Autor: laiapea

Kellest võiks saada Euroopa Komisjoni järgmine president?

Europarteide võimalikud esikandidaadid 2024. aasta valimistel: Sanna Marin ja Ursula von der Leyen

Kuuldused sellest, et Jens Stoltenbergil palutakse tõenäoliselt jätkata veel üks aasta NATO peasekretärina, kuigi tema ametiaega on juba kolm korda pikendatud, tuletasid nüüd meelde, et avaldaksin siin toetust Ursula von der Leyeni jätkamisele Euroopa Komisjoni presidendina. Euroopal seisab ees veel rida väga keerulisi aastaid, mille jooksul selle liidu juhtimises on vaja eelkõige stabiilsust, mitte poliitilisi maavärinaid.

Jälgisin europarteide esikandidaatide debatte tähelepanelikumalt 2014. aastal, kui selle uudse protsessi tulemusel sai ametisse Jean-Claude Juncker. Toona Euroopa Ülemkogul toimunud hääletusel olid tema nimetamise vastu küll ainult Briti peaminister David Cameron ja Ungari peaminister Viktor Orbán, kuid tagantjärele on tunnistanud tehtud valiku veaks isegi mitmed tema kunagised toetajad. Mulle jättis siis debattidel osalenutest kõige parema mulje roheliste esindaja Ska Keller.

Keller oli üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest ka 2019. aastal, kuid nüüd järgmisel aastal ta enam eurovalimistel osaleda ei kavatse. Parimaks valikuks Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale on siis ilmselt praegune president Ursula von der Leyen, kellest saab sel korral arvatavasti ka Euroopa Rahvapartei esikandidaat eurovalimistel. 2019. aastal ta seda mäletatavasti ei olnud, vaid sai ametisse hoopis hiljem sõlmitud kokkulepete tulemusel.

Von der Leyeni kahjuks räägib eelkõige tema vanus, aga see ei ole tõenäoliselt määrav. Ta on kuus aastat noorem kui Vladimir Putin ja oleks teist ametiaega lõpetades seega enam-vähem sama vana nagu praegu Venemaa president. USA president Joe Biden, kes kavatseb kandideerida järgmisel aastal teiseks ametiajaks, on Putinist kümme aastat vanem, ning tema eeldatav pearivaal Donald Trump on Bidenist vaid mõned aastad noorem. USA ja Venemaa ei ole muidugi üldse head eeskujud, aga need arvud näitavad, et von der Leyen oleks selles üha seniilsemaks muutuvas seltskonnas tõenäoliselt veel üsna terav pliiats pinalis.

Euroopa Rahvapartei president Manfred Weber, kes juhib ühtlasi selle fraktsiooni Euroopa Parlamendis, ütles nüüd jaanuaris, et head kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale oleksid 2024. aastal nii von der Leyen kui ka Euroopa Parlamendi praegune president Roberta Metsola. See vallandas suuri spekulatsioone, eriti Metsola kodumaa Malta ajakirjanduses, kus toodi siis välja, et Euroopa Rahvapartei üritab jõuda kokkuleppele liidu moodustamiseks Euroopa Konservatiivide ja Reformistide ning Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni toetajatega, mille puhul Metsola võiks toimida omamoodi sillana nende jõudude vahel.

Roberta Metsola võiks jätkata Euroopa Parlamendi presidendina

Minu arvates oleks hea, kui järgmisel aastal valimistulemustele toetudes selline paremtsentristlik koalitsioon Euroopa Parlamendis luua õnnestuks, aga Metsola võiks jätkata sellisel juhul pigem oma praeguses rollis Euroopa Parlamendi presidendina.

Metsola saamisele Euroopa Komisjoni presidendiks on kaks ületamatut takistust: esiteks see, et tal ei ole varasemast täitevvõimu kogemust (see oli peamine põhjus, miks valitsusjuhid ei toetanud 2019. aastal Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks olnud Manfred Weberi saamist Euroopa Komisjoni presidendiks, vaid eelistasid von der Leyenit); teiseks tõsiasi, et tema kodumaal võimul olevad sotsid teda tõenäoliselt ei toeta, vaid soovivad saata Euroopa Komisjoni kellegi enda ridadest.

Saksamaal on kristlikud demokraadid praegu küll samuti opositsioonis, kuid Politico andmetel on sotsiaaldemokraadist liidukantsler Olaf Scholz valmis toetama lõpuks von der Leyenit, kui just ei kerki esile sellist vasaktsentristlikku kandidaati, kelle saamine Euroopa Komisjoni presidendiks oleks realistlik. Praegu sellist inimest silmapiiril ei paista, kuigi õhku on visatud mitmeid nimesid, kes Euroopa sotside esikandidaadiks sobida võiksid.

