laiapea – Andres Laiapea

Valimisi Aserbaidžaanis varjutasid vahistamised

Aserbaidžaanis toimusid eile ennetähtaegsed parlamendivalimised, mida iseloomustasid vaba poliitilise konkurentsi puudumine, mitmesugused protseduurilised rikkumised ja enneolematult madal valimisaktiivsus.

Korralised valimised pidanuks tulema nüüd novembris, kuid need toodi ettepoole, et valimised ei langeks samale ajale riigis toimuva ÜRO kliimamuutuste konverentsiga (COP29). Nähtavasti lootis võimuladvik vähendada sel moel rahvusvahelist tähelepanu tõsiasjale, et riigis valitseb autoritaarne režiim, mis üritab küll näidata end demokraatlikuna, kuid represseerib süstemaatiliselt teisitimõtlejaid. Seda enam väärivad nüüd tähelepanu ja toetust need, kes seal midagi muuta üritavad.

Euroopa akadeemilised ringkonnad algatasid eelmisel nädalal kaks avalikku kollektiivset pöördumist (allkirjade kogumine jätkub, liitumine on avatud!), et tõmmata tähelepanu 21. augustil vahistatud Bahruz Samadovi juhtumile, aga ka mitmetele teistele poliitvangidele ja kujunenud olukorrale üldisemalt.

28-aastane Samadov on doktorant Prahas asuvas Karli Ülikoolis. Oma teadustöös on ta keskendunud just autoritarismile ja poliitilisele diskursusele Aserbaidžaanis. Samas on ta avaldanud aastate jooksul terve rea päevakajalisemaid analüütilisi artikleid Aserbaidžaaniga seonduvast sellistel ingliskeelsetel platvormidel nagu Eurasianet ja OC Media, mida Kaukaasias toimuvast huvitatud osa rahvusvahelisest üldsusest üldiselt tähelepanelikult jälgib.

Samadov vahistati Bakuus, kus ta külastas suvevaheajal olles oma vanaema, kahtlustatuna riigireetmises, mille eest võidakse süüdimõistmise korral määrata 12 kuni 20 aastat vangistust (või isegi eluaegne vanglakaristus). Karli Ülikool teatas juhtunust kuuldes, et ülikooli akadeemiline kogukond jälgib toimuvat murega, üritab koguda informatsiooni usaldusväärsetest allikatest ning on võtnud ühendust Tšehhi välisministeeriumiga. Oma mure on väljendanud juba nii Euroopa Liidu kui ka USA vastavad kõneisikud.

Rahuaktivisti kujutatakse riigireeturina

Milles Samadovit täpselt kahtlustatakse, selle kohta ei ole ühtegi ametlikku avaldust tehtud. Tema kinnipidamisel rääkisid eriüksuslased, et teda kahtlustatakse ebaseaduslike narkootikumide omamises, kuid neid läbiotsimisel ei leitud. Küll aga võeti tema elukohast kaasa kaks telefoni, kaks sülearvutit, Samadovi diplomid ja kõik muud talle kuulunud dokumendid. Riigi poolt määratud kaitsja ütles vanaemale alguses, et Samadov vahistati riigivastaste kirjutiste pärast, kuid hiljem ei olnud see advokaat talle enam telefonitsi kättesaadav.

Lõpuks selgus, et juhtum on seotud paragrahviga, mis puudutab riigireetmist. Kohus otsustas mitte rahuldada Samadovi taotlust uurimise ajaks vabadusse pääseda. Palgatud advokaadi sõnul ütles Samadov kohtus, et ta ei ole kunagi riiki reetnud ega kellelegi mingit salajast infot edastanud – tal ei olegi üldse sellist infot. Ta on soovinud vaid seda, et Aserbaidžaani ja Armeenia vahel valitseks rahu ega kavatse kohtupidamisest kõrvale hoida. Kohus otsutas jätta ta siiski esialgu neljaks kuuks vahi alla.

BakuTV uudisloos toodud tõend Samadovi koostööst armeenlastega

Laupäeval avaldas režiimitruu BakuTV dramaatilise videoloo, milles väidetakse, et rahuaktivistina esinenud Samadov oli sotsiaalmeedia ja sõnumirakenduste kaudu ühenduses mitmete kenade armeenlannadega, kes on seotud Armeenia eriteenistustega ja kogus nende ülesandel infot Mägi-Karabahhis toimuva kohta. Samuti rõhutatakse, et ta osales Prahas mitmetel armeenlaste korraldatud üritustel, kus räägiti Mägi-Karabahhis toimunud etnilisest puhastusest ning väljendas seal Armeenia huve teenivaid ja Aserbaidžaani vastu suunatud seisukohti. Välja toodi tema postitusi sotsiaalmeedias, kus ta kirjutas, et tunneb oma rahvuse pärast häbi jne. Muu hulgas seostati teda lääneriikide ja George Sorose juhitud vandenõuga ning kuulutati, et ta on tegelikult narkomaan, kellel esineb psüühikahäireid. Ehk siis selline tavapärane character assassination.

