel saab Péter Magyari erakond TISZA 199-kohalises parlamendis 141 kohta ja senise peaministri Viktor Orbáni toetajad 52. Oma kuus kohta säilitab rahvuslik-konservatiivne Meie Kodumaa, mis kuulus Orbáni valitsuse suhtes opositsiooni, aga esindab talle poliitiliselt lähedasi seisukohti radikaalsemas vormis.

VALIMISTULEMUSED: TISZA saab parlamendi uues koosseisus 141 kohta 199-st, nii suurt ülekaalu ei ole FIDESZ seal kunagi omanud.

Kirjutasin poliitilistest arengutest Ungaris pikemalt viimati enne kaheksa aastat tagasi toimunud parlamendivalimisi. Orbán ja tema liitlased olid kaotanud juba toona enamike ungarlaste toetuse, kuid püsisid võimul tänu opositsiooni killustatusele ja enda huvides muudetud valimisseadusele, mis soosib tugevalt paremini organiseerunud suuremaid erakondasid. 2022. aasta valimisteks õnnestus opositsioonil lõpuks moodustada laiapõhjaline valimiskoalitsioon, kuid loodetud edu siis ei saavutatud – tulemus jäi tagasihoidlikumaks liidetavate summast, valimisaktiivsus langes ning FIDESZi ja selle alalise valimisliitlase Kristlik-Demokraatliku Rahvapartei (KDNP) nimekiri sai 54,13% häältest ja 135 kohta parlamendis.

TISZA parteinimekiri kogus nüüd 53,18% häältest ehk isegi veidi väiksema osa, kuid kohti saadi rohkem, sest ühemandaadilistes ringkondades, kust valitakse 106 saadikut, esineti paremini. FIDESZ-KDNP nimekiri sai nüüd 38,61%, Meie Kodumaa oma 5,63% häältest.

Kas need valimised olid ausad?

EKRE esimees Martin Helme rääkis esmaspäeval Kuku Raadiole antud intervjuus, et valimiste tavapärasest kõrgem osalusprotsent, eriti välismaal elavate inimeste hulgas, peaks tekitama kõigil väga suuri küsimusi. Helme väitel olid need lisandunud uued valijad kõik TISZA valijad – see peaks justkui näitama, et toimus tulemuste võltsimine TISZA kasuks. “Rahvusliku ja suveränistliku valitsuse asemel upitati välisjõudude poolt pukki globalistlik Brüsseli käsutäitja,” väitis ta eraldi kommentaaris, mille peale Viljandi linnavolinik Tõnis Tulp kutsus koguni üles relvi haarama, sest muu enam ei aitavat.

Jääb ainult üle loota, et keegi ei hakka nende hüsteerikute pärast nüüd Eestis päriselt paugutama. Tegelikkuses sai näiteks posti teel antud häältest ametlike tulemuste kohaselt 84,23% FIDESZ–KDNP, kuid TISZA vaid 13,82% ja Meie Kodumaa 1,45%. Kas selline üldisest oluliselt erinev häälte jaotus tundub usutav? Kui keegi nende valimiste tulemusi moonutab, siis saavad need olla ju ainult senised võimuringkonnad, kes kontrollivad riigiaparaati. Aga ise ei hakka nad seda loomulikult tunnistama.

Ungari senine peaminister Viktor Orbán, erakonna FIDESZ juht, teatas juba pühapäeva õhtul, et “nende valimiste tulemus on meie jaoks valus, kuid see on selge, võimalust ja vastutust valitseda ei antud meile. Ma õnnitlen võitnud erakonda.” Ta lisas, et FIDESZile usaldas oma hääle ligi kaks ja pool miljonit valijat, kelle teenimist jätkatakse nüüd opositsioonis. Samas ütles Orbán sedagi, et on eriti tänulik piiritagant tulnud toetuse pärast. KDNP fraktsiooni aseesimees Lőrinc Nacsa rõhutas samuti, et välismaal elavad ungarlased hääletasid rekordilisel arvul. Tema sõnul näitab see, et otsuseid langetatakse koos nendega.

EKRE esimehe Martin Helme levitatud eksitav vandenõuteooria viis Viljandi linnavolikogu liikme üleskutseni haarata relvad, sest muu ei pidavat enam aitama.

Olgu siin lisatud, et Ungaris kohapeal oli valimisaktiivsus siiski veidi kõrgem kui välismaal elavate ungarlaste hulgas. Nii et Helme võinuks enne Ungari valimistulemuste kahtluse alla seadmist konsulteerida oma sealsete liitlastega. Nemad rääkinuks talle, et tavapärasest tunduvalt kõrgem valimisaktiivsus annab uuele parlamendile tugeva demokraatliku legitiimsuse ja nüüd ei saa enam keegi väita, et Ungari ei ole demokraatlik riik. Just seda rääkisid nad pärast valimisi Ungari enda rahvale.

“Ungarlased tegid eilsetel valimistel selge otsuse. Selle, et nüüdsest usaldavad nad TISZA riiki juhtima. See tähendab, et meile antud ülesanne on olla parlamentaarne kontroll ja opositsioon. Me peame seda aktsepteerima,” kirjutas FIDESZi eurosaadik Csaba Dömötör esmaspäeval Facebookis. “Eilne tulemus on ühtlasi tõestus, et Ungari valimissüsteem on stabiilne, on olnud seda aastakümneid. Nüüd on kadunud süüdistused valelipu-operatsioonides ja Venemaa kasuks spioneerimises ja Brüsselist tulnud õnnitlustes isegi ei mainitud väidetavaid valimispettusi.”

“Valimiste selgel tulemusel on ehk rahustav mõju sellele äärmiselt pingelisele õhkkonnale. Parempoolne kogukond tunnistab väärikusega seda tulemust, ilma et keegi tahaks hakata seda vaidlustama või ähvardaks kedagi fataalsete tagajärgedega või koguni sellega, et pakib asjad kokku ja kolib välismaale,” lisas ta samas. “Meie ei lähe kuhugi, meie jääme. See on meie kodumaa. Meie elame siin, kõik mida ja keda me armastame on seotud selle paigaga. Kui me saame valimistel võidu, siis oleme me pühendunud saadud usalduse õigustamisele. Kui me ei saavuta enamuse usaldust, siis aktsepteerime me seda pead püsti. Selline on demokraatia.”

