Rahvaalgatus.ee veebilehel on praegu ühisloome faasis ettepanek võtta Euroopa Parlamendi valimisel Eestis kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mille puhul kandidaadid osutuvad valituks valijate eelistuste järjekorras. Sellise valimissüsteemi kasutamisel peegeldavad valimistulemused valijate tahet kõige täpsemalt. Kui võimalikult paljudel valijatel on võimalik näha enda poolt valitud kandidaadi osutumist valituks, suurendab see tõenäoliselt hääletamisest osavõttu.
Allkirjade kogumine algatusele algab kolmapäeval, 14. juunil. Eesmärk on saada sellele ideele nüüd lähenevate eurovalimiste eel piisavalt tähelepanu ja toetust, et see muudatus 2029. aasta valimisteks jõustuks. Seda silmas pidades pöördusin ka kõigi praeguste Eestist valitud eurosaadikute, ametlikult registreeritud erakondade ja nende noorteühenduste, mitmete erakondade algatusgruppide, vabaühenduste (SALK/SAPTK jms.) ning üksikisikute poole üleskutsega seda algatust toetada.
Positiivseid signaale on seni tulnud roheliste ja Piraadipartei poolt. 2009. aastal eurovalimistel suletud nimekirjade vastu protesteerides üksikkandidaadina võimsa tulemuse teinud Indrek Tarand vastas, et oleks põhimõtteliselt nõus, aga lisas, et ei ole vist erilist lootust olukorras, kus teiselt poolt tahetakse üleliidulisi nimekirjasid jms.
Eelmisel aastal europarlamendi heakskiidu saanud resolutsiooni kohaselt peaks üleliiduliste nimekirjade jaoks tulema tegelikult eraldi valimisringkond ja valijad saama kaks häält, millest ühe saab anda seal. Liikmesriigi valimisringkonnas võivad valimised toimuda jätkuvalt ka üksiku ülekantava hääle meetodil, nagu on lubatud praegu, seda on resolutsioonis isegi eraldi mainitud. Selles mõttes need asjad tegelikult omavahel vastuolus ei ole.
Viimastel eurovalimistel enim hääli kogunud Marina Kaljurand (SDE) ei pidanud sellist muudatust vajalikuks, sest teda rahuldab praegune kord, mille alusel osutuvad valituks oma nimekirjas kõige enam hääli saanud kandidaadid. Soovimatus valimissüsteemi muuta on iseenesest mõistetav, sest kõige enam ongi praegune kord tulnud valimistel seni kasuks just sotsidele, kelle puhul on üksikud populaarsed kandidaadid tõmmanud europarlamenti korduvalt ka teisi.
Mis oleks olnud teisiti?
Kui mõelda, mis võinuks olla varasemate eurovalimiste tulemustes teisiti, kui need toimunuks üksiku ülekantava hääle meetodil, tuleb kõigepealt muidugi märkida, et sel juhul oleks lähtutud teistsugusest loogikast juba kandidaatide ülesseadmisel.
Praeguse korra puhul on erakonnal igati mõistlik tulla valimistel välja üheksast kandidaadist koosneva täisnimekirjaga, mis koosneb valdavalt statistidest, kelle rolliks on oma varasema tuntuse abil erakonnale hääli koguda ja/või eurovalimiste abil enda tuntust kasvatada, et saavutada hiljem parem tulemus siseriiklikel valimistel. Valituks osutub ju ühest nimekirjast isegi parimal juhul reeglina vaid 1–2 kandidaati. Üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamisel ei oleks erakonnal seevastu üldse mõistlik oma toetajaskonda selliselt killustada, sest muidu ei pruugi osutuda valituks ükski selle ridadesse kuuluv kandidaat.