Samadov on ise varem korduvalt kirjutanud sellest, milline kohtlemine rahuaktivistidele Aserbaidžaanis osaks on saanud. Nii et midagi väga üllatavat sellises rünnakus ei ole. Väidetava riigireetmise osas rõhutatakse eriti tema ühendusepidamist Lilit Šahverdjaniga, kes on Mägi-Karabahhist pärit vabakutseline ajakirjanik. Tuuakse koguni välja, et kui Šahverdjani kaitses Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po) magistritöö, õnnitles teda sel puhul X-is isegi Prantsuse suursaadik Armeenias, aga Armeenia eriteenistus on teatavasti loodud prantslaste poolt. Kui kohtus kasutatakse sama loogikat tõestamaks Samadoviga ühendust pidanud Šahverdjani seotust Armeenia eriteenistustega, siis tuleb sellest küll väga “huvitav” protsess, aga see selleks.

Üleskutsed väljendada tõelist solidaarsust

Samadovi juhtum on saanud nüüd suhteliselt palju rahvusvahelist tähelepanu, kuid tegelikult on see vaid üks paljudest. Vaid paar päeva enne tema vahistamist kutsus Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon rahvusvahelist kogukonda üles suurendama survet, et vabastataks Aserbaidžaanis ebaõiglaselt vangistatud 23 ajakirjanikku ja meediatöötajat, kes on pandud kinni lihtsalt enda töö tegemise pärast. “Need rahvusvahelised delegatsioonid, kes osalevad [ÜRO kliimamuutuste konverentsil] COP29 peaksid väljendama avalikult oma solidaarsust vangistatud ajakirjanikega. Nad ei tohi olla kaasosalised selle režiimi valimatutes repressioonides,” rõhutas föderatsiooni peasekretär Ricardo Gutiérrez.

Seda, et läheneva kliimakonverentsi eel on laienenud Aserbaidžaanis kriitiliste häälte vaigistamine, on toonud nüüd välja rahvusvahelised organisatsioonid nagu Human Rights Watch, aga ka näiteks Aserbaidžaani enda feministlikud rahuaktivistid, kes leiavad, et tühisõnaliste hukkamõistude asemel peaksid demokraatlikud lääneriigid väljendama oma tõelist solidaarsust sellega, et keelduvad režiimi legitimeerimisest osalemisega sellistel üritustel nagu COP29. Pariisi linnapea Anne Hidalgo teataski juba kevadel, et tema sellel üritusel ei osale, kuigi on pühendunud kliimamuutustega võitlemisele. Feministide sõnul ongi sellised konverentsid muutunud muidugi suuresti rohepesuüritusteks.

Need valimised ei olnud vabad ega ausad

Aserbaidžaanis on kasutusel majoritaarne valimissüsteem. Parlamendis on 125 kohta, mis täidetakse ühemandaadilistes valimisringkondades enim hääli saanud kandidaatide poolt. Riigis on ametlikult registreeritud 26 erakonda. Eelmisel aastal võeti vastu seadus, millega seati täiendavaid piiranguid erakondade registreerimisele. Valimistel osales 25 erakonda. President Ilham Alijevi juhitav Uue Asebaidžaani Partei säilitas parlamendis absoluutse enamuse. 2020. aastaga võrreldes kaotas see küll veidi kohti, kuid see ei oma tähtsust. Tema režiimi toetavad ka peaaegu kõik teised registreeritud erakonnad ning needki saadikud, kes osutusid nüüd valituks formaalselt sõltumatute kandidaatidena. Parlamendi eelmises koosseisus oli ainult üks opositsiooni esindaja.

Suurim valitseva režiimi suhtes opositsioonis olev organiseeritud poliitiline jõud on Aserbaidžaani Rahvarinde Partei, mille juht Ali Karimli (sünd. 1965) sai 1993. aastal Aserbaidžaani riigisekretäriks, kuid astus paar kuud hiljem toimunud riigipöörde tõttu, millega tuli võimule praeguse presidendi isa, ametist tagasi. See erakond otsustas nüüd valimisi boikoteerida, jäädes neist kõrvale tegelikult juba seitsmendat korda järjest, et mitte aidata osalemisega valimistel legitimeerida valitsevat režiimi olukorras, kus puudub vaba ajakirjandus, opositsiooni represseeritakse ja riigis on ligi 300 poliitvangi.

