Euroopa Parlament kiitis eile häältega 370 poolt, 282 vastu, 36 erapooletut heaks Euroopa Komisjoni järgmise koosseisu. Isegi kui mitte eeldada, et istungilt puudusid peamiselt saadikud, kes seda pigem ei toeta, aga ei soovinud oma seisukohta nüüd mingil põhjusel avalikult väljendada, on Ursula von der Leyeni teise komisjoni taga vaid veidi üle poole parlamendi koosseisust. Nii väikese toetusega ei ole saanud ametisse ükski varasem komisjon. Viie aasta eest hääletas von der Leyeni esimese komisjoni poolt 421 saadikut.
Eestist valitud saadikutest toetasid uue komisjoni ametisse nimetamist kõik peale Jaak Madisoni, kes hääletas vastu. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon, kuhu ta kuulub, läks selles küsimuses aga pooleks.
Poolt hääletasid selle fraktsiooni liikmetest eelkõige, kuid mitte ainult need, kelle erakond on praegu kodumaal võimul. Itaalia peaministri Giorgia Meloni rahvuslik-konservatiivse erakonna Itaalia Vennad kõik 24 saadikut. Meloni on teatavasti ka selle fraktsiooniga seotud Euroopa tasandi erakonna Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Partei president. Samuti kaks kolmest (kolmas jäi erapooletuks) Tšehhi peaministri Petr Fiala koduerakonna Kodanike Demokraatlik Partei, mis mängis kunagi olulist rolli selle fraktsiooni loomisel, eurosaadikust, aga ka alles tänavu europarlamendis selle fraktsiooniga ühinenud Leedu Talurahva ja Roheliste Liidu ainus saadik.
Samas kiitsid Euroopa Komisjoni uue koosseisu nüüd heaks ka kaks Läti rahvusliku ühenduse VL-TB/LNNK ja üks tsentristliku Ühinenud Nimekirja saadik, kelle erakonnad kuuluvad praegu kodumaal opositsiooni, ja kõik kolm Belgiast valitud flaami rahvuskonservatiivi, kelle erakond kuulub kodumaal samuti opositsiooni, kuigi sai seal viimastel parlamendivalimistel rohkem hääli kui ükski teine poliitiline jõud.
Hollandist, Taanist ja Bulgaariast valitud saadikud jäid erapooletuks.
Vastu hääletasid eelkõige, kuid mitte ainult need, kelle erakond kuulub kodumaal opositsiooni: 21 poolakat (neist üks valitud Leedust), viis rumeenlast (kuues puudus), kolm prantslast (neljas puudus) ja kolm kreeklast (neist üks valitud Küproselt), Horvaatiast ja Luksemburgist valitud saadikud ning Madison, aga ka Rootsi Demokraatide kõik kolm saadikut (nende erakond ei kuulu küll valitsusse, kuid aitab seda võimul hoida) ja Põlissoomlaste (kuuluvad kodumaal valitsusse) ainus eurosaadik.
Nii et veelahe ei jooksnud tegelikult selle juurest, kas erakond on parajasti kodumaal võimul või mitte. Pigem tekkis lahknevus kõnealuses fraktsioonis sellest, kas Euroopa Liitu peetakse küll suurte puudustega, aga põhimõtteliselt positiivseks ühenduseks, mille arengusse tuleks konstruktiivselt panustada, või on võetud omaks selle suhtes negatiivne, mahategev, sisuliselt ebakonstruktiivne lähenemine. Kokkuvõttes jaotusid hääled selles fraktsioonis järgmiselt: 33 poolt, 39 vastu, 4 erapooletut. Kaks saadikut puudus.
Täielikult olid Euroopa Komisjoni uue koosseisu kinnitamise vastu Euroopa Patrioodid, kellega on seotud ka Madisoni lahkumise tõttu Euroopa Parlamendis saadikuta jäänud EKRE, Vasakpoolsed ja Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa. Vastuhääli tuli arvestataval hulgal ka Euroopa Rahvapartei, sotside ja roheliste ridadest ja fraktsioonilise kuuluvuseta saadikutelt, aga mitte ühtegi liberaalide fraktsioonist.
“Täieliku farsina on poliitilised fraktsioonid parlamendis kiitnud heaks kõige paremäärmuslikuma, korporatsioonide poolt juhitava ja eetiliselt kompromiteeritud komisjoni Euroopa Liidu ajaloos,” kommenteerisid Vasakpoolsed seda oma pressiteates. “Vasakpoolsed jäävad ainsaks demokraatlikuks opositsiooniks.” Nende hinnangul ei ole nn. “demokraatlik enamus” nüüd enamat fassaadist.
