Euroopa rohelised ei toeta sõjapoliitikat

Täna küsiti, kas ma olen rahul sellega, et andsin eurovalimistel oma hääle “sionistlikule parteile”, viidates seejuures erakonna Eestimaa Rohelised tänasele postitusele Facebookis, milles nad rapivad Varro Vooglaidu selle eest, et ta kritiseeris Donald Trumpi sõjapoliitikat. Tänan väga selle küsimuse eest, mis andis nüüd inspiratsiooni kirjutada pikem vastus ehk järgnev postitus! Tegi lausa meele rõõmsaks, et keegi peale minu veel mäletab, mida siia kunagi kirjutanud olen.

Eurovalimistel häält andes rõhutasin, et minu hääl erakonnale Eestimaa Rohelised on hääl selle erakonna allesjäämise poolt, et Eesti poliitiline maastik püsiks veidigi mitmekesisem. Ühtlasi toetasin ma siis üht uut tulijat Eesti poliitikas. Valitud kandidaat on vahepeal roheliste ridadest lahkunud. Enne kohalikke valimisi liitus ta sotsiaaldemokraatidega, kandideeris Haaberstis, aga valituks ei osutunud ega paista nüüd kahjuks enam aktiivselt poliitikaga tegelevat.

Mis puudutab seda, et ma andsin eurovalimistel oma hääle erakonnale Eestimaa Rohelised, siis selle põhjal ei tasuks automaatselt järeldada, et olen selle erakonna veendunud toetaja, valiksin neid ka täna ja kiidan heaks kõik, mida sinna jäänud käputäis aktiviste jõuab sotsiaalmeediasse kokku kirjutada. Pigem ütleksin, et nende järjekindlalt väljendatud kompromissitu toetus Iisraeli paremäärmusliku valitsuse sõjapoliitikale on kindlasti üks tegur, mis on roheliste potentsiaalseid valijaid ning võimalikke uusi aktiviste sellest erakonnast eemale peletanud.

Eurovalimiste tulemusi kommenteerides kirjutasin, et “lähtudes enda valimisotsusest hoian edaspidi silma peal rohkem just Euroopa roheliste tegemistel ja teen sellest ka siia aeg-ajalt kokkuvõtteid.” Tunnistan, et ma ei ole jõudnud roheliste tegevust Euroopa Parlamendis vahepeal eriti jälgida ega ole teinud sellest siia seni veel ühtegi kokkuvõtet. Nüüd saab see viga siis parandatud.

Väike pilguheit Euroopa roheliste avaldustele viimaste sündmuste kohta näitab selgelt, et erakond Eestimaa Rohelised ei esinda kõnealuses küsimuses Euroopa roheliste peavoolu. Mina seevastu kaldun nõustuma just selle peavoolu, mitte Eesti roheliste sotsiaalmeediapostitustega.

Euroopa Rohelised ja roheliste fraktsioon Euroopa Parlamendis on väljendanud oma juhtide tasandil sügavat mure USA ja Iisraeli sõjaliste rünnakute tagajärjel Lähis-Idas eskaleeruva vägivalla pärast, kutsunud kõiki osapooli üles lõpetama koheselt vaenutegevus, austama rahvusvahelist õigust ja lahendama oma erimeelsused diplomaatiliselt.

“Trumpi ja Netanyahu rünnak Iraani vastu seab meid kõiki ohtu. Rahu ja turvalisust ei saa tuua brutaalse jõuga. Regionaalne eskaleerumine on seadnud nüüd ohtu miljonid inimelud,” leidis Hollandist valitud Bas Eickhout, üks roheliste fraktsiooni kaasjuhtidest Euroopa Parlamendis.

“Euroopa Liidu keeldumine seismisest vastu Trumpile, et kaitsta rahvusvahelist reeglitepõhist korda on viga ja riskeerib vedamisega järjekordsesse ebaseaduslikku sõtta,” kritiseeris ta nüüd sisuliselt Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallase tegevust. “Kõik osapooled, nende hulgas USA, Iraan ja Iisrael, peavad lõpetama koheselt vaenutegevuse. Euroopa fookus peab olema rahvusvahelise õiguse jõustamisel, et seaduse võimu ei asendataks enam jõu ja jõhkruse reeglitega.”