Valimisteks esitati nüüd 1508 kandidaati, kuid registreeriti lõpuks 990, neist 305 erakondade esindajad, 684 ennast ise üles seadnud ja üks algatusgrupi poolt esitatu. Päriselt opositsioonilisi tegelasi jõudis valijate ette vaid mõni üksik. Neist kõige silmapaistvam oli feministist aktivist Vafa Nagi, kes äratas juba 2019. aastal tähelepanu sellega, et valiti oma kodukandis volikokku. 41-aastane Nagi tunnistas nüüd enne valimisi, et tal ei ole võidu võimalust, sest valimistulemusi võltsitakse. Ta rääkis jagatud intervjuudes, et tema valimisringkonnas on seatud üles 10 kandidaati, kes on formaalselt justkui sõltumatud kandidaadid, kuid enamuses riigiteenistujad, kes ei ole tegelikult isegi valimistest huvitatud, vaid on seatud režiimi poolt üles häälte hajutamiseks. Valimistel osalemine oli aga talle oluline, sest see andis võimaluse inimestega kohtumiseks, oma sõnumi levitamiseks.

Ametlike tulemuste kohaselt sai selles valimisringkonnas 45,4% häältest senise saadiku abikaasa, kes esindab ühte formaalselt opositsioonilist erakonda, kuid toetab tegelikult valitsevat režiimi. Nagi sai ametlike tulemuste kohaselt 24,1% häältest, jäädes tema järel teiseks. Samas osutus nendes valimisjaoskondades, kus Nagi esindajad vaatlejatena häälte lugemise juures viibisid, enamasti selgeks võitjaks just tema. Nii et tundub, et tulemusi tõesti võltsiti.

Valimisaktiivsus oli riigis tervikuna nüüd ainult 37,3%. Võrdluseks, et 2020. aasta parlamendivalimistel oli see 46,8% ja 2015. aastal 55,7%. Kui valimistest tegelikult midagi ei sõltu, siis on loomulikult järjest vähem inimesi, kes näevad hääle andmisel üldse mingit mõtet. Samas näitab nii madal valimisaktiivsus aga ikkagi ka seda, et valitseva režiimi kandepind ühiskonnas on kahanenud. Esile ei lasta lihtsalt kerkida ka mingitel poliitilistel alternatiividel.

2024. aasta eurovalimiste tulemustest

Juulis alustas tööd juunis valitud Euroopa Parlamendi kümnes koosseis. Parlamendi 720-st liikmest 54% on uued, ülejäänud kuulusid ka eelmisse koosseisu. Ametiaja alguses moodustati kaheksa fraktsiooni, aga 32 saadikut ei kuulu neist ühtegi. Europarlamendis saab fraktsioonilist kuuluvust muuta ka ametiaja jooksul, kuid üldjoontes on jõudude jaotus praeguseks selge.

Nagu toodud tabelist näha, astus ametisse tegelikult 719 saadikut. Hispaaniast valitud Antoni Comín, üks Kataloonia iseseisvuslaste juhtidest, ei saanud oma kohale asuda, sest Hispaania keskvalimiskomisjon jättis ta valitud saadikute nimekirjast välja. Seda otsust põhjendati sellega, et Hispaania seaduste kohaselt saab kinnitada valituks osutunuks ainult need kandidaadid, kes lubavad järgida Hispaania põhiseadust, aga Comín ei ole seda teinud ja nüüd Madridis vastavat vannet andnud.

Hispaania valitsuse poolt Kataloonia iseseisvuslaste suhtes rakendatud meetmete tõttu elab Comín alates 2017. aastast eksiilis. Kodumaale naasmisel ähvardanuks teda separatismis süüdistatuna vangistus. Hispaanias on küll võetud nüüd vastu seadus, millega separatistidele antakse amnestia, kuid selle rakendamine on takerdunud riigi ülemkohtu tõlgenduste taha.

Comín valiti europarlamenti juba ka 2019. aastal ja toona õnnestus tal ametisse astuda. Ta pöördus nüüd kaebusega Euroopa Liidu Kohtu poole ning rääkis Brüsselis antud pressikonverentsil, et Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, kes taotles selles ametis jätkamist, on muutunud Hispaania Rahvapartei pantvangiks. Maltalt valitud Metsola kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, kus Hispaania Rahvapartei 22-liikmeline delegatsioon on nüüd Saksamaa ja Poola järel suuruselt kolmas.