Üks, kelle nimega on selles kontekstis spekuleeritud, on näiteks äsja Soomes peaministri ametikohalt lahkunud Sanna Marin. Mulle tundub, et von der Leyen oleks siiski kindlam valik. Arvatavasti eelistaks teda ka Soomes nüüd ametisse astunud valitsus, kuhu sotsid teatavasti ei kuulu.

Algatus valimissüsteemi muutmiseks

Rahvaalgatus.ee veebilehel on praegu ühisloome faasis ettepanek võtta Euroopa Parlamendi valimisel Eestis kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mille puhul kandidaadid osutuvad valituks valijate eelistuste järjekorras. Sellise valimissüsteemi kasutamisel peegeldavad valimistulemused valijate tahet kõige täpsemalt. Kui võimalikult paljudel valijatel on võimalik näha enda poolt valitud kandidaadi osutumist valituks, suurendab see tõenäoliselt hääletamisest osavõttu.

Allkirjade kogumine algatusele algab kolmapäeval, 14. juunil. Eesmärk on saada sellele ideele nüüd lähenevate eurovalimiste eel piisavalt tähelepanu ja toetust, et see muudatus 2029. aasta valimisteks jõustuks. Seda silmas pidades pöördusin ka kõigi praeguste Eestist valitud eurosaadikute, ametlikult registreeritud erakondade ja nende noorteühenduste, mitmete erakondade algatusgruppide, vabaühenduste (SALK/SAPTK jms.) ning üksikisikute poole üleskutsega seda algatust toetada.

Positiivseid signaale on seni tulnud roheliste ja Piraadipartei poolt. 2009. aastal eurovalimistel suletud nimekirjade vastu protesteerides üksikkandidaadina võimsa tulemuse teinud Indrek Tarand vastas, et oleks põhimõtteliselt nõus, aga lisas, et ei ole vist erilist lootust olukorras, kus teiselt poolt tahetakse üleliidulisi nimekirjasid jms.

Eelmisel aastal europarlamendi heakskiidu saanud resolutsiooni kohaselt peaks üleliiduliste nimekirjade jaoks tulema tegelikult eraldi valimisringkond ja valijad saama kaks häält, millest ühe saab anda seal. Liikmesriigi valimisringkonnas võivad valimised toimuda jätkuvalt ka üksiku ülekantava hääle meetodil, nagu on lubatud praegu, seda on resolutsioonis isegi eraldi mainitud. Selles mõttes need asjad tegelikult omavahel vastuolus ei ole.

Viimastel eurovalimistel enim hääli kogunud Marina Kaljurand (SDE) ei pidanud sellist muudatust vajalikuks, sest teda rahuldab praegune kord, mille alusel osutuvad valituks oma nimekirjas kõige enam hääli saanud kandidaadid. Soovimatus valimissüsteemi muuta on iseenesest mõistetav, sest kõige enam ongi praegune kord tulnud valimistel seni kasuks just sotsidele, kelle puhul on üksikud populaarsed kandidaadid tõmmanud europarlamenti korduvalt ka teisi.

Mis oleks olnud teisiti?

Kui mõelda, mis võinuks olla varasemate eurovalimiste tulemustes teisiti, kui need toimunuks üksiku ülekantava hääle meetodil, tuleb kõigepealt muidugi märkida, et sel juhul oleks lähtutud teistsugusest loogikast juba kandidaatide ülesseadmisel.

Praeguse korra puhul on erakonnal igati mõistlik tulla valimistel välja üheksast kandidaadist koosneva täisnimekirjaga, mis koosneb valdavalt statistidest, kelle rolliks on oma varasema tuntuse abil erakonnale hääli koguda ja/või eurovalimiste abil enda tuntust kasvatada, et saavutada hiljem parem tulemus siseriiklikel valimistel. Valituks osutub ju ühest nimekirjast isegi parimal juhul reeglina vaid 1–2 kandidaati. Üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamisel ei oleks erakonnal seevastu üldse mõistlik oma toetajaskonda selliselt killustada, sest muidu ei pruugi osutuda valituks ükski selle ridadesse kuuluv kandidaat.

Kindlasti ei ületaks ühe erakonna kandidaatide arv sellisel juhul Eestile eraldatud mandaatide arvu. Kui valija saab reastada seitse kandidaati, siis on erakonna jaoks täiesti ebamõistlik seada üles sellest suurem arv kandidaate. Väiksema toetajaskonnaga erakondadel, näiteks rohelistel, oleks mõistlik piirduda üldse ainult ühe kandidaadiga, et kindlustada talle lõpuks võimalikult kõrge koht üldises pingereas. Nii et kandidaatide arv oleks olnud kindlasti väiksem.