Režiimimuutust ei ole veel toimunud

Nelja aasta eest valimistel osalenud liberaalset demokraatiat pooldavate opositsiooniliste jõudude koalitsioon lagunes siis kohe pärast valimisi. Mitmed selle ridadesse kuulunud erakonnad otsustasid nüüd kandidaatide ülesseadmisest loobuda, et suurendada TISZA võimalusi Orbáni kukutamiseks. “Kuid valitsuse vahetumine ei ole eesmärk ise, vaid samm režiimimuutuse suunas,” rõhutas liberaalne Momentum sellest eelmise aasta suvel teatades. “Režiimimuutuse ja demokraatliku ülemineku kõige olulisemate esimeste elementide hulgas on see, et uus parlament kindlustaks võimalikult kiiresti kohtusüsteemi sõltumatuse ning annaks riigile uue meedia- ja valimisseaduse.”

Eelmine kord parlamendis üheksa kohta saanud Momentumi kandidaadid nüüd valimistel ei osalenud, aga erakond tegi aktiivselt kampaaniat muutuse poolt. “Režiimimuutus võib alata!” hõiskasid nad oma valimisjärgses avalduses.

Ungari Sotsialistlik Partei, mis sai eelmiste valimistega parlamendis 10 kohta, otsustas astuda nüüd kõrvale veebruaris. “Praegune valimissüsteem baseerub legaliseeritud pettusel, selle toimimine on ebaaus ja see piirab võimalusi praeguse režiimi väljavahetamiseks,” selgitasid sotsid. “Selles ebatavalises olukorras saab režiimi kukutada ainult ebatavalisel moel: vaid siis, kui igas ühemandaadilises valimisringkonnas kandideerib FIDESZi kandidaadi vastu ainult kõige tugevam opositsiooniline kandidaat.”

Ka sotsid tegid nüüd aktiivselt kampaaniat muutuse poolt. “Pärast valitsuse vahetumist algatame me koheselt uue, proportsionaalsema valimissüsteemi väljatöötamise, et saaks rajada ausama poliitilise konkurentsi ja solidaarsema Ungari,” teatasid nad samas.

Liberaalne Momentum, aga ka Ungari Sotsialistlik Partei tegid nüüd tänavatel kampaaniat muutuste poolt, kuigi ise oma kandidaatidega valimistel ei osalenudki.

Pärast valimisi Magyari ja tema kaaslasi õnnitledes märkisid sotsid, et seda muutust ei oleks saanud tulla ilma kõigi nende erakondade ja saadikuteta, kes palusid oma toetajatel valida nendel valimistel TISZA kandidaate. Nad rõhutasid, et nüüd peab algama tõeline režiimimuutus, vaja on kehtestada uus, demokraatlik, proportsionaalsem valimissüsteem. Erakond ise tahab saada poliitilise vasaktiiva rekonstrueerimise veduriks.

Vana opositsiooni suurim jõud Demokraatlik Koalitsioon, 2004–2009 peaministriks olnud Ferenc Gyurcsány loodud sotsiaaldemokraatlik erakond, mis sai eelmiste valimistega parlamendis 15 kohta, otsustas nüüd valimistel osaleda, kuid põrus täielikult. Selle nimekiri sai vaid 1,10% häältest. Liberaalsemad valijad koondusid selgelt TISZA taha. Just otsusega valimistel osaleda andis Demokraatlik Koalitsioon endale nüüd ilmselt surmalaksu.

Meie Kodumaa asepresident Előd Novák märkis, et kui varem oli parlamendis seitse opositsioonierakonda, siis nüüd saab neid olema kaks, mis muudab tema erakonna seisukohad meedias nähtavamaks. Meie Kodumaa saab olema mitte vihane, vaid konstruktiivne opositsioon, ning toetab ungarlaste huvidest lähtuvaid ettepanekuid sõltumata sellest, kes neid esitavad. Kas see tähendab ka toetust valimissüsteemi muutmisele, see on ebaselge. Varem on nad propageerinud hoopis mõtet siduda hääleõigus kirjaoskusega, milles kriitikud nägid lihtsalt katset juhtida arutelu kõrvale valimissüsteemi muutmiselt.

Olukord on nüüd seega selline, et kogu senine liberaalne opositsioon pühitakse parlamendist minema. Euroopa Rahvaparteiga seotud paremtsentristliku TISZA ridades pääseb sinna palju täiesti uusi inimesi. Péter Magyar ja tema toetajad räägivad entusiastlikult, et keeratud on uus lehekülg, alanud on uus peatükk jne. Aga mida see endaga tegelikult kaasa toob, seda me veel ei tea.

Orbánist saab Ungari uus välisminister

Nii palju on selge, et uueks välisministriks saab Orbán, nimelt Anita Orbán (sünd. 3. juuli 1974), kes kutsuti (töölt valitsussuhete juhina Vodafone peakorteris) TISZA ridadesse, et ta hakkaks juhtima just välispoliitika kujundamist.

Anita Orbán kuulus Viktor Orbáni esimeste valitsuste välisministri János Martonyi (ametis 1998–2002 ja 2010–2014) lähikonda. 2010. aastal oli temast juba saanud FIDESZi kandidaat valimistel, kuid ta taandas siis ootamatult enda kandidatuuri “tervislikel põhjustel” (tõenäoliselt selle tõttu, et üks tema abikaasaga seotud ettevõte oli sattunud uurimise alla). Pärast FIDESZi võitu asus ta välisministeeriumis tööle energiajulgeoleku eest vastutava suursaadikuna.

Olles kritiseerinud varem sotside valitsuse välispoliitikat ja energiasõltuvust Venemaast, tema raamatus “Power, Energy, and the New Russian Imperialism” (2008) on muide juttu ka Eesti-Vene suhetest, toetas ta tugevalt euroatlandi koostööd ja sobis hästi Martonyi välisministeeriumi, kuid Moskva-sõbraliku Péter Szijjártóga jäi tema koostöö lühikeseks. 2015. aastal kolis naine Suubritanniasse, kus töötas LNG-sektoris USA energiahiidude harukontorites. 2021. aastal naasis Ungarisse Vodafone palgale, kuid selle kohaliku haru mahamüümisel 2023. aastal läks tagasi Londonisse, kus temast sai üleilmse Vodafone valitsussuhete juht.