Parlamendi poolt rõhutati ajakirjanikele, et see ei olnud Metsola isiklik otsus, vaid lähtuti lihtsalt Hispaania keskvalimiskomisjoni saadetud nimekirjast ning see otsus vaadatakse üle, kui Euroopa Liidu Kohus on langetanud selles asjas oma lõpliku otsuse. Ma isiklikult loodan, et kohtu otsus saab olema Comíni jaoks positiivne, sest muidu jääks ju esindamata need 443275 valijat, kes andsid hääle erakonna “Ühiselt, Kataloonia eest” valimisnimekirjale, mida Comín juhtis. Võrdluseks, et Eestis oli nendel valimistel üldse kokku ainult 368925 hääletanut.

Identiteet ja Demokraatia lagunes, Madison pani plehku

Fraktsioonide lõikes oli suurim muudatus see, et euroskeptilisi rahvuskonservatiive ühendanud fraktsioon Identiteet ja Demokraatia, kuhu Eestist kuulus seni EKRE-t esindanud Jaak Madison, lakkas eksisteerimast. Selle asemel on uued fraktsioonid Euroopa Patrioodid ja Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa. Pärast valimisi EKRE-st lahkunud Madison ei astunud aga kumbagi neist, vaid hüppas üle hoopis Euroopa Konservatiivide ja Reformistide ridadesse.

Euroopa Patrioodid, keda eelistab europarlamendis saadikuta jäänud EKRE, on nüüd suuruselt kolmas fraktsioon. Selle 84-st saadikust 30 on valitud Prantsusmaalt, aga sinna läksid ka Ungari peaministri Viktor Orbáni toetajad ning varem liberaalide fraktsiooni kuulunud endise Tšehhi peaministri Andrej Babiši erakond. Varasematest ID liikmetest on seal lisaks prantslastele Austria Vabaduspartei, Hollandi Vabaduspartei, flaami iseseisvuslaste Vlaams Belang, Taani Rahvapartei ja Itaaliast Lega. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide juurest läks sinna Vox (Hispaania). Euroopa Patriootide fraktsiooniga ühinesid ka Portugali Chega!, Läti Esikohale! ja Kreekast kunagise tennisetähe Afroditi Latinopoulou väike Foní Logikís (Mõistuse Hääl), mis ei olnud seni europarlamendis esindatud.

Fraktsiooni Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa kandvaks jõuks on Alternatiiv Saksamaale. Fraktsiooni 25-st liikmest 14 kuulub just selle ridadesse. Kolm saadikut on Bulgaariast ja kolm Poolast, ühega on esindatud Prantsusmaa, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Leedu. Vastavalt reeglitele on fraktsiooni moodustamiseks vaja vähemalt 23 liiget, kes esindavad vähemalt veerandit Euroopa Liidu liikmesriikidest. Seega on see fraktsioon kriitilisele piirile üsna lähedal.

Identiteet ja Demokraatia lagunes praktiliselt juba enne valimisi, kui sealt visati välja Alternatiiv Saksamaale, mille esikandidaat Maximilian Krah ütles mais Itaalia ajalehele La Repubblica antud intervjuus: “Mina ei ütleks kunagi, et igaüks, kes kandis SS-i vormi, oli automaatselt kurjategija.” Krah tõi välja, et hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass kuulus Waffen-SS-i. “Üheksasaja tuhande SS-lase hulgas oli ka palju talupoegi; seal oli kindlasti suur protsent kurjategijaid, aga mitte ainult neid.”

Nende sõnade peale teatasid prantslased ja itaallased kohe, et parlamendi järgmises koosseisus nemad selle erakonnaga enam koostööd ei tee. Marine Le Pen hakkas rääkima Prantsuse meediale, et selle suhtes tuleb kehtestada sanitaarkordon. Jordan Bardella ütles, et Krah ületas punase joone. Jne. Alternatiiv Saksamaale juhatus pidas kriisinõupidamise, mille järel Krah lahkus juhatuse koosseisust ja lõpetas valimiskampaanias osalemise.

Maximilian Krah ja teised erakonna Alternatiiv Saksamaale kandidaadid.

Krah kampaania üks keskseid loosungeid oli algusest peale see, et sakslased peaksid olema oma esivanemate üle uhked. Saksa meedia tõi aga juba aprillis välja, et tema enda vanaisa Martin kuulus omal ajal NSDAP ridadesse (Krah väitis siis, et ta ei teadnud seda) ja Saksa arstide natsionaalsotsialistlikku ühendusse ning tegutses vabatahtliku arstina Hitlerjugendi juures. Konteksti lisamiseks olgu siin aga märgitud, et NSDAP-ga oli sel ajal seotud tegelikult enamik Saksa arste. Kuigi parteisse kuulumine ei olnud neile otseselt sunduslik, oli see siiski väga levinud. Sinna kuulus muide ka umbes veerand Saksamaa õpetajaskonnast.