“Me toetame Iraani inimesi seal ja diasporaas nende soovis rahumeelse ja demokraatliku ülemineku järele. Sellist üleminekut ei saa suruda peale väljastpoolt ning see peab peegeldama Iraani opositsiooni kogu selle mitmekesisuses,” märkis Saksamaalt valitud Hannah Neumann, kes juhib Euroopa Parlamendi delegatsioon Iraaniga suhtlemiseks, aga kuulub Iraanis valitseva režiimi teravate kriitikute hulka.

Hannah Neumann

“Iraani režiim on järjekindlalt rikkunud rahvusvahelist õigust sellega, et on 47 aastat jõhkralt represseerinud oma elanikkonda, juhtinud puhversõdasid üle selle regiooni ning hoidnud kinni tuumaprogrammi arendamisest,” lisas Neumann. “Kuid varasemad sõjalised eskalatsioonid ja vägivald Lähis-Idas on harva viinud heade tulemusteni. Praegune USA ja Iisraeli algatatud sõda on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Käimasolev eskaleerumine Lähis-Idas näitab, kui kiiresti rahvusvaheline õigus erodeerub ja kui ohtlik selline erosioon võib olla.”

“Euroopa Liit, koos partneritega Pärsia lahe piirkonnas, peab tegutsema vaoshoituse häälena, seades oma poliitika keskmesse tsiviilelanike kaitse ning edasise vägivalla ja kättemaksuspiraalide lõpetamise,” rõhutas Neumann.

Euroopa rohelisi erakondi ühendava europartei Euroopa Rohelised kaasjuhid Ciarán Cuffe (Iirimaalt) ja Vula Tsetsi (Kreekast) olid samavõrd kriitilised. “USA ja Iisraeli rünnakud Iraanile, ilma mandaadita, õõnestavad rahvusvahelist õigust ning kütavad ohtlikku sõjalise eskalatsiooni spiraali, mis on juba levinud mitmetesse riikidesse,” märkis Cuffe. “See eskaleeruv sõda ja Iraani vastus omavad laastavaid tagajärgi miljonitele inimestele.”

“Vähesed kurvastavad ajatolla Ali Khamenei surma pärast, ta oli loendamatute surmade eest vastutav jõhker valitseja, kuid jätkuv pommitamine linnapiirkondades nõuab üha rohkem süütute tsiviilelanike elusid. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad võtma oma vastutuse ja kasutama kogu enda geopoliitilist mõju selleks, et lõpetada see verevalamine läbirääkimiste kaudu,” rõhutas Cuffe.

“Iraani inimeste nõudmist inimõiguste ja demokraatlike reformide järele tuleb kuulata ja toetada läbi tsiviilisikute kaitsmise ning rahvusvahelise õiguse, sealhulgas rahvusvahelise humanitaarõiguse täieliku austamise,” leidis Tsetsi. “Euroopa Rohelised on alati olnud selgesõnalised vastuseisus Iraani mõrvarlikule ja repressiivsele režiimile. Meie seisame kindlalt Iraani kodanikuühiskonna ja kõigi nendega, kes võitlevad demokraatia, naiste õiguste ja põhivabaduste eest.”

“Meie kutsume tugevalt üles kõiki osapooli, sealhulgas Iraani, hoiduma edasisest sõjalisest eskalatsioonist, mis ohustab tsiviilisikuid ja regionaalset stabiilsust,” lisas ta. “Samal ajal näitavad Liibanoni ja teisi naabruskonna maid tabanud rünnakud, kui kiiresti see konflikt levib väljapoole oma algset sõjatandrit. Tsiviilisikute kaitse ja rahvusvahelise õiguse ülalhoidmine peavad olema kohene prioriteet. Iraani pikaajaline stabiilsus ning laiem regioon sõltuvad vastutavusest, inimõigustest, rahvusvahelisest õigusest ning selgest pühendumusest sellele, et diplomaatiat eelistataks vägivallale.”