Anita Orbán on lõpetanud Budapesti Corvinuse ülikooli (1997), kuid omandanud seejärel Ameerika Ühendriikides kaks magistrikraadi (ajaloos ning rahvusvahelistes suhetes ja diplomaatias) ja kaitsnud seal ka doktorikraadi (2007), mille kinnituseks on ka juba ülalnimetatud raamat. Tema alma mater on Tuftsi Ülikool, täpsemalt Fletcher School of Law and Diplomacy. Ta on olnud seotud ka mitmete mõttekodade, sealhulgas Euroopa Välissuhete Nõukoguga.

Ungari välisministriks saab Anita Orbán, kelle kirjutatud raamatus figureerivad tegelastena ka Mart Laar, Andrus Ansip, Urmas Paet ja Endel Lippmaa.

Jaanuaris TISZA ridadesse astudes rõhutas Orbán vajadust taastada Ungari-Poola lähedane sõprus, luua tugev Kesk-Euroopa tugevas Euroopa Liidus ja selle südamena tõeliselt suveräänne Ungari, mis suudab seista ka ungarlaste eest teistes riikides. Magyar kavatseb teha peaministrina esimese välisvisiidi Varssavi. Orbán tõi pärast valimisi uue valitsuse prioriteedina välja aga lähedase, tugeva ja stabiilse suhte kujundamise Saksamaaga, mis jääb Ungari jaoks kõige olulisemaks majanduspartneriks ning suurimaks välisinvesteeringute lähtepunktiks. Oluliseks peetakse ka läbisaamise parandamist ukrainlastega.

Eesti vaatepunktist on oluline, et Ungari saab nüüd tõenäoliselt väga hea välisministri, kes tugevdab seda riiki usaldusväärse partnerina Euroopa Liidu ja NATO raames tehtavas koostöös. Eriti praeguses olukorras tulevad Euroopale kasuks ka tema teadmised ja varasemad kogemused energiajulgeoleku valdkonnas.

TISZA võitu saab osaliselt seletada kindlasti FIDESZi varasema toetusbaasi ja Ungari võimueliidi lõhenemisega. Péter Magyarilt oodatakse muu hulgas, et ta taastaks rahavood Euroopa Liidust. Minu arvates võiks Euroopa Liit olla selles osas valmis vastutulekuteks, kuid peaks samas siiski nõudma uuelt valitsuselt kõigepealt selget pühendumist õigusriikluse taastamisele ja demokraatlikele väärtustele. Valimissüsteemi reform on hädavajalik, sest ilma selleta võib kesta sisuliselt edasi vana režiim uues kuues. Üks suur küsimärk ja vastuoluline kuju on seejuures Magyar ise, aga tema kohta tuleb teha siia nähtavasti hoopis eraldi postitus.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Vasakpoolsed ja rohelised Trumpi ja Iraani vaherahust

Iisraeli õhulöögid Liibanonis jätkusid pärast Iraaniga sõlmitud vaherahu väljakuulutamist uue hooga. Iraani ja vaherahu vahendanud Pakistani kinnitusel hõlmas see vaherahu ka sõjategevust Liibanonis, kuid Iisrael ja USA väidavad vastupidist. Sõda jätkub. Ekraanitõmmis ajalehe Guardian veebilehelt.

Kuna ma juba muutusin (siin ja siin) Euroopa roheliste ja vasakpoolsete sõjaküsimuses tehtud avalduste vahendajaks, siis panen siia ka paar eilset pressiteadet. Esimese väljastas Euroopa Parlamendi vasakpoolsete fraktsioon, teise erakondade ühendus Euroopa Rohelised. Mõlemad on küllaltki kriitilised Euroopa Liidu (loe: Kaja Kallase) tegevuse, täpsemalt öeldes tegevusetuse suhtes.

Vasakpoolsed: Vaherahu on hea, kestev rahu on parem

Vasakpoolsed tervitavad vaherahu Trumpi ja Iraani vahel, millest teatati möödunud ööl. Kuigi see uudis on positiivne samm, ei hõlma see kokkulepe Liibanoni, ning selleks, et liikuda õiglase ja püsiva rahu suunas, peame me lõpetama kapituleerumise Trumpi ja Netanyahu agendadele.

Nädalaid pärast ebaseadusliku sõja alustamist Trumpi poolt, nädalaid täis koolide ja tsiviilotstarbelise infrastruktuuri pommitamist ning ähvardusi pühkida minema terve tsivilisatsioon, on kuulutatud välja vaherahu. Hea. Kuid õiglane ja püsiv rahu on parem ning Euroopa juhtide vaikimine, selliste nagu Ursula von der Leyen ja Kaja Kallas, paljastab nende kaasosaluse autoritaarsete juhtidega.

Ameerika Ühendriigid peavad seda kokkulepet rangelt järgima. Kuid on pöörane, et see vaherahu ei hõlma Liibanoni, mille pommitamist Iisrael jätkab. See ebaseaduslik sõda peab lõppema.

Euroopa peab lõpetama käitumise etturina kahe ohtliku mehe mängus, kes usuvad, et neile on lubatud kõik. Me mitte ainult ootame selget hukkamõistu ja tegutsemist Euroopa Liidult, vaid ka seda, et prioriteediks peab olema õiglase ja püsiva rahu saavutamine, enne kui ohverdatakse veelgi enam elusid pettekujutelmades meeste altarile.