Kuna mitmetes teise maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni all olnud riikides tekitasid Krah väljaütlemised teravat vastukaja, otsustati Alternatiiv Saksamaale juba enne valimisi fraktsioonist välja heita. Erakonna enda teised eurosaadikud pakkusid viimasel hetkel, et välja võiks visata ainult Krah, kuid järgnenud fraktsiooni juhatuse koosolekul võtsid kollektiivse karistamise vastu sõna ainult Austria Vabaduspartei delegatsiooni juht Harald Vilimsky ja Madison. Teised selle vastu ei olnud.

Pärast valimisi lootis Alternatiiv Saksamaale, et endiste partneritega õnnestub siiski uuesti kokkuleppele jõuda. Erakonna delegatsiooni moodustamisel jätsid teised valituks osutunud Krah sellest välja ja tema on nüüd europarlamendis fraktsioonilise kuuluvuseta saadikute hulgas. See aga olukorda ei päästnud, sest prantslased ja itaallased olid välistanud edasise koostöö erakonnaga Alternatiiv Saksamaale nii selgesõnaliselt, et ei saanud enne valimisi öeldust nüüd kohe taganeda. Seetõttu olidki sakslased sunnitud klopsima kokku omaenda väikese fraktsiooni.

Ei ole selge, kas Alternatiiv Saksamaale võetakse mingil hetkel kampa tagasi või mitte. Nad ise seda küll väga soovivad ja maailmavaateline ühisosa on kahtlemata suur, kuid nendega seostamine on erakondadele paljudes teistes riikides avaliku kuvandi mõttes poliittehnoloogiliselt ebasobiv. Krah taandus küll üleriigilisest juhatusest, aga on jätkuvalt erakonna mõjukas liige ja esineb nüüd Saksamaal jälle suure menuga rahvakohtumistel. Siinkohal soovitan lugeda ka ühte huvitavat intervjuud, mille ta andis pärast valimisi väljaandele Asia Times, kus ta kommenteerib nii eurovalimiste tulemusi ja enda sõnadele osaks saanud tähelepanu kui ka üldisemaid arenguid Saksamaa, Euroopa ja kogu maailma poliitikaelus.

Fraktsioonides Euroopa Patrioodid ning Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ei ole praegu ühtegi Saksamaalt valitud saadikut. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioonis domineerivad Itaalia peaministri Giorgia Meloni erakond (24 saadikut 78-st) ning poolakad (20 saadikut). Juba europarlamendi eelmises koosseisus oli üks selle kaasesimeestest Itaaliast, teine Poolast, aga jäme ots oli selles kunagi Briti konservatiivide eestvedamisel loodud fraktsioonis siis ikkagi Poola endise võimupartei Õigus ja Õiglus käes. Nüüd läksid nende poolt europarlamendi komisjonide ja allkomisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimisel saadud kohtadest pooled itaallastele, ülejäänud jagamisele kõigi teiste vahel. Madison sai lihtliikmeks väliskomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni. Viimati nimetatusse kuulub muide ka Krah.

Europarlamendi 79-liikmelisse väliskomisjoni kuuluvad Eestist valitud saadikutest veel Mikser, Paet ja Terras, kusjuures Paet on selle teine aseesimees (kokku on neid neli). 30-liikmelisse julgeoleku ja kaitse allkomisjoni kuuluvad Mikser ja Terras, kusjuures Terras on selle neljas aseesimees. Eesti meedias on kõlanud nüüd ka kriitikat selle kohta, et siit valitud saadikud tunglesid komisjonidesse, mis tegelevad valdkondadega, kus Euroopa Parlamendi pädevus on üsna väike. Mina seda neile küll ette ei heidaks, sest Eesti jaoks on Euroopa Liidu liikmelisus olnud ju algusest peale suuresti julgeolekuprojekt ning Kaja Kallase eeldatav saamine Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks annab ka Eestist valitud saadikute sõnadele seal tavapärasest suurema kaalu.

Rohelised kaotasid kohti, kuid säilitasid tugeva mõju

Viie aasta eest sai märgitud, et 2019. aasta eurovalimiste kõige olulisem tagajärg oli mitte euroskeptikute osakaalu kasv, vaid roheliste erakondade ja ideede tõusmine Euroopa poliitika peavoolu. Nüüd kasvas euroskeptikute osakaal veelgi ja rohelised kaotasid saadikukohti, kuid säilitasid sellest hoolimata tugeva mõju. Euroopa Patrioodid jäeti nüüd aga parlamendis kohtade jagamisel tühjade kätega. Europarlamendil on lausa 14 asepresidenti, kuid suuruselt kolmas fraktsioon ei saanud neist kohtadest ühtegi. Samuti ei antud neile ühtegi kohta komisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimisel. Pole just kena, kuid praktikas tähendab see seda, et neil ei ole ka võimalik parlamendis midagi kuidagi blokeerida.