Tulles meile lähemale. Soome roheliste eurosaadik Ville Niinistö märkis Facebookis: “Tegelikkus on mitmemõõtmeline. Iraani režiim rikub süstemaatiliselt inimõigusi ja rahvusvahelist õigust omal maal. See rikub neid ka mujal maailmas, kui toetab terroriste ning Venemaad. See ei muuda aga Trumpi USA ja Iisraeli rünnakuid õigustatuks. Samamoodi rikuvad USA ja Iisraeli rünnakud Iraani vastu rahvusvahelist õigust ja eriti on rünnakud tsiviilsihtmärkide pihta tõsised sõjakuriteod, mida tuleb uurida. Inimene võib olla üheaegselt rahul sellega, et Ali Khamenei on surnud, ning kritiseerida neid ebaseaduslikke rünnakuid.”

“Iraani ülestõus võinuks saada juba jaanuaris toetuse rahvusvaheliselt kogukonnalt. Kui rahvusvaheline kogukond toiminuks nii, nagu see peab, võinuks ÜRO anda mandaadi humanitaarseks interventsiooniks, et kukutada Iraani režiim omaenda rahva vastu sooritatud kuritegude tõttu,” kirjutas Niinistö. “Seda nüüd ei juhtunud. Iisraeli ja USA motiivid ei ole altruistlikud. On ebaselge, kas need rünnakud kukutavad Iraani islamistliku režiimi või üksnes tugevdavad seda ning suurendavad terrorismi ohtu. On isegi tõenäoline, et karmi liini pooldajad Iraanis võtavad võimu veelgi kindlamalt enda kätte ja Ali Khameneid kujutatakse märtrina.”

“Trumpi üleskutse iraanlastele tulla tänavatele ning haarata võim pärast seda, kui ta on pommitanud ära Iraani islamistliku režiimi 48 silmapaistvat juhti, kõlab õõnsalt. Iraani revolutsioonilisse kaardiväkke kuulub 190 000 relvastatud võitlejat ning see radikaalne organisatsioon hoiab võimust kõvasti kinni. Opositsioon on relvastamata ja killustunud. Kes ja kuidas peaks revolutsioonilise kaardiväe kukutama?” küsis Niinistö. “On ilmselge, et Trumpil ei näi olevat toimivat plaani Iraani rahva hüvanguks ega üldse mingit väljumisstrateegiat.”

“Lõppkokkuvõttes seisab Iraani rahvas taas silmitsi sellega, et peab saama ise hakkama oma islamistliku režiimi kukutamisega. Gazas jätkuvad palestiinlaste kannatused Iisraeli okupatsiooni all nõndanimetatud relvarahust hoolimata. Netanyahu naudib seda, et rahvusvahelise kogukonna tähelepanu on kõrvale juhitud, samal ajal kui tema vastased nõrgenevad, ja Trump on õnnelik, et arutelu Epsteini arhiividelt lihtsalt mujale nihkub,” leidis Soome roheliste eurosaadik.


Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Miks ma annan oma hääle nendel valimistel rohelistele

Küsitluste kohaselt toetab erakonda Eestimaa Rohelised vaid 1-2% kindlat erakondlikku eelistust omavatest valimisõiguslikest isikutest. Mina nende hulka ei kuulu, kuid kavatsen anda oma hääle nendel valimistel sellest hoolimata rohelistele.

Rohelisi võib valida nüüd väga julgelt, sest tõenäosus, et mõni nende kandidaatidest osutub päriselt europarlamenti valituks, on praktiliselt olematu. Samas on aga iga neile antud hääl kaalukas selles mõttes, et aitab veenda asjaosalisi sellise erakonna ja selle kaudu poliitikaga tegelemise jätkuvas vajalikkuses.