Euroopa Parlamendi liige Marc Botenga (Belgia Töölispartei), kes kuulub parlamendi väliskomisjoni ning julgeoleku- ja kaitsekomisjoni, ütles: “Vaherahu Iraanis on lootustandev uudis. Esmalt ja eelkõige Iraani rahvale. Kaheks nädalaks peatub Ameerika ja Iisraeli pommide sadamine nende kodudele, koolidele, tehastele ja haiglatele. See vaherahu ei kukkunud alla taevast. See tuleneb jõudude dünaamikast maapinnal, aga ka diplomaatilistest püüdlustest, eelkõige Pakistani poolt, kindlustada väljavaade läbirääkimisteks. Ja samal ajal vahepeal? Eetrivaikus Euroopa juhtide poolt. Keeldumine USA agressiooni hukkamõistmisest. Keeldumine Donald Trumpi vihaõhutavate avalduste hukkamõistmisest. Sel ajal, kui tsiviilisikud pommide all surid, ei haaranud Euroopa Liit mingit tõsist initsiatiivi, et see eskaleerumine peatada. Mitmed Euroopa riigid lubasid isegi kasutada Ameerika Ühendriikidel oma territooriumi ja õhuruumi, et pidada seda sõda. Vaherahu on, igal juhul, ainult esimene samm. Nüüd on vaja tõelisi läbirääkimisi, mida peetaks heas usus. Sest juba kahel korral on Ameerika Ühendriigid seda usaldust reetnud, kasutades läbirääkimisi kattevarjuna uute rünnakute ettevalmistamiseks. Me peame suurendama survet Ameerika Ühendriikidele ja Iisraelile, et saavutada püsiv rahu, mis on õiglane ja rahvaste suhtes lugupidav.”

Euroopa Rohelised: Ajutine vaherahu peab muutuma püsivaks rahuks ja naftariikide domineerimise lõpuks

    Pärast seda, kui teatati vaherahust Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli ning Iraani vahel, kutsus erakond Euroopa Rohelised üles Iisraeli peatama ühtlasi ka vägivald ja evakuatsioonikäsud Liibanonis ning mõistsid hukka president Trumpi vihaõhutavad ähvardused.

    Vula Tsetsi, erakonna Euroopa Rohelised kaasjuht, ütles: “Me tervitame teadet vaherahust USA, Iraani ja Iisraeli vahel, kuigi vihaõhutav retoorika sellele eelnenud tundidel president Trumpi poolt oli häbiväärne ja vastutustundetu. Kuid see vaherahu pakub vähe lohutust tsiviilisikutele Liibanoni lõunaosas, kes on juba seisnud silmitsi õhulöökide ja evakuatsioonikäskudega neil vähestel tundidel, mis on möödunud selle kokkuleppe öisest väljakuulutamisest. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu on eitanud, et see diil katab ka konflikti Iraani-toetatud Hizballah’ga Liibanonis.”

    “See sõda oli vildakas algusest peale. Seda alustati ja võideldi väljaspool rahvusvahelist õigust. Loendamatute tsiviilisikute surmad ja sunnitud ümberasumine kõigil pooltel on näidanud, kui vähe need riigijuhid hoolivad tsiviilisikutest. Iisraeli valitsus on loomas seda, mida nimetab “julgeolekupuhvriks” otse üle piiri Liibanonis. Iisrael peab need operatsioonid koheselt lõpetama ja Liibanonist välja tõmbuma. Mitte mingitel tingimustel ei tohi sellest saada alalist okupatsiooni.”

    Ciarán Cuffe, erakonna Euroopa Rohelised kaasjuht, ütles: “See ajutine vaherahu peab viima selle konflikti jäädava lõpetamiseni. Euroopa Liit saab ja peaks mängima palju prominentsemat rolli rahvusvahelise õiguse taaskehtestamisel. Tuleks alustada sellest, et Trump and Netanyahu saavad avalikult kritiseeritud nende normide rikkumise eest, millele on rajatud meie rahvusvaheline kogukond.”

    “See sõda on Euroopale äratuskell. Meie sõltuvus fossiilkütustest, mis tulevad autokraatlikelt riigijuhtidel, muudab meid haavatavaks. Naftariikide domineerimise ajajärk rahvusvahelises poliitikas peab lõppema. Euroopa Liit peab hoogustama investeerimist päikese- ja tuuleenergiasse, energia salvestamisse ja energiatõhususse, et muutuda autonoomsemaks.”

    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

    Saksa presidendi tähtis kõne

    Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier

    Saksamaa välisministeerium tähistab tänavu enda taasasutamise 75. aastapäeva. Teisipäeval sel puhul toimunud pidulikul üritusel pidas president Frank-Walter Steinmeier (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) välisteenistuse töötajatele äärmiselt olulise kõne, mida on nimetatud suurimaks Saksamaa välispoliitilise suveräänsuse deklaratsiooniks, millega mõni sõjajärgse Saksamaa riigipea on üldse kunagi esinenud.

    Steinmeieri teine ametiaeg presidendina saab läbi järgmisel aastal, uut presidenti hakatakse valima jaanuari lõpus. See kõne on nähtavasti tema välispoliitiline n-ö testament. Kahtlemata tähelepanuväärne sõnavõtt mehe poolt, kes on teeninud Saksamaad ka välisministrina kaks ametiaega (2005–2009, 2013–2017) ja täitnud muid olulisi poliitilisi ametikohti, näiteks koordineerinud Saksamaa luureteenistuste tegevust ajal, mil otsustati olla vastu Iraagi sõja vallapäästmisele.

    Tuttav vaatepilt, see Maailmasaal. Juba selle nimi seab ootuse ja ambitsioonide taseme huvitava, alati väljakutseid pakkuva, vahest liigagi suuri väljakutseid pakkuva teenistuse jaoks selles ministeeriumis: hoida silme ees kogu maailma. See on teie töö!

    Ma olen teile, härra Wadephul, väga tänulik kutse eest. See peegeldab meie sõbralikku koostööd ning see annab mulle võimaluse õnnitleda sünnipäeva puhul seda auväärt ministeeriumi ning väljendada oma tänu ja austust selle töötajatele. Niisiis: suur tänu ja südamlikud õnnesoovid 75-ndaks sünnipäevaks!

    Välisministeeriumi ajalugu on teie ajalugu, nende inimeste ajalugu, kes meie riiki maailmas esindavad ja kes on 75-e aasta jooksul – oma töö, aga ka enda isiksuse, enda inimlikkuse ja usaldusväärsuse kaudu – kasvatanud usaldust meie riigi vastu. See uus usaldus pärast Natsi-Saksamaa täielikku poliitilist ja moraalset kokkuvarisemist oli ja on liitvabariigi eduloo aluseks.