Vaadates seda, kes olid 2019. aastal valijate esimesed eelistused, võib oletada, et üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamisel pääsenuks siis Sven Mikseri (SDE) asemel Euroopa Parlamenti Raimond Kaljulaid, kes on küll tänaseks samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige, kuid osales toona valimistel parteitu üksikkandidaadina.

Kaljulaid oli astunud paar kuud varem välja Keskerakonnast, sest ei toetanud koalitsiooni moodustamist EKRE-ga. Eurovalimistel tuli ta siis häälte arvult seitsmendaks, kogudes poole rohkem hääli kui kaheksandaks platseerunud Igor Gräžin (Keskerakond). Mikser oli temast üldarvestuses kümme kohta tagapool ja sai enam kui seitse korda vähem hääli. Euroopa Parlamenti pääses ta üksnes tänu sellele, et sotside esinumber Marina Kaljurand saavutas nii võimsa tulemuse, mis ta sinna sisse tõmbas.

Kaljurand kogus üksinda 84,7% sotsidele antud häältest. Kui neid mitte arvestada, ei oleks sotsid saanud europarlamendis 2019. aastal ühtegi kohta.

Alternatiivne reaalsus

See, et üks populaarne kandidaat enda järel sedasi teisi sisse veab, ei juhtunud sotsidel aga esimest korda. 2004. aastal ilmnes see veelgi ekstreemsemal kujul. Toomas Hendrik Ilves kogus siis 89,1% sotsidele antud häältest, tõmmates enda järel europarlamenti ka Marianne Mikko ja Ivari Padari. Kui Ilves poole ametiaja pealt europarlamendist lahkus, pääses sinna Katrin Saks, kes oli kogunud temast enam kui sada korda vähem hääli.

Mikko oli siis häälte arvult üldarvestuses kümnendal, aga Padar alles 32. ja Saks 39. kohal. Eestil oli sel ajal europarlamendis kuus kohta. Nelja koha osas jäänuks valituks osutunu tõenäoliselt samaks, kuid viiendaks platseerus häälte arvult Vilja Savisaar (nüüd Toomast; toona Keskerakond, nüüd Reformierakond) ja kuuendaks Janno Reiljan (Rahvaliit).

Vilja Savisaar võinuks seega pääseda europarlamenti viis aastat varem kui see tegelikult juhtus. Ja kui Padari asemel esindanuks seal maarahvast Reiljan, mõjutanuks see tõenäoliselt Rahvaliidu edasist käekäiku. Seda enam, et Ilves ei oleks siis ilmselt tulnud poole ametiaja pealt ära Eestisse presidendiks, sest muidu oleks võib-olla pääsenud europarlamenti valimistel üksikkandidaadina osalenud Maardu linnapea Georgi Bõstrov (Eestimaa Ühendatud Rahvapartei), kes jäi häälte arvult seitsmendaks.

Nii et tugeva vastaskandidaadi puudumise tõttu oleks Arnold Rüütel saanud veeta selles alternatiivses reaalsuses võib-olla ka teise ametiaja Eesti Vabariigi presidendina. Vähemalt motiveeriks üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamine valituks osutunuid oma rahvalt saadud mandaati Euroopa Parlamendis lõpuni kandma, mitte seda uute võimaluste avanedes hülgama.

Aga valimissüsteem mõjutab loomulikult ka valijate käitumist. Tegelikult ei ole mõtet varasemate hääletustulemuste põhjal mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest meil puuduvad teadmised selle kohta, millised olnuks ühe või teise kandidaadi valijate järgnenud eelistused, ja me ei tea ka seda, kui tugevalt mõjutanuks üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamine valijate esimesi eelistusi.

ALDE viskas üksikisikutest liikmed üle parda

Kummaline lugu: ALDE Partei veebilehel jätkub üksikisikutest liikmete värbamine, kuigi erakonnal neid enam ei ole

Nädal tagasi kiideti Stockholmis toimunud ALDE Partei kongressil heaks muudatused, mille tagajärjel saavad selle ühenduse üksikisikutest liikmeteks olla ainult eurosaadikud. See tähendab, et kui soovin taastada nimetatud organisatsioonis oma senise staatuse, pean saama kõigepealt valitud Euroopa Parlamendi liikmeks.