Pärast seda, kui rohelised 2011. aastal Riigikogust välja langesid, on neid tabanud valimistel üks läbikukkumine teise järel. Viimasel kümnendil seda erakonda kõige aktiivsemalt reanimeerida üritanud Züleyxa Izmailova ja Johanna Maria Tõugu on lahkunud teistesse parteidesse (Izmailova heideti oma valijatele antud lubaduste eest seismise tõttu äsja Eesti 200-st välja, aga ei pruugi naasta roheliste ridadesse, vaid võib liituda lõpuks samuti hoopis sotsidega). Jäänud on vaid mõnikümmend aktiivset liiget (loen nendeks inimesed, kes tasuvad liikmemaksu) ning valimistel saadavast häältesaagist võib sõltuda, kas nad leiavad motivatsiooni selle erakonnaga jätkata või loevad selle tegevuse perspektiivituks ja tõmbavad otsad kokku.

Rohelised mitmekesistavad poliitilist maastikku

Mina pean sellise erakonna olemasolu vajalikuks, sest tundub, et teised kohalikud erakonnad ei võta keskkonnateemasid tõsiselt. Neil võib küll olla liikmeid, kes seda teevad, kuid organisatsioonid tervikuna kalduvad tegelema pigem rohepesuga.

Kõige silmatorkavamaks näiteks halvas mõttes on selles osas muidugi EKRE, mis kuulutab oma alusprogrammis, et puutumatu ja kaunis loodus on Eesti visiitkaart, mida tuleb hoida ja väärtustada, kuid on astunud praktilises poliitikas järjekindlalt samme, mis näitavad, et kogu see kena jutt on mõeldud vaid keskkonnatundlike valijate lollitamiseks. Eurovalimiste eel on nad vähemalt kapist välja tulnud, asudes peibutama valijaid pseudoteadusliku propagandafilmiga “Külm tõde”, mis sisaldab ühest küljest küll ka täiesti asjalikku ja õigustatud kriitikat, aga kujutab endast samas ühtlasi head kokkuvõtet kliimamuutuste teemal ringlevast valeinfost.

Teised suuremad erakonnad nii avatud kaartidega ei mängi, kuid nende tegevuse põhjal tundub, et keskkonnateemad ei ole ka nende jaoks tegelikult just kuigi olulised. Minu hinnangul kehtib see ka sotside kohta, kes võivad (tavaliselt enne valimisi) teha silma keskkonnatundlikele valijatele ning kellega mõned inimesed erakonda Eestimaa Rohelised kuuldavasti ühendada tahavad.

Minu arvates oleks selline ühinemine roheliste vaatepunktist kahetsusväärne ja kardetavasti ka pöördumatu viga. On loomulikult täiesti mõistetav, et kehvade valimistulemustega kaasnev frustratsioon võib lõpuks sellise otsuseni viia, kuid SDE ei muutuks selle tulemusel tõenäoliselt oluliselt rohelisemaks kui Keskerakond, millega liitusid 1998. aastal paljud siis registrist kustutatud erakonna Eesti Rohelised liikmed. Toona kulus ju vaid umbes viis aastat, et hakataks kavandama uue roheliste erakonna loomist. Testiks, kas rohelistele olulistele teemadele keskendumine suudab kõnetada Eestis piisavalt suurt hulka valijaid, oli Marek Strandbergi osalemine keskkonnaorganisatsioonide poolt toetatud üksikkandidaadina 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. Strandberg kogus 5372 häält (2,3% häältest). Erakonna algatusgrupi loomiseni jõuti 2005. aasta kevadel, erakonna ametliku registreerimiseni 2006. aasta sügisel.

Ennustan, et erakonna Eestimaa Rohelised ühinemisel sotsidega tunneksid paljud keskkonnateemade pärast muretsevad inimesed umbes viie aasta pärast jälle teravat vajadust luua eraldi roheline erakond, mis seaks oma poliitikas esikohale just need teemad. Aga ei ole kindel, kas see siis enam õnnestuks. Vahepeal on erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv langetatud küll tuhandelt 500-le, kuid ka inimeste valmisolek ennast üldse mõne erakonnaga siduda on kõvasti kahanenud (see on laiem trend pea kogu maailmas), mistõttu ei pruugi neid inimesi enam uue erakonna registreerimiseks kokku saada. Seda enam, et siis oleks siin varasemast ees juba kaks näidet roheliste erakonnamaastikult kadumisest – see ei mõjuks võimalikele liitujatele ilmselt julgustavalt, vaid tekitaks siis hoopis algusest peale suurt pessimismi kogu ettevõtmise tulevikuväljavaadete suhtes.