    Ma ise olen – ministrina selles majas, aga ka liidukantseleis, Saksamaa Liidupäevas ja nüüd siis juba ligi kümme aastat presidendina – õppinud tundma ja hindama terveid põlvkondi diplomaate, töötajaid kõigilt tasanditelt. Teie hulgas ei ole vähe neid, kes kuuluvad minu lähimate kaastöötajate ja sõprade hulka.

    Kallid välisteenistuse töötajad, ma tean, et teie kõigi jaoks on välisteenistus enamat kui lihtsalt töö. Välisteenistus on eluvalik, eluviis, teie ja teie perekondade jaoks, sageli ilus ja huvitav, sageli mitte kerge – igal juhul selline, mis on ja jääb ülimalt oluliseks meie riigi jaoks.

    Välisministeeriumi ajalugu on loodud teie, inimeste poolt – ja ka välisministeeriumi tuleviku kirjutavad inimesed. Tehisintellekt võib olla kasulik – näiteks kõneks nii paljude jutupunktide ettevalmistamisel, mõnede sõnul liigagi paljude, millele aitas muidugi kaasa ka presidendi kantselei – ma tunnistan enda kaassüüd.

    Aga just sellisel hetkel, sellisel hingetuks võtval, ülimalt ohtlikul hetkel, keset poliitilisi ja tehnoloogilisi vapustusi, on vaja teid, on vaja nutikaid diplomaate, kellel on terav otsustusvõime, suhtlemisoskus, usaldusväärsus. Ja isegi kui mõned peavad diplomaate praegu nõrkadeks ja ebaolulisteks: just sel kriiside ja konfliktide ajal vajame me rohkem, mitte vähem diplomaatiat!

    Kui kena, et selle sünnipäeva tähistamisel mängib pearolli diplomaatide järgmine põlvkond. Kallid praktikandid: mul on suurim austus teie elukutsevaliku suhtes. Mul on hea meel, et te just maailma praeguses olukorras, Jumal teab et mitte lihtsal hetkel, ütlesite: Jah tööle meie riigi heaks, Jah tööle välisteenistuses!

    Minul isiklikult – kui lubate väikese ajaloolise kõrvalepõike – langes otsus vägagi poliitilise elu kasuks veidi rohkem kui 35 aastat tagasi. Kuni 1989. aastani võisin ma kujutada endale kergesti ette jäämist teaduse juurde. 1989. aasta sügisel töötasin ma just oma doktoritöö viimase peatüki kallal, kui müür langes. Meie ees seisis aeg täis võimalusi, täis usku. Saksamaa sõjajärgne edulugu – uus algus, majandusime, äraleppimine, eurointegratsioon, lõpuks taasühinemine – kõik see näis toona, 1990-ndate aastate alguses, viivat lausa otsejoones selleni, et maailmas ja tulevikus saab olema rohkem rahu, rohkem vabadust, rohkem demokraatiat. Meie, mina ise, võibolla ka mõned vanemad kolleegid siin saalis, tahtsime olla osa sellest arengust. Me tahtsime ilma naiivsuseta ning suure energiaga aidata ehitada seda maailma, mis muutub iga päevaga tükikese võrra paremaks ja mis saab sellega ka killukese Saksamaale osaks saanud õnnest.

    Vaevalt saaks kontrast tänasega olla suurem. Usust tulevikku on saanud äärmiselt defitsiitne kaup, eriti siin Euroopa südames. Maailm meie ümber näib iga päevaga tükikese võrra ohtlikum, jõhkram, vähemalt irratsionaalsem. Ja samal määral, nagu see rahvusvaheline kord, mille eest meie seisame, iga päevaga mureneb, näime ka meie, Saksamaa, olevat surutud iga päevaga üha enam maailmalava äärealale. Utreeritult öeldes: mida suurem on meie kohkumine maailmapoliitika suunast, seda suurem on ka meie võimetus selles osas midagi muuta. Kas välisteenistust on ka tulevikus veel vaja? See on tänase ürituse teises osas toimuva arutelu avaküsimus. See on üks julge, aus küsimus sellisel pidupäeval, aga ka selline, mis paneb muretsema – juba ainuüksi selle tõttu, et seda esitatakse.

    Ivan Krastev tegi hiljuti tähelepaneku, et Saksamaa praegused hädad on paradoksaalsel kombel mitte meie sõjajärgse aja poliitikate ebaõnnestumise, vaid edukuse tagajärg. Just seetõttu, et teise maailmasõja õppetunnid näisid olevat igaveseks omandatud, just seetõttu, et sõda Euroopas näis olevat muutunud mõeldamatuks – just seetõttu oleme meie, sakslased, raskustes, kui toores jõupoliitika tagasi tuleb, kui rahvusvahelist õigust rikutakse ning kui paljudel ei ulatu ajalooline mälu tagasi nähtavasti isegi Iraagi, Liibüa ja Afganistanini.

    Lühidalt: Saksamaa välispoliitika seisab silmitsi põhjapaneva ümberorienteerumisega. Meie mõtetes olev maailm tuleb uuesti kaardistada.

    Sellel ajaloolise väljakutse hetkel teenite teie, kallid välisteenistuse töötajad siin saalis ja paljud välisesindustes, meie riiki. Asjaolud on muidugi hoopis teistsugused kui 1951. aastal või külmas sõjas, aga strateegiline väljakutse ei pruugi olla väiksem kui nendel, kes siis, 75 aastat tagasi, suunasid liitvabariigi uue, rahumeelse ja usaldust suurendava välispoliitika teele.

    Miks ma räägin nii põhjapanevast muudatusest? Neli konstanti on kujundanud aastakümneid seda, mis oli alates välisministeeriumi uuesti asutamisest algselt Lääne-Saksa välispoliitika: esiteks, Saksamaa jagunemine ja selle ületamine; teiseks, integreerumine Läände; kolmandaks, eurointegratsioon; ja neljandaks, suhted ja dialoog meie maailmajao idapoolse osaga.

    Kaine pilk olukorrale aastal 2026 näitab, et kolm neist neljast konstandist on, vähemalt ettenähtavas tulevikus, laualt maas – mis muudab ainsa allesjäänud konstandi, nimelt Euroopa ühtsuse, veelgi olulisemaks.