Erakonna veebilehel tegeletakse justkui jätkuvalt üksikisikutest liikmete värbamisega, kuulutades samas, et me oleme selle liikumise “võtmetähtsusega osa”, kuid tegelikult viidi Stockholmis toimunud kongressil ALDE Partei põhikirja sisse koheselt jõustunud muudatus, millega enam kui tuhandelt inimeselt ehk kõigilt senistelt ALDE Partei üksikisikutest liikmetelt võeti liikmestaatus ära. Salajasel hääletusel toetas seda 73,39%, vastu hääletas 18,59%, erapooletuks jäi 8,02% delegaatidest. Kokku anti 511 häält.

Diana Severati, ALDE Partei üksikisikutest liikmete koordinaator Itaalias, kes oli üks meie delegaatidest, kinnitas, et tema erakond +EUROPA hääletas vastu. Samuti on teada, et vastu hääletasid Saksa liberaalid ehk FDP, mille ridadest oli pärit meie teine delegaat Sarah Zickler.

Wolf Achim Wiegand, ALDE Partei üksikisikutest liikmete koordinaator Saksamaal ja FDP rahvusvahelise poliitika liidunõukoja liige, märkis oma temaatilises kommentaaris, et FDP osales entusiastlikult ALDE Partei üksikisikutest liikmete institutsiooni loomises ja propageeris tungivalt selle säilitamist. Wiegand leidis, et selle kaotamisega tehti suur viga.

Liikmete asemele toetajad

ALDE põhikirja uue redaktsiooni kohaselt võivad inimesed, kes tahavad toetada ALDE Parteid, luua selle jaoks eraldi üksuse, kuid peavad taotlema sellele formaalset tunnustust erakonna büroolt (“Citizens wishing to support the ALDE Party can establish an entity for that purpose but must seek formal recognition by the Bureau.”).

Juba paar päeva varem kiitis ALDE Partei nõukogu (häältega 83/22) heaks muudatused erakonna sisekorras. Üksikisikutest liikmete asemel on seal nüüd juttu vaid ALDE Partei toetajatest. Toetajad saavad esitada kollektiivselt ja demokraatlikult ehk enda valitud delegaatide kaudu kongressile resolutsioonide eelnõusid ja muudatusettepanekuid. Samuti saab osaleda ALDE Partei ühise valimismanifesti koostamises ja kinnitamisel ning ühise esikandidaadi või kandidaatide valimisel. ALDE kongressile saavad toetajad nimetada kaks hääleõigusega delegaati, erakonna nõukokku ühe hääleõigusega delegaadi.

Need õigused ei erine palju neist, mis olid seni üksikisikutest liikmetel. Peamine vahe on see, et delegaatide arv fikseeriti praegusele suhteliselt madalale tasemele. Varem sõltus see üksikisikutest liikmete arvust ning võis teoreetiliselt kõvasti kasvada.

Milles siis probleem?

Seni said inimesed astuda üksikisikuna ALDE Partei liikmeks, kuid nüüd tuleks luua mingi täiesti eraldi juriidiline keha, mille kaudu ALDE toetajad sellega lävida saavad. Senisel kujul üksikisikutest liikmeid ALDE Parteil alates 28. maist, kui see muudatus põhikirjas heaks kiideti ja jõustus, enam ei ole. Samas ei paista keegi omavat ettekujutust sellest, kuidas see eraldi ALDE toetajate ühendus nüüd tekkima peaks.

Kongressist möödunud nädala jooksul ei ole üksikisikutest liikmetele saadetud ALDE Partei büroo ega sekretariaadi poolt nende oluliste muudatuste kohta ühtegi ametlikku teadet. ALDE Partei ühe peasekretäri isikliku ehk mitteametliku arvamuse kohaselt ei ole nähtud ette mingit üleminekuperioodi: ALDE liikmeteks on nüüd ainult erakonnad ning senised üksikisikutest liikmed peavad ise kuidagi omavahel kokku leppima, millises vormis edasi tegutsetakse. Kui see on saanud selgemaks, võib sekretariaadiga ühendust võtta, et saaks selle uue struktuuri suhte ALDE Parteiga kuidagi formaliseerida.

Eks paistab, mis nüüd edasi saab. Tõenäoliselt üritatakse mingi selline ühendus tõesti luua. Teisipäeval toimub aktivistidel nende teemade arutamiseks suur veebikoosolek. Aga kui paljud senised üksikisikutest liikmed on nüüd üldse valmis ühinema sellise “ALDE toetajate” ühendusega, kui nad sisuliselt üleöö erakonnast välja visati? Elame-näeme. 2018. aastal ALDE Partei liikmeks astudes ei osanud ma küll uneski ette näha kõiki neid veidraid arenguid, mille tunnistajaks ma olen seal sattunud.