Küsitluste kohaselt toetab erakonda Eestimaa Rohelised vaid 1-2% kindlat erakondlikku eelistust omavatest valimisõiguslikest isikutest. Mina nende hulka ei kuulu, kuid kavatsen anda oma hääle nendel valimistel sellest hoolimata rohelistele.
Rohelisi võib valida nüüd väga julgelt, sest tõenäosus, et mõni nende kandidaatidest osutub päriselt europarlamenti valituks, on praktiliselt olematu. Samas on aga iga neile antud hääl kaalukas selles mõttes, et aitab veenda asjaosalisi sellise erakonna ja selle kaudu poliitikaga tegelemise jätkuvas vajalikkuses.
Pärast seda, kui rohelised 2011. aastal Riigikogust välja langesid, on neid tabanud valimistel üks läbikukkumine teise järel. Viimasel kümnendil seda erakonda kõige aktiivsemalt reanimeerida üritanud Züleyxa Izmailova ja Johanna Maria Tõugu on lahkunud teistesse parteidesse (Izmailova heideti oma valijatele antud lubaduste eest seismise tõttu äsja Eesti 200-st välja, aga ei pruugi naasta roheliste ridadesse, vaid võib liituda lõpuks samuti hoopis sotsidega). Jäänud on vaid mõnikümmend aktiivset liiget (loen nendeks inimesed, kes tasuvad liikmemaksu) ning valimistel saadavast häältesaagist võib sõltuda, kas nad leiavad motivatsiooni selle erakonnaga jätkata või loevad selle tegevuse perspektiivituks ja tõmbavad otsad kokku.
Rohelised mitmekesistavad poliitilist maastikku
Mina pean sellise erakonna olemasolu vajalikuks, sest tundub, et teised kohalikud erakonnad ei võta keskkonnateemasid tõsiselt. Neil võib küll olla liikmeid, kes seda teevad, kuid organisatsioonid tervikuna kalduvad tegelema pigem rohepesuga.
Kõige silmatorkavamaks näiteks halvas mõttes on selles osas muidugi EKRE, mis kuulutab oma alusprogrammis, et puutumatu ja kaunis loodus on Eesti visiitkaart, mida tuleb hoida ja väärtustada, kuid on astunud praktilises poliitikas järjekindlalt samme, mis näitavad, et kogu see kena jutt on mõeldud vaid keskkonnatundlike valijate lollitamiseks. Eurovalimiste eel on nad vähemalt kapist välja tulnud, asudes peibutama valijaid pseudoteadusliku propagandafilmiga “Külm tõde”, mis sisaldab ühest küljest küll ka täiesti asjalikku ja õigustatud kriitikat, aga kujutab endast samas ühtlasi head kokkuvõtet kliimamuutuste teemal ringlevast valeinfost.
Teised suuremad erakonnad nii avatud kaartidega ei mängi, kuid nende tegevuse põhjal tundub, et keskkonnateemad ei ole ka nende jaoks tegelikult just kuigi olulised. Minu hinnangul kehtib see ka sotside kohta, kes võivad (tavaliselt enne valimisi) teha silma keskkonnatundlikele valijatele ning kellega mõned inimesed erakonda Eestimaa Rohelised kuuldavasti ühendada tahavad.
Minu arvates oleks selline ühinemine roheliste vaatepunktist kahetsusväärne ja kardetavasti ka pöördumatu viga. On loomulikult täiesti mõistetav, et kehvade valimistulemustega kaasnev frustratsioon võib lõpuks sellise otsuseni viia, kuid SDE ei muutuks selle tulemusel tõenäoliselt oluliselt rohelisemaks kui Keskerakond, millega liitusid 1998. aastal paljud siis registrist kustutatud erakonna Eesti Rohelised liikmed. Toona kulus ju vaid umbes viis aastat, et hakataks kavandama uue roheliste erakonna loomist. Testiks, kas rohelistele olulistele teemadele keskendumine suudab kõnetada Eestis piisavalt suurt hulka valijaid, oli Marek Strandbergi osalemine keskkonnaorganisatsioonide poolt toetatud üksikkandidaadina 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. Strandberg kogus 5372 häält (2,3% häältest). Erakonna algatusgrupi loomiseni jõuti 2005. aasta kevadel, erakonna ametliku registreerimiseni 2006. aasta sügisel.