    Las ma visandan lühidalt strateegilise pildi: kaua aega avatuks jäänud Saksa küsimus – mis meid mõlemal Saksamaal aastakümneid vaevas – on 1990. aastast rahvusvahelise õiguse alusel lõplikult vastatud, ning see on rikastanud seda ministeeriumi suurepäraste kolleegidega Ida-Saksamaalt. Muidugi: meie riigi sisemine ühtsus jääb suureks ühiskondlikuks ülesandeks, aga see ei ole enam – õnneks – ülesanne välispoliitika jaoks.

    Põhjapanevad konstandid Lääs ja Ida, suhted Washingtoni ja Moskvaga, on möödunud kümnenditel kannustanud kõiki meie valitsusi, aga on eriti seotud kahe nime, kahe kantsleriga: Konrad Adenaueri ja noore liitvabariigi selge positsioneerimisega Lääne allianssi ning Willy Brandti toona algatatud nõndanimetatud uue idapoliitikaga. Mõlemad need konstandid on nüüd meie praegusel ajal enneolematult mõranenud.

    Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on põhjapanevalt lõhkunud kõiki Euroopa julgeolekukorralduse põhimõtteid. Püüdlused rajad pärast raudse eesriide langemist koos Venemaaga ühine Euroopa ühiskodu hoidsid seda ministeeriumi ja põlvkondi poliitikuid, ka mind, aastakümneid tegevuses. Just seetõttu, et meie, sakslased, olime ise kogenud, et väikeste sammude poliitika, dialoogi ja jõu kombineerimise poliitika, heidutuse ning pingelõdvenduse poliitika võib olla edukas – Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi algusest enam kui 50 aastat tagasi kuni taasühinemise rõõmu ja Euroopa itta laienemiseni – just seetõttu hoidsime me neist pingutustest kinni kaua – täna me teame, et liiga kaua. Vene tankid Kiievi all tegid kõik need pingutused rusudeks ja tuhaks ning tõid Ukrainasse kohutava sõja. Ja ma arvan, et isegi pärast sõda ei ole selle Venemaa puhul juttu rahust, räägitakse pigem konflikti tõenäosuse kalkuleerimisest. Lühidalt öeldes: Euroopa peab täna korraldama enda julgeolekut Venemaa vastu, mitte koos Venemaaga.

    Lõhe transatlantilistes suhetes ei ole alates president Trumpi teise ametiaja algusest sugugi vähem sügav. Seetõttu räägin ma, et meie ajal on käes kahekordne pöördeaeg – mitte selle pärast, et see, mis Moskvas ja Washingtonis toimub, oleks sama või isegi võrreldav. Vaid selle tõttu, et mõlemad tähendavad meie välispoliitikale strateegilist veelahet.

    Nagu ma usun, et suhetes Venemaaga ei ole teed tagasi 2022. aasta 24. veebruarile eelnenud aega, nii usun ka seda, et transatlantilistes suhetes ei ole teed tagasi 2025. aasta 20. jaanuarile eelnenud aega. Liiga sügav on see lõhe ja usalduse kaotus USA suurjõu-poliitika suhtes – mitte üksnes liitlaste hulgas, vaid kogu maailmas. Ka mõni tulevane USA administratsioon ei saa enam lihtsalt jätkata “sõbraliku hegemooni” ja liberaalse rahvusvahelise korra tagaja rollis, selles, mis ka meile demokraatia tõi.

    Saksamaa on Venemaaga seoses valusalt õppinud, kuidas liigne sõltuvus muudab meid haavatavaks. Me pidime end, praktiliselt üleöö, suure hinnaga vabastama energiasuhetest Venemaaga, mida olime – toetudes toona mõlemapoolsele ratsionaalsusele ja kehtivatele lepingutele – arendanud ja süvendanud aastakümneid, alates esimesest torud-gaasi-vastu tehingust 1970. aastal.

    Ka transatlantilistes suhetes peame me vabanema nendest sõltuvustest, mis muudavad meid haavatavaks. See puudutab esmajoones julgeolekut ja tehnoloogiat. Euroopa suveräänsuse saavutamine riigikaitse ja tehnoloogia alal on mitte ülesanne täna pärastlõunaks, vaid põlvkondade pikkune projekt. Enam ei tohi selle ülesande suurus olla põhjuseks viivitada ei meile ega ka meie Euroopa partneritele.

    Saksa relvajõududest peab saama Euroopa konventsionaalse riigikaitse selgroog. Selle jaoks on valitsused teinud alates 2022. aasta 24. veebruarist vajalikke otsuseid ja selleks vajavad meie relvajõud täielikku toetust mitte üksnes poliitikutelt, vaid tervelt ühiskonnalt. See tähendab: piisavat rahastamist, kaasaegset varustust, rohkem inimesi. Kui vabatahtlikest ei piisa, siis peame pöörduma tagasi ajateenistuse juurde. Mina leian, et parim oleks kohustuslik ühiskondlik teenistus kõigile, kus osad saaksid teenida relvajõududes, teised sotsiaalasutustes.

    Tehnoloogiavaldkonnas on sõltuvus Ameerika Ühendriikidest veelgi suurem, seda vähem tohiksime me sellega leppida. Me ju teame, et edumaa tähendab siin mitte üksnes välispoliitilist jõudu, vaid ka jõudu digitaalsete platvormide ja sotsiaalmeedia kaudu meie sisepoliitikat mõjutada. Seda, et USA valitsus on otsustanud, et tahab liberaalset ühendatud Euroopat nõrgestada, ütles ta meile aasta tagasi Münchenis otse näkku. Võib-olla saaks praegune vaidlus Anthropicu ja Pentagoni vahel olla äratuskell, ehk isegi võimalus Euroopa jaoks. Euroopal kui tehnoloogiakeskusel on talente, on turud, on võimalused, aga on ka eetilised standardid. Ja neile neljale sambale toetudes peaksime me ehitama.

    Pöördudes tagasi meie välispoliitika aluskonstantide juurde. Ma mainisin Adenauerit ja Läänega ühinemist. Mida kuulumine Läände tänapäeval tähendab? See on üks meie aja keerulisemaid küsimusi, millele ka see ministeerium vastuse peab andma.