Lühidalt: minu hääl erakonnale Eestimaa Rohelised on hääl selle erakonna allesjäämise poolt. Roheliste lühike valimisprogramm tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, olles omamoodi märgiks erakonna praegusest nõrkusest, aga selleks, et nad saaksid kunagi uuesti tõusta, tuleb erakonnal see mõõnaperiood kõigepealt üle elada. 2019. aasta eurovalimistel kogusid rohelised 5824 häält (1,8% häältest), viimastel Riigikogu valimistel eelmisel aastal 5886 häält (1% häältest). Kui nad suudavad koguda nüüd vähemalt 5000 häält, siis on see asjaolusid arvestades juba suurepärane tulemus; 4000 – väga hea; 3000 – hea; 2000 – rahuldav, aga alla selle kasin.

2014. aasta eurovalimistel toetas roheliste nimekirja ainult 986 valijat (0,3% häältest), kuid toona tõmbas erakonna varasemaid toetajaid endale üksikkandidaat Indrek Tarand, kes oli ühinenud pärast 2009. aasta valimisi europarlamendis roheliste fraktsiooniga (kandideerib nüüd E200 nimekirjas). 2015. aasta Riigikogu valimisteks oli roheliste taga 5193 valijat (0,9% häältest) ning üldiselt peakski nende sihiks olema üleriigilistel valimistel vähemalt 5000 häält, kuid tänavu tuleb valimisaktiivsus tõenäoliselt varasemast madalam ning erakonnal on (erinevatel põhjustel, millel ei hakka siin praegu peatuma) arvatavasti raskusi isegi oma tuumikvalijate valima saamisega, mistõttu oleks see nüüd nende jaoks tõesti juba suurepärane tulemus.

Toetan oma häälega uusi tulijaid Eesti poliitikas

Minu hääle saab kliimaspetsialist Alina Lerner-Vilu (kandidaat nr 172), üks roheliste asejuhtidest, kes on nendel valimistel küll üks noorimaid kandidaate (sündinud 1997), kuid on kandideerinud varem juba nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel Tallinnas. Leian, et Eesti poliitikasse on vaja sellist asjalikku inimest, kelle jutt kliimateemadel on tõsiseltvõetav ja usutav, aga ka muus osas üsna sümpaatne.

Narvast pärit Lerner-Vilu suudab kõnetada hästi ka venekeelset valijaskonda, eriti noori, olles selles osas mõistlikuks alternatiiviks näiteks Aivo Petersonile ning teistele sarnastele kandidaatidele, kes koguvad nüüd kindlasti palju protestihääli, aga juhivad seda osa valijaskonnast sisuliselt poliitilisse tupikusse. Lerner-Vilu ei pruugi küll olla praegu nii populaarne, kuid selliste inimeste olemasolu Eesti poliitikas on äärmiselt vajalik, et vähendada vastandumist, mis viib venekeelse elanikkonna võõrandumiseni Eesti poliitilisest süsteemist.

P.S. Kohalikel valimistel on rohelistel mõistlik teha järgmisel aastal paljudes kohtades kahtlemata koostööd sotsidega (umbes nagu Viljandis, kus tehti valimisliit Südamega Viljandis), kuid selleks ei pea erakond nendega ühinema. Mõnes paigas, näiteks Tartus, oleks seda ka päris raske ehk lausa võimatu kujutleda (ei usu, et rohelised tahaksid kandideerida valimisnimekirjas, mille esinumber on Lemmit Kaplinski). Nii et sõltumata sellest, milline saab olema nüüd selle häältesaak eurovalimistel, võiks jääda rohelistele ikkagi alles täiesti omaette erakond.