Europarlamendil on 20 alalist komisjoni ja neli allkomisjoni, millele kõigile valitakse esimees ja neli aseesimeest. Mõned aseesimeeste kohad jäid esialgu täitmata. Valitud esimeestest ja aseesimeestest 41 läks Euroopa Rahvapartei fraktsioonile, 28 sotsidele, 16 Uueneva Euroopa fraktsioonile, 13 Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioonile, 11 roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsioonile ning 7 vasakpoolsete fraktsioonile.

Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsioon sai inimõiguste allkomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, ning kultuuri- ja hariduskomisjoni esimehe koha; esimese aseesimehe arengukomisjonis, majandus- ja rahanduskomisjonis, maksuküsimuste allkomisjonis, rahvatervise allkomisjonis ning transpordi- ja turismikomisjonis; kolmanda aseesimehe tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis ning kultuuri- ja hariduskomisjonis; neljanda aseesimehe petitsioonikomisjonis. Suht hea saak.

Fraktsiooni kaaspresidentideks valiti Terry Reintke (Saksamaa) ja Bas Eickhout (Holland), kes olid eurovalimistel Euroopa Roheliste esikandidaadid.

Reintke täitis seda rolli ka enne valimisi, olles võtnud selle 2022. aastal üle Ska Kellerilt (MEP 2009–2024), kes otsustas siis (kahju!), et ta enam europarlamenti ei kandideeri. Saksamaal said rohelised nüüd 11,9% häältest, mis andis neile 12 kohta. Viie aasta eest saadi 20,5% ja 21 kohta. Langus oli küll järsk, kuid tegelikult viis see nad lihtsalt tagasi tavapärasele tasemele. 2019. aastal said rohelised Saksamaal juurde palju hääli valijatelt, kes olid pettunud kristlike demokraatide ja sotside suures koalitsioonis, aga nüüd mindi eurovalimistele vastu ise samal ajal kodumaal valitsusvastutust kandes.

Eelmine kord läkitasid Saksamaalt sellesse fraktsiooni ühe saadiku ka Piraadipartei, konservatiivne Ökoloogilis-Demokraatlik Partei (ÖDP), meelelahutuslik PARTEI ning liberaalne Volt. ÖDP saadik Manuela Ripa läks nüüd pärast valimisi üle Euroopa Rahvapartei fraktsiooni. Saksamaa Piraadipartei esindajat sel korral europarlamenti ei valitud. PARTEI sai seal tänavu küll kaks kohta, aga nende saadikud ei ühinenud nüüd ühegi fraktsiooniga.

Volt Euroopa ainsaks esindajaks europarlamendis oli seni Saksamaalt valitud Damian Boeselager, üks selle liikumise algatajatest. Nüüd valiti sealt sinna lisaks Kai Tegethoff ja Nela Riehl (hääli saadi Saksamaal eelmine kord 0,7%, nüüd 2,6%) ning Hollandist veel Anna Strolenberg ja Reinier van Lanschot. Kõik need viis saadikut läksid nüüd Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsioon. Volt omab muide ka Eestis väikest rakukest, mis mõtles samuti eurovalimistel osalemisest, kuid selleni siiski ei jõudnud.

Saksa Volt näeb Eesti haridussüsteemis eeskuju.

Huvitav fakt: eurovalimistega üheaegselt Potsdamis toimunud kohalikel valimistel tõi Volti kandidaat Leon Weber eeskujuks Eesti haridussüsteemi. Volt kogus seal 1,9% häältest, mis andis neile 56-liikmelises linnavolikogus ühe koha. Weber seda siiski ei saanud. Küll aga on Volti ridadest pärit europarlamendi kultuuri- ja hariduskomisjonis uus juht Nela Riehl, kes sündis ja kasvas üles Hamburgis, kuid on isa poolt Ghana päritolu. Veel nädal enne valimisi töötas ta koolis saksa keele ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. Nüüd aga kuulub ta europarlamendis ka väliskomisjoni.

Europarlamendi noorim liige on 23-aastane Lena Schilling (Austria) ja vanim 77-aastane Orlando Leoluca (Itaalia), kes kuuluvad mõlemad roheliste ridadesse.

Euroopa Parlamendi presidendiks valiti tagasi Metsola. Minu arvates, nagu siin juba aasta enne valimisi märgitud sai, on see talle sobiv roll. Ka sellele, et Euroopa Komisjoni presidendi ametikohal jätkaks Ursula von der Leyen, sai siis juba toetust avaldatud. Oma hääle andsin nüüd eurovalimistel aga rohelistele. Eestis neil valimistel hästi ei läinud, kuid lähtudes enda valimisotsusest hoian edaspidi silma peal rohkem just Euroopa roheliste tegemistel ja teen sellest ka siia aeg-ajalt kokkuvõtteid. Von der Leyeni valimine Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ka teiseks ametiajaks teostus nüüd europarlamendis lõpuks just tänu neile.