    75 aastat on meil olnud lähedane partnerlus, aga ka korduvad erimeelsused ameeriklastega. Isegi suured erimeelsused, nagu Iraagi sõja üle. Aga alati võisime me öelda: on olemas ühine alus, millele me toetume, millele tuginedes me oma erimeelsusi lahendame, mille juurde me saame tagasi pöörduda. Täna see enam nii ei ole. Lääs jääb, seda ma rõhutan, väärtuslikuks normatiivseks ideaaliks. Aga Läänt kui poliitilist reaalsust praegu ei eksisteeri.

    Seetõttu tähendab välispoliitiline realism praegusel ajajärgul: ärgem petkem ennast! Seda mõtles Mark Carney Davosis, kui ta tsiteeris Václav Haveli lugu sildist poeaknal.

    Realism tähendab: jah, me peame olema selle USA administratsiooniga suheldes pragmaatilised ja keskenduma enda põhihuvidele. Aga realism tähendab ka: ärgem ise paindugem! Praegusel USA administratsioonil on teistsugune maailmavaade kui meil – selline, mis ei hooli kehtivatest reeglitest, partnerlustest ega pikaajalisest usaldusest. Seda me muuta ei saa. Sellega me peame töötama. Aga meil ei ole mingit põhjust seda maailmavaadet omaks võtta.

    Suurvõimud võivad ilma reegliteta maailmas ellu jääda – lühiajaliselt sellest ehk isegi kasu saada. Meie kohta see ei kehti. Ja see ei kehti ka ülekaaluka enamuse riikide kohta. See peaks olema ju see sild, mida me praegu vajame! See ühendab meid nii paljude teiste, eriti tõusvate keskmikega üle kogu maailma.

    Alates sellest, kui algas minu ametiaeg presidendina, olen ma otsinud kontakti selliste keskmikega. Nende riikidega, mis ei ole iga päev esiuudistes, aga millel on meile strateegiliselt palju pakkuda – ja ma olen täiesti kindel: ka meil neile.

    Tänu teie suurepärasele toetusele ja koostööle välisministeeriumis ja saatkondades olen ma saanud palju, palju kordi käia ASEAN-i ruumis, Pärsia lahe riikides ja Türgis, Keenias, Lõuna-Aafrikas, Tšiilis ja Brasiilias. Alles eelmisel nädalal olin taas Mehhikos ja mõnes selle naaberriigis, et tugevdada meie partnerlust selle piirkonnaga maailmas, mis ei ole lihtsalt ühe suurvõimu tagahoov.

    Kõik need keskmikud otsivad kontakti meiega, sest ka nemad tahavad, täpselt nagu meie, sõltuvusi vähendada ja partnerlusi laiendada. Need riigid ei jaga kindlasti kõiki meie seisukohti ega huvisid – kuid nad jagavad meiega üht üsna keskset eesmärki: homne maailm peab olema midagi enamat kui kahevõitlus USA ja Hiina vahel. Aga just selle tõttu vaatavad need riigid ka väga tähelepanelikult seda, millise panuse anname meie rahvusvaheliste reeglite stabiliseerimisse, sellise korra loomisse, mis teenib kõiki, mitte ainult väheseid.

    Seetõttu olen mina veendunud: meie välispoliitika peab olema pragmaatiline ja veenev ning kus see seda ei ole, seal peab see selleks saama. Kuid see ei tähenda, et tuleks hüljata rahvusvaheline õigus. Meie välispoliitika ei muutu veenvamaks sellega, kui me ei nimeta rahvusvahelise õiguse rikkumist rahvusvahelise õiguse rikkumiseks. Sellega pidime me juba Gaza sõja puhul maadlema ja sellega peame me tegelema ka Iraani sõja puhul. Sest see sõda on minu hinnangul rahvusvahelise õiguse rikkumine – selles ei ole mingit kahtlustki. Seda, et selle õigustamine vahetu rünnaku ohuga Ameerika Ühendriikidele ei ole vettpidav – seda hinnangut näivad jagavat ka USA luureteenistuste osad. See sõda on ka poliitiliselt kohutav viga ja – see tekitab mulle kõige enam frustratsiooni – tõeliselt välditav, mittevajalik sõda, kui selle eesmärk oli tõesti Iraani peatamine teel tuumapommini. Tuumakokkulepe oli meid juba nii paljud edasi viinud. Me ei olnud kunagi kaugemal sellest, et Iraan võiks omandada tuumarelva, kui pärast 2015. aasta 14. juuli lepingu allkirjastamist, mille nimel paljud siin majas olid suure pühendumusega ja aastaid kaasa töötanud. See oli toona USA välisminister, kes lepingu allkirjastamisel ütles: ärgem alahinnakem selle hetke ajaloolist tähtsust: selle lepinguga hoiame me ära sõja, mida meie, ameeriklased, oleksime pidanud Iraani vastu pidama. Oma esimese ametiaja teisel aastal taganes president Trump sellest lepingust, tema teisel ametiajal peetakse seda sõda.

    Kallid välisteenistuse töötajad, kallid külalised, rahvusvaheline õigus ei ole mingi vana kinnas, mille me peaksime käest viskama, kui teised seda teevad. Vastupidi: see on tähtis kõigi nende ellujäämiseks, kes ei saa lugeda ennast suurvõimude hulka kuuluvaks.

    Isegi kui seda mõningate poolt eiratakse või rikutakse: rahvusvaheline õigus kui regulatoorne raamistik, reeglistik ja legitiimsuse allikas ei ole oma tähtsusest midagi kaotanud – mitte Saksamaa jaoks ja kindlasti ka mitte Euroopa jaoks. Seaduste ja reegliteta maailmas kaoks see Euroopa ära. Sest Euroopa Liit on ise rajatud seadustele ja reeglitele. See variseks kokku, kui me võtaksime omaks toorest jõudu toetava maailmapildi.

    Nii sulgub see nelja ajaloolise konstandi ring, millega ma alustasin. Kolm neist on laualt maas, seda pakilisemaks jääb see üks: Euroopa ühtsus. Ühinenud ja tugev Euroopa, mis ei ole enam pelgalt meie minevikust tulenev kohustus, vaid pigem nüüdisaja geopoliitiline imperatiiv.