Ennustan, et erakonna Eestimaa Rohelised ühinemisel sotsidega tunneksid paljud keskkonnateemade pärast muretsevad inimesed umbes viie aasta pärast jälle teravat vajadust luua eraldi roheline erakond, mis seaks oma poliitikas esikohale just need teemad. Aga ei ole kindel, kas see siis enam õnnestuks. Vahepeal on erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv langetatud küll tuhandelt 500-le, kuid ka inimeste valmisolek ennast üldse mõne erakonnaga siduda on kõvasti kahanenud (see on laiem trend pea kogu maailmas), mistõttu ei pruugi neid inimesi enam uue erakonna registreerimiseks kokku saada. Seda enam, et siis oleks siin varasemast ees juba kaks näidet roheliste erakonnamaastikult kadumisest – see ei mõjuks võimalikele liitujatele ilmselt julgustavalt, vaid tekitaks siis hoopis algusest peale suurt pessimismi kogu ettevõtmise tulevikuväljavaadete suhtes.
Lühidalt: minu hääl erakonnale Eestimaa Rohelised on hääl selle erakonna allesjäämise poolt. Roheliste lühike valimisprogramm tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, olles omamoodi märgiks erakonna praegusest nõrkusest, aga selleks, et nad saaksid kunagi uuesti tõusta, tuleb erakonnal see mõõnaperiood kõigepealt üle elada. 2019. aasta eurovalimistel kogusid rohelised 5824 häält (1,8% häältest), viimastel Riigikogu valimistel eelmisel aastal 5886 häält (1% häältest). Kui nad suudavad koguda nüüd vähemalt 5000 häält, siis on see asjaolusid arvestades juba suurepärane tulemus; 4000 – väga hea; 3000 – hea; 2000 – rahuldav, aga alla selle kasin.
2014. aasta eurovalimistel toetas roheliste nimekirja ainult 986 valijat (0,3% häältest), kuid toona tõmbas erakonna varasemaid toetajaid endale üksikkandidaat Indrek Tarand, kes oli ühinenud pärast 2009. aasta valimisi europarlamendis roheliste fraktsiooniga (kandideerib nüüd E200 nimekirjas). 2015. aasta Riigikogu valimisteks oli roheliste taga 5193 valijat (0,9% häältest) ning üldiselt peakski nende sihiks olema üleriigilistel valimistel vähemalt 5000 häält, kuid tänavu tuleb valimisaktiivsus tõenäoliselt varasemast madalam ning erakonnal on (erinevatel põhjustel, millel ei hakka siin praegu peatuma) arvatavasti raskusi isegi oma tuumikvalijate valima saamisega, mistõttu oleks see nüüd nende jaoks tõesti juba suurepärane tulemus.
Toetan oma häälega uusi tulijaid Eesti poliitikas
Minu hääle saab kliimaspetsialist Alina Lerner-Vilu (kandidaat nr 172), üks roheliste asejuhtidest, kes on nendel valimistel küll üks noorimaid kandidaate (sündinud 1997), kuid on kandideerinud varem juba nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel Tallinnas. Leian, et Eesti poliitikasse on vaja sellist asjalikku inimest, kelle jutt kliimateemadel on tõsiseltvõetav ja usutav, aga ka muus osas üsna sümpaatne.
Narvast pärit Lerner-Vilu suudab kõnetada hästi ka venekeelset valijaskonda, eriti noori, olles selles osas mõistlikuks alternatiiviks näiteks Aivo Petersonile ning teistele sarnastele kandidaatidele, kes koguvad nüüd kindlasti palju protestihääli, aga juhivad seda osa valijaskonnast sisuliselt poliitilisse tupikusse. Lerner-Vilu ei pruugi küll olla praegu nii populaarne, kuid selliste inimeste olemasolu Eesti poliitikas on äärmiselt vajalik, et vähendada vastandumist, mis viib venekeelse elanikkonna võõrandumiseni Eesti poliitilisest süsteemist.
P.S. Kohalikel valimistel on rohelistel mõistlik teha järgmisel aastal paljudes kohtades kahtlemata koostööd sotsidega (umbes nagu Viljandis, kus tehti valimisliit Südamega Viljandis), kuid selleks ei pea erakond nendega ühinema. Mõnes paigas, näiteks Tartus, oleks seda ka päris raske ehk lausa võimatu kujutleda (ei usu, et rohelised tahaksid kandideerida valimisnimekirjas, mille esinumber on Lemmit Kaplinski). Nii et sõltumata sellest, milline saab olema nüüd selle häältesaak eurovalimistel, võiks jääda rohelistele ikkagi alles täiesti omaette erakond.