Miks ma annan oma hääle nendel valimistel rohelistele

Küsitluste kohaselt toetab erakonda Eestimaa Rohelised vaid 1-2% kindlat erakondlikku eelistust omavatest valimisõiguslikest isikutest. Mina nende hulka ei kuulu, kuid kavatsen anda oma hääle nendel valimistel sellest hoolimata rohelistele.

Rohelisi võib valida nüüd väga julgelt, sest tõenäosus, et mõni nende kandidaatidest osutub päriselt europarlamenti valituks, on praktiliselt olematu. Samas on aga iga neile antud hääl kaalukas selles mõttes, et aitab veenda asjaosalisi sellise erakonna ja selle kaudu poliitikaga tegelemise jätkuvas vajalikkuses.

Pärast seda, kui rohelised 2011. aastal Riigikogust välja langesid, on neid tabanud valimistel üks läbikukkumine teise järel. Viimasel kümnendil seda erakonda kõige aktiivsemalt reanimeerida üritanud Züleyxa Izmailova ja Johanna Maria Tõugu on lahkunud teistesse parteidesse (Izmailova heideti oma valijatele antud lubaduste eest seismise tõttu äsja Eesti 200-st välja, aga ei pruugi naasta roheliste ridadesse, vaid võib liituda lõpuks samuti hoopis sotsidega). Jäänud on vaid mõnikümmend aktiivset liiget (loen nendeks inimesed, kes tasuvad liikmemaksu) ning valimistel saadavast häältesaagist võib sõltuda, kas nad leiavad motivatsiooni selle erakonnaga jätkata või loevad selle tegevuse perspektiivituks ja tõmbavad otsad kokku.

Rohelised mitmekesistavad poliitilist maastikku

Mina pean sellise erakonna olemasolu vajalikuks, sest tundub, et teised kohalikud erakonnad ei võta keskkonnateemasid tõsiselt. Neil võib küll olla liikmeid, kes seda teevad, kuid organisatsioonid tervikuna kalduvad tegelema pigem rohepesuga.

Kõige silmatorkavamaks näiteks halvas mõttes on selles osas muidugi EKRE, mis kuulutab oma alusprogrammis, et puutumatu ja kaunis loodus on Eesti visiitkaart, mida tuleb hoida ja väärtustada, kuid on astunud praktilises poliitikas järjekindlalt samme, mis näitavad, et kogu see kena jutt on mõeldud vaid keskkonnatundlike valijate lollitamiseks. Eurovalimiste eel on nad vähemalt kapist välja tulnud, asudes peibutama valijaid pseudoteadusliku propagandafilmiga “Külm tõde”, mis sisaldab ühest küljest küll ka täiesti asjalikku ja õigustatud kriitikat, aga kujutab endast samas ühtlasi head kokkuvõtet kliimamuutuste teemal ringlevast valeinfost.

Teised suuremad erakonnad nii avatud kaartidega ei mängi, kuid nende tegevuse põhjal tundub, et keskkonnateemad ei ole ka nende jaoks tegelikult just kuigi olulised. Minu hinnangul kehtib see ka sotside kohta, kes võivad (tavaliselt enne valimisi) teha silma keskkonnatundlikele valijatele ning kellega mõned inimesed erakonda Eestimaa Rohelised kuuldavasti ühendada tahavad.

Minu arvates oleks selline ühinemine roheliste vaatepunktist kahetsusväärne ja kardetavasti ka pöördumatu viga. On loomulikult täiesti mõistetav, et kehvade valimistulemustega kaasnev frustratsioon võib lõpuks sellise otsuseni viia, kuid SDE ei muutuks selle tulemusel tõenäoliselt oluliselt rohelisemaks kui Keskerakond, millega liitusid 1998. aastal paljud siis registrist kustutatud erakonna Eesti Rohelised liikmed. Toona kulus ju vaid umbes viis aastat, et hakataks kavandama uue roheliste erakonna loomist. Testiks, kas rohelistele olulistele teemadele keskendumine suudab kõnetada Eestis piisavalt suurt hulka valijaid, oli Marek Strandbergi osalemine keskkonnaorganisatsioonide poolt toetatud üksikkandidaadina 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. Strandberg kogus 5372 häält (2,3% häältest). Erakonna algatusgrupi loomiseni jõuti 2005. aasta kevadel, erakonna ametliku registreerimiseni 2006. aasta sügisel.