Kindlasti ei ületaks ühe erakonna kandidaatide arv sellisel juhul Eestile eraldatud mandaatide arvu. Kui valija saab reastada seitse kandidaati, siis on erakonna jaoks täiesti ebamõistlik seada üles sellest suurem arv kandidaate. Väiksema toetajaskonnaga erakondadel, näiteks rohelistel, oleks mõistlik piirduda üldse ainult ühe kandidaadiga, et kindlustada talle lõpuks võimalikult kõrge koht üldises pingereas. Nii et kandidaatide arv oleks olnud kindlasti väiksem.
Vaadates seda, kes olid 2019. aastal valijate esimesed eelistused, võib oletada, et üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamisel pääsenuks siis Sven Mikseri (SDE) asemel Euroopa Parlamenti Raimond Kaljulaid, kes on küll tänaseks samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige, kuid osales toona valimistel parteitu üksikkandidaadina.
Kaljulaid oli astunud paar kuud varem välja Keskerakonnast, sest ei toetanud koalitsiooni moodustamist EKRE-ga. Eurovalimistel tuli ta siis häälte arvult seitsmendaks, kogudes poole rohkem hääli kui kaheksandaks platseerunud Igor Gräžin (Keskerakond). Mikser oli temast üldarvestuses kümme kohta tagapool ja sai enam kui seitse korda vähem hääli. Euroopa Parlamenti pääses ta üksnes tänu sellele, et sotside esinumber Marina Kaljurand saavutas nii võimsa tulemuse, mis ta sinna sisse tõmbas.
Kaljurand kogus üksinda 84,7% sotsidele antud häältest. Kui neid mitte arvestada, ei oleks sotsid saanud europarlamendis 2019. aastal ühtegi kohta.
Alternatiivne reaalsus
See, et üks populaarne kandidaat enda järel sedasi teisi sisse veab, ei juhtunud sotsidel aga esimest korda. 2004. aastal ilmnes see veelgi ekstreemsemal kujul. Toomas Hendrik Ilves kogus siis 89,1% sotsidele antud häältest, tõmmates enda järel europarlamenti ka Marianne Mikko ja Ivari Padari. Kui Ilves poole ametiaja pealt europarlamendist lahkus, pääses sinna Katrin Saks, kes oli kogunud temast enam kui sada korda vähem hääli.
Mikko oli siis häälte arvult üldarvestuses kümnendal, aga Padar alles 32. ja Saks 39. kohal. Eestil oli sel ajal europarlamendis kuus kohta. Nelja koha osas jäänuks valituks osutunu tõenäoliselt samaks, kuid viiendaks platseerus häälte arvult Vilja Savisaar (nüüd Toomast; toona Keskerakond, nüüd Reformierakond) ja kuuendaks Janno Reiljan (Rahvaliit).
Vilja Savisaar võinuks seega pääseda europarlamenti viis aastat varem kui see tegelikult juhtus. Ja kui Padari asemel esindanuks seal maarahvast Reiljan, mõjutanuks see tõenäoliselt Rahvaliidu edasist käekäiku. Seda enam, et Ilves ei oleks siis ilmselt tulnud poole ametiaja pealt ära Eestisse presidendiks, sest muidu oleks võib-olla pääsenud europarlamenti valimistel üksikkandidaadina osalenud Maardu linnapea Georgi Bõstrov (Eestimaa Ühendatud Rahvapartei), kes jäi häälte arvult seitsmendaks.
Nii et tugeva vastaskandidaadi puudumise tõttu oleks Arnold Rüütel saanud veeta selles alternatiivses reaalsuses võib-olla ka teise ametiaja Eesti Vabariigi presidendina. Vähemalt motiveeriks üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamine valituks osutunuid oma rahvalt saadud mandaati Euroopa Parlamendis lõpuni kandma, mitte seda uute võimaluste avanedes hülgama.
Aga valimissüsteem mõjutab loomulikult ka valijate käitumist. Tegelikult ei ole mõtet varasemate hääletustulemuste põhjal mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest meil puuduvad teadmised selle kohta, millised olnuks ühe või teise kandidaadi valijate järgnenud eelistused, ja me ei tea ka seda, kui tugevalt mõjutanuks üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamine valijate esimesi eelistusi.