    Euroopa Komisjoni president kuulutas hiljuti Euroopa välisteenistuse liikmetele: Euroopa peaks olema suurvõim. Suured sõnad! Minu jaoks ei ole küsimus selles, kas see on realistlik. Minu jaoks on küsimus märksa enam selles: milline võim tahab Euroopa olla?

    Euroopa ei saa olla võimas, kui läheme kaasa jõhkrutseva ajavaimuga. Me saame seda olla üksnes siis, kui me sellele ajavaimule vastu astume! Me peame militaarselt tugevamaks saama, palju tugevamaks. Aga sellest üksinda ei piisa. Me peame tugevdama seda, mis on meid tugevaks teinud. Ühinenud Euroopas on heaolu, rahu, vabadus ja kultuuriline külgetõmbejõud, sest meie arvestame. Sest arvestamine on osa Euroopa DNA-st: arvestamine üksteisega, vastandlike huvidega ja nende lepitamine, arvestamine seaduste ja reeglitega, ajaloo ja rahvuslike eripäradega. Hoiame alles seda Euroopa refleksi. Ja kes peaks seda tegema, kui mitte teie siin majas!

    Ma sain just 70-aastaseks ja võin öelda: vanusel on vähe, aga on siiski mõned eelised. Näiteks, muututakse mõneti rahulikumaks lühiajaliste poliitiliste ja meediatrendide suhtes. Ainuüksi ajalõigul alates 1998. aastast, mil ma olen välispoliitikaga tegelenud ja tohtinud aidata seda hiljem kujundada, on meie välispoliitika kommenteerimisel olnud hämmastavaid kõikumisi ühest servast teise. Mina mäletan aegu, mil diplomaatiat raskete riikidega peeti lubamatuks. Aegu, mil kõike militaarsusega seonduvat peeti kahtlaseks või valeks. Aegu, mil soomuki iga kruvi tuli relvaekspordi aruandes eraldi põhjendada ja ikkagi saadi halastamatut kriitikat. 2014. aastal, kui ma toetasin Walesis NATO kahe-protsendi-eesmärki, oli avalikkuse toetus kodumaal üsna tagasihoidlik. Saksamaa tahtis olla rahujõud, ilma sõjalise jõuta, vaid nutika diplomaatiaga maailma kujundada.

    Täna on pendel liikunud teise suunda: rahvusvahelisest õigusest rääkimist peetakse naiivseks, diplomaatiat kasutuks, kultuurisidemete arendamist üleliigseks ja ainult sõjalist jõudu oluliseks. Hõõrun endal vahest imestusest silmi, kui loen meediast kommentaare, milles räägitakse klassikalisest diplomaatiast kui nõrgast käest julge, sõjalisele jõule toetuva välis- ja julgeolekupoliitika kõrval.

    On aeg, et me kujundaksime täiskasvanuliku arusaama suhtest sõjalise jõu ja välispoliitilise arukuse vahel. Sellise, mis on teistes riikides iseenesestmõistetav: nimelt see, et üks, sõjaline jõud, ilma teiseta, välispoliitilise arukuseta, hakkama ei saa.

    Kallid välisteenistuse töötajad, tahan teid täna veelgi rohkem julgustada: ärge kaotage oma kompassi! Teie teate, et Saksamaa välispoliitika vajab alati nelja sammast: sõjalist jõudu, et seda tõsiselt võetaks; arukat diplomaatiat, et jõuda lahendusteni ja sõlmida liite; ka pehmet jõudu – kultuur, majandus, teadus – et maailma endaga köita; ja rahvusvahelist õigust kui raamistikku ja suunda.

    Ma palun teid: ärge kaotage seda kompassi, kui tänapäeval poliitilist maailmakaarti ümber joonistatakse. Olge välisteenistuses ilma üleolekuta, kuid enesekindlalt! Teil on selleks olemas nii palju põhjuseid ja nii palju eeskujusid ministeeriumi 75-aastasest ajaloost: esimesed, kes viisid selle ministeeriumi koos tema raske, ka personali osas, ajaloolise pärandiga uuele demokraatlikule teele; ka esimesed naised, näiteks Ellinor von Puttkamer, kellel läks korda murda läbi täienisti meeste-domineeritud süsteemis; maailma ajaloo tunnistajad, nagu need 1989. aastal, kes hoolitsesid selle rõdu all Prahas, kus Genscher pidas oma kõne, saatkonna territooriumil nädalaid tuhandete DDR-ist tulnud sakslaste eest; või nende kolleegid Idast ja Läänest, kes kindlustasid järgmisel suvel pikki öid kestnud läbirääkimistega Saksamaa õnneliku ühtsuse 2+4 lepinguga; kriisiohjajad sõja- ja konfliktipaikades üle maailma, alates konvoidest Bosnias 1990-ndatel kuni traumaatiliste hetkedeni Kabuli lennujaamas ja kahjuks nüüd jälle taas Ukrainas ja Lähis-Idas; ja muidugi ikka ja jälle need paljud töökad inimesed, kes, nagu 2020. aastal koroonakriisi alguses kogu maailmast veerand miljonit sakslast kodumaale tõid, kuid selle tõttu ise nädalate viisi vaevu koju jõudsid.

    Ma tänan teid ja kõiki, kes täidavad oma kohustusi välisteenistuses sellise kire ja pühendumusega.

    Kallid välisteenistuses töötajad, milline näeb maailm välja homme, seda ei tea keegi – ka mina mitte. Ma tean ainult seda: ei ole mingit teed tagasi 1990-ndatesse, nagu ka mitte 19. sajandisse. Saksamaa ei saa olema maailmaajalooliste sündmuste keskmes, aga me ei saa olema ka vältimatult kõrvale lükatud. Ajaloost ei ole võtta plaane selle geopoliitilise hetke jaoks, kus me asume. Milline huvitav aeg, et olla osa välisteenistusest! Teenistusest, mis on ennast nii sageli uuesti leiutanud, suudab seda ja teebki seda veel. Andke endast parim! Ja usaldage enda kompassi!

    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).