Ennustan, et erakonna Eestimaa Rohelised ühinemisel sotsidega tunneksid paljud keskkonnateemade pärast muretsevad inimesed umbes viie aasta pärast jälle teravat vajadust luua eraldi roheline erakond, mis seaks oma poliitikas esikohale just need teemad. Aga ei ole kindel, kas see siis enam õnnestuks. Vahepeal on erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv langetatud küll tuhandelt 500-le, kuid ka inimeste valmisolek ennast üldse mõne erakonnaga siduda on kõvasti kahanenud (see on laiem trend pea kogu maailmas), mistõttu ei pruugi neid inimesi enam uue erakonna registreerimiseks kokku saada. Seda enam, et siis oleks siin varasemast ees juba kaks näidet roheliste erakonnamaastikult kadumisest – see ei mõjuks võimalikele liitujatele ilmselt julgustavalt, vaid tekitaks siis hoopis algusest peale suurt pessimismi kogu ettevõtmise tulevikuväljavaadete suhtes.

Lühidalt: minu hääl erakonnale Eestimaa Rohelised on hääl selle erakonna allesjäämise poolt. Roheliste lühike valimisprogramm tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, olles omamoodi märgiks erakonna praegusest nõrkusest, aga selleks, et nad saaksid kunagi uuesti tõusta, tuleb erakonnal see mõõnaperiood kõigepealt üle elada. 2019. aasta eurovalimistel kogusid rohelised 5824 häält (1,8% häältest), viimastel Riigikogu valimistel eelmisel aastal 5886 häält (1% häältest). Kui nad suudavad koguda nüüd vähemalt 5000 häält, siis on see asjaolusid arvestades juba suurepärane tulemus; 4000 – väga hea; 3000 – hea; 2000 – rahuldav, aga alla selle kasin.

2014. aasta eurovalimistel toetas roheliste nimekirja ainult 986 valijat (0,3% häältest), kuid toona tõmbas erakonna varasemaid toetajaid endale üksikkandidaat Indrek Tarand, kes oli ühinenud pärast 2009. aasta valimisi europarlamendis roheliste fraktsiooniga (kandideerib nüüd E200 nimekirjas). 2015. aasta Riigikogu valimisteks oli roheliste taga 5193 valijat (0,9% häältest) ning üldiselt peakski nende sihiks olema üleriigilistel valimistel vähemalt 5000 häält, kuid tänavu tuleb valimisaktiivsus tõenäoliselt varasemast madalam ning erakonnal on (erinevatel põhjustel, millel ei hakka siin praegu peatuma) arvatavasti raskusi isegi oma tuumikvalijate valima saamisega, mistõttu oleks see nüüd nende jaoks tõesti juba suurepärane tulemus.

Toetan oma häälega uusi tulijaid Eesti poliitikas

Minu hääle saab kliimaspetsialist Alina Lerner-Vilu (kandidaat nr 172), üks roheliste asejuhtidest, kes on nendel valimistel küll üks noorimaid kandidaate (sündinud 1997), kuid on kandideerinud varem juba nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel Tallinnas. Leian, et Eesti poliitikasse on vaja sellist asjalikku inimest, kelle jutt kliimateemadel on tõsiseltvõetav ja usutav, aga ka muus osas üsna sümpaatne.

Narvast pärit Lerner-Vilu suudab kõnetada hästi ka venekeelset valijaskonda, eriti noori, olles selles osas mõistlikuks alternatiiviks näiteks Aivo Petersonile ning teistele sarnastele kandidaatidele, kes koguvad nüüd kindlasti palju protestihääli, aga juhivad seda osa valijaskonnast sisuliselt poliitilisse tupikusse. Lerner-Vilu ei pruugi küll olla praegu nii populaarne, kuid selliste inimeste olemasolu Eesti poliitikas on äärmiselt vajalik, et vähendada vastandumist, mis viib venekeelse elanikkonna võõrandumiseni Eesti poliitilisest süsteemist.

P.S. Kohalikel valimistel on rohelistel mõistlik teha järgmisel aastal paljudes kohtades kahtlemata koostööd sotsidega (umbes nagu Viljandis, kus tehti valimisliit Südamega Viljandis), kuid selleks ei pea erakond nendega ühinema. Mõnes paigas, näiteks Tartus, oleks seda ka päris raske ehk lausa võimatu kujutleda (ei usu, et rohelised tahaksid kandideerida valimisnimekirjas, mille esinumber on Lemmit Kaplinski). Nii et sõltumata sellest, milline saab olema nüüd selle häältesaak eurovalimistel, võiks jääda rohelistele ikkagi alles täiesti omaette erakond.