Euroopa Rahvapartei ja selle juhi Manfred Weberi “skandaalsed diilid kindlustasid võtmetähtsusega kohtade mineku kandidaatidele, kelle senine tegevus lehkab saamatusest ja korruptsioonist: kliimavolinik, kellel on offshore tehingud ja sidemed fossiilkütuste äriga; ühtekuuluvusvolinik, kellel oli varasemalt altkäemaksu võtmise tõttu keelatud avalikus ametis teenida; innovatsioonivolinik, keda süüdistatakse Euroopa Liidu passide müümises kõrgeimale pakkujale. Need määramised kiideti kummitemplina heaks vaid vaevu kontrollimist teeseldes. Vastutus on ohverdatud võimujagamise altarile,” leidsid vasakpoolsed.
Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni hääled jagunesid järgmiselt: 27 poolt, 19 vastu, 6 erapooletut. Üks saadik puudus. Poolt hääletasid kõik viis Saksamaalt ja Hollandist valitud VOLT-i esindajat ja Tšehhi Piraadipartei eurosaadik Markéta Gregorová. Saksa roheliste 12-st saadikust kolm jäi erapooletuks, üheksa hääletas poolt. Kõik neli Hollandi vasakrohelist hääletas poolt, nagu ka kõik kolm Taani Sotsialistliku Rahvapartei saadikut, Läti Progressiivide ja Demokraatide Ühenduse “Leedu Nimel” esindajad, Rumeeniast ja Sloveeniast valitud saadikud. Soome roheliste kahest saadikust üks hääletas poolt, teine vastu. Rootsi roheliste kõik kolm eurosaadikut jäid erapooletuks.
Vastu hääletasid kõik viis Prantsusmaa roheliste saadikut, kõik neli Hispaaniast valitud saadikut (esindavad kõik eri erakondi), kolm Itaaliast valitud saadikut (neljas puudus), kaks Austriast ja kaks Belgiast, üks Horvaatiast ja üks Luksemburgist valitud saadik.
Nüüd üldse ainsa piraadiparteide esindajana europarlamenti kuuluv Gregorová (valiti sinna juba 2019. aastal) märkis, et vaatamata esialgsetele kõhklustele mitmete nimetatud volinikukandidaatide suhtes otsustas ta komisjoni kui tervikut oma häälega toetada. “Ungari nimetatud volinikukandidaat Olivér Várhelyi kindlustas küll läbirääkimistel nädalase blokeeringu, kuid ta sai lõpuks piiratud kompetentsidega nõrga portfelli ja ma ei näe teda probleemina. Mulle isiklikult ei meeldinud rohkem Austriast esitatud Magnus Brunner, kes vältis äärmiselt osavalt selgete vastuste andmist küsimustele privaatsuse, täpsemalt nuhkvara ja otspunktkrüpteeritud online-sõnumite võimaliku lahtimuukimise kohta,” kirjeldas ta kandidaatide kuulamisel jäänud muljeid.
“Seevastu olen ma väga rahul uue komisjoni keskendumisega julgeoleku- ja kaitseküsimustele, see on seotud ka selliste isikute määramisega nagu Kaja Kallas ja Andrius Kubilius, kes on teadlikud mitte ainult Vene, vaid ka Hiina ohust Euroopale. Juba ainuüksi see saadab signaali, et Euroopa võtab praegust geopoliitilist olukorda tõsiselt. Kombineerituna kaitsekulutuste suurendamisega on see samm õiges suunas,” leidis Gregorová.
Kallase saamine Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks on Eesti jaoks samas muidugi kahe teraga mõõk. Ühest küljest on tegemist on nii olulise positsiooniga, milleni ei pruugi küündida hiljem väga pika aja jooksul ükski Eesti poliitik. Teisest küljest võib eeldada, et Venemaa astub lähemal ajal Eesti vastu samme, mille eesmärk on sisuliselt õõnestada tema autoriteeti, teda alandada, näidata teda jõuetuna ja võimetuna reageerima kuidagi tulemuslikult mingitele provokatsioonidele. Sama on nüüd lugu ka Leeduga. Selles mõttes läheb elu meie kandis lähiajal ilmselt huvitavaks.
Von der Leyeni kohta märkisin siin juba aasta enne valimisi, kui teda ei olnud veel isegi ametlikult Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks seatud, et ta oleks parim võimalik kandidaat oma ametikohal jätkamiseks. Samas on mitmete nii nüüd ametisse astuvate uute volinike kui ka tema enda aadressil tehtud kriitika vähemalt osaliselt kindlasti õigustatud ja eks see olegi peamine põhjus, miks komisjoni uus koosseis sai arvestataval hulgal vastuhääli ka fraktsioonidest, mis seda üldiselt toetavad.
Kui vaadata saadikute hääletamist riikide kaupa, siis Lätist valitud saadikutest oli ainsana komisjoni uue koosseisu vastu Euroopa Patriootide fraktsiooni kuuluv Vilis Krištopans, aga poolt hääletas ka näiteks endine Riia linnapea Nils Ušakovs, keda Eesti peavoolumeedias on kujutatud varasemalt mingi Kremli tööriistana Läti poliitikas. Leedust valitud saadikutest hääletas lisaks poolakate esindajale ainsana vastu Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa fraktsiooni kuuluv Petras Gražulis.
Vaata ka: 2024. aasta eurovalimiste tulemustest
