Kuuldused sellest, et Jens Stoltenbergil palutakse tõenäoliselt jätkata veel üks aasta NATO peasekretärina, kuigi tema ametiaega on juba kolm korda pikendatud, tuletasid nüüd meelde, et avaldaksin siin toetust Ursula von der Leyeni jätkamisele Euroopa Komisjoni presidendina. Euroopal seisab ees veel rida väga keerulisi aastaid, mille jooksul selle liidu juhtimises on vaja eelkõige stabiilsust, mitte poliitilisi maavärinaid.
Jälgisin europarteide esikandidaatide debatte tähelepanelikumalt 2014. aastal, kui selle uudse protsessi tulemusel sai ametisse Jean-Claude Juncker. Toona Euroopa Ülemkogul toimunud hääletusel olid tema nimetamise vastu küll ainult Briti peaminister David Cameron ja Ungari peaminister Viktor Orbán, kuid tagantjärele on tunnistanud tehtud valiku veaks isegi mitmed tema kunagised toetajad. Mulle jättis siis debattidel osalenutest kõige parema mulje roheliste esindaja Ska Keller.
Keller oli üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest ka 2019. aastal, kuid nüüd järgmisel aastal ta enam eurovalimistel osaleda ei kavatse. Parimaks valikuks Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale on siis ilmselt praegune president Ursula von der Leyen, kellest saab sel korral arvatavasti ka Euroopa Rahvapartei esikandidaat eurovalimistel. 2019. aastal ta seda mäletatavasti ei olnud, vaid sai ametisse hoopis hiljem sõlmitud kokkulepete tulemusel.
Von der Leyeni kahjuks räägib eelkõige tema vanus, aga see ei ole tõenäoliselt määrav. Ta on kuus aastat noorem kui Vladimir Putin ja oleks teist ametiaega lõpetades seega enam-vähem sama vana nagu praegu Venemaa president. USA president Joe Biden, kes kavatseb kandideerida järgmisel aastal teiseks ametiajaks, on Putinist kümme aastat vanem, ning tema eeldatav pearivaal Donald Trump on Bidenist vaid mõned aastad noorem. USA ja Venemaa ei ole muidugi üldse head eeskujud, aga need arvud näitavad, et von der Leyen oleks selles üha seniilsemaks muutuvas seltskonnas tõenäoliselt veel üsna terav pliiats pinalis.
Euroopa Rahvapartei president Manfred Weber, kes juhib ühtlasi selle fraktsiooni Euroopa Parlamendis, ütles nüüd jaanuaris, et head kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale oleksid 2024. aastal nii von der Leyen kui ka Euroopa Parlamendi praegune president Roberta Metsola. See vallandas suuri spekulatsioone, eriti Metsola kodumaa Malta ajakirjanduses, kus toodi siis välja, et Euroopa Rahvapartei üritab jõuda kokkuleppele liidu moodustamiseks Euroopa Konservatiivide ja Reformistide ning Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni toetajatega, mille puhul Metsola võiks toimida omamoodi sillana nende jõudude vahel.
Minu arvates oleks hea, kui järgmisel aastal valimistulemustele toetudes selline paremtsentristlik koalitsioon Euroopa Parlamendis luua õnnestuks, aga Metsola võiks jätkata sellisel juhul pigem oma praeguses rollis Euroopa Parlamendi presidendina.
Metsola saamisele Euroopa Komisjoni presidendiks on kaks ületamatut takistust: esiteks see, et tal ei ole varasemast täitevvõimu kogemust (see oli peamine põhjus, miks valitsusjuhid ei toetanud 2019. aastal Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks olnud Manfred Weberi saamist Euroopa Komisjoni presidendiks, vaid eelistasid von der Leyenit); teiseks tõsiasi, et tema kodumaal võimul olevad sotsid teda tõenäoliselt ei toeta, vaid soovivad saata Euroopa Komisjoni kellegi enda ridadest.
Saksamaal on kristlikud demokraadid praegu küll samuti opositsioonis, kuid Politico andmetel on sotsiaaldemokraadist liidukantsler Olaf Scholz valmis toetama lõpuks von der Leyenit, kui just ei kerki esile sellist vasaktsentristlikku kandidaati, kelle saamine Euroopa Komisjoni presidendiks oleks realistlik. Praegu sellist inimest silmapiiril ei paista, kuigi õhku on visatud mitmeid nimesid, kes Euroopa sotside esikandidaadiks sobida võiksid.
Üks, kelle nimega on selles kontekstis spekuleeritud, on näiteks äsja Soomes peaministri ametikohalt lahkunud Sanna Marin. Mulle tundub, et von der Leyen oleks siiski kindlam valik. Arvatavasti eelistaks teda ka Soomes nüüd ametisse astunud valitsus, kuhu sotsid teatavasti ei kuulu.