Miks ma annan oma hääle nendel valimistel rohelistele

Küsitluste kohaselt toetab erakonda Eestimaa Rohelised vaid 1-2% kindlat erakondlikku eelistust omavatest valimisõiguslikest isikutest. Mina nende hulka ei kuulu, kuid kavatsen anda oma hääle nendel valimistel sellest hoolimata rohelistele.

Rohelisi võib valida nüüd väga julgelt, sest tõenäosus, et mõni nende kandidaatidest osutub päriselt europarlamenti valituks, on praktiliselt olematu. Samas on aga iga neile antud hääl kaalukas selles mõttes, et aitab veenda asjaosalisi sellise erakonna ja selle kaudu poliitikaga tegelemise jätkuvas vajalikkuses.

Pärast seda, kui rohelised 2011. aastal Riigikogust välja langesid, on neid tabanud valimistel üks läbikukkumine teise järel. Viimasel kümnendil seda erakonda kõige aktiivsemalt reanimeerida üritanud Züleyxa Izmailova ja Johanna Maria Tõugu on lahkunud teistesse parteidesse (Izmailova heideti oma valijatele antud lubaduste eest seismise tõttu äsja Eesti 200-st välja, aga ei pruugi naasta roheliste ridadesse, vaid võib liituda lõpuks samuti hoopis sotsidega). Jäänud on vaid mõnikümmend aktiivset liiget (loen nendeks inimesed, kes tasuvad liikmemaksu) ning valimistel saadavast häältesaagist võib sõltuda, kas nad leiavad motivatsiooni selle erakonnaga jätkata või loevad selle tegevuse perspektiivituks ja tõmbavad otsad kokku.

Rohelised mitmekesistavad poliitilist maastikku

Mina pean sellise erakonna olemasolu vajalikuks, sest tundub, et teised kohalikud erakonnad ei võta keskkonnateemasid tõsiselt. Neil võib küll olla liikmeid, kes seda teevad, kuid organisatsioonid tervikuna kalduvad tegelema pigem rohepesuga.

Kõige silmatorkavamaks näiteks halvas mõttes on selles osas muidugi EKRE, mis kuulutab oma alusprogrammis, et puutumatu ja kaunis loodus on Eesti visiitkaart, mida tuleb hoida ja väärtustada, kuid on astunud praktilises poliitikas järjekindlalt samme, mis näitavad, et kogu see kena jutt on mõeldud vaid keskkonnatundlike valijate lollitamiseks. Eurovalimiste eel on nad vähemalt kapist välja tulnud, asudes peibutama valijaid pseudoteadusliku propagandafilmiga “Külm tõde”, mis sisaldab ühest küljest küll ka täiesti asjalikku ja õigustatud kriitikat, aga kujutab endast samas ühtlasi head kokkuvõtet kliimamuutuste teemal ringlevast valeinfost.

Teised suuremad erakonnad nii avatud kaartidega ei mängi, kuid nende tegevuse põhjal tundub, et keskkonnateemad ei ole ka nende jaoks tegelikult just kuigi olulised. Minu hinnangul kehtib see ka sotside kohta, kes võivad (tavaliselt enne valimisi) teha silma keskkonnatundlikele valijatele ning kellega mõned inimesed erakonda Eestimaa Rohelised kuuldavasti ühendada tahavad.

Minu arvates oleks selline ühinemine roheliste vaatepunktist kahetsusväärne ja kardetavasti ka pöördumatu viga. On loomulikult täiesti mõistetav, et kehvade valimistulemustega kaasnev frustratsioon võib lõpuks sellise otsuseni viia, kuid SDE ei muutuks selle tulemusel tõenäoliselt oluliselt rohelisemaks kui Keskerakond, millega liitusid 1998. aastal paljud siis registrist kustutatud erakonna Eesti Rohelised liikmed. Toona kulus ju vaid umbes viis aastat, et hakataks kavandama uue roheliste erakonna loomist. Testiks, kas rohelistele olulistele teemadele keskendumine suudab kõnetada Eestis piisavalt suurt hulka valijaid, oli Marek Strandbergi osalemine keskkonnaorganisatsioonide poolt toetatud üksikkandidaadina 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. Strandberg kogus 5372 häält (2,3% häältest). Erakonna algatusgrupi loomiseni jõuti 2005. aasta kevadel, erakonna ametliku registreerimiseni 2006. aasta sügisel.

Ennustan, et erakonna Eestimaa Rohelised ühinemisel sotsidega tunneksid paljud keskkonnateemade pärast muretsevad inimesed umbes viie aasta pärast jälle teravat vajadust luua eraldi roheline erakond, mis seaks oma poliitikas esikohale just need teemad. Aga ei ole kindel, kas see siis enam õnnestuks. Vahepeal on erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv langetatud küll tuhandelt 500-le, kuid ka inimeste valmisolek ennast üldse mõne erakonnaga siduda on kõvasti kahanenud (see on laiem trend pea kogu maailmas), mistõttu ei pruugi neid inimesi enam uue erakonna registreerimiseks kokku saada. Seda enam, et siis oleks siin varasemast ees juba kaks näidet roheliste erakonnamaastikult kadumisest – see ei mõjuks võimalikele liitujatele ilmselt julgustavalt, vaid tekitaks siis hoopis algusest peale suurt pessimismi kogu ettevõtmise tulevikuväljavaadete suhtes.

Lühidalt: minu hääl erakonnale Eestimaa Rohelised on hääl selle erakonna allesjäämise poolt. Roheliste lühike valimisprogramm tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, olles omamoodi märgiks erakonna praegusest nõrkusest, aga selleks, et nad saaksid kunagi uuesti tõusta, tuleb erakonnal see mõõnaperiood kõigepealt üle elada. 2019. aasta eurovalimistel kogusid rohelised 5824 häält (1,8% häältest), viimastel Riigikogu valimistel eelmisel aastal 5886 häält (1% häältest). Kui nad suudavad koguda nüüd vähemalt 5000 häält, siis on see asjaolusid arvestades juba suurepärane tulemus; 4000 – väga hea; 3000 – hea; 2000 – rahuldav, aga alla selle kasin.

2014. aasta eurovalimistel toetas roheliste nimekirja ainult 986 valijat (0,3% häältest), kuid toona tõmbas erakonna varasemaid toetajaid endale üksikkandidaat Indrek Tarand, kes oli ühinenud pärast 2009. aasta valimisi europarlamendis roheliste fraktsiooniga (kandideerib nüüd E200 nimekirjas). 2015. aasta Riigikogu valimisteks oli roheliste taga 5193 valijat (0,9% häältest) ning üldiselt peakski nende sihiks olema üleriigilistel valimistel vähemalt 5000 häält, kuid tänavu tuleb valimisaktiivsus tõenäoliselt varasemast madalam ning erakonnal on (erinevatel põhjustel, millel ei hakka siin praegu peatuma) arvatavasti raskusi isegi oma tuumikvalijate valima saamisega, mistõttu oleks see nüüd nende jaoks tõesti juba suurepärane tulemus.

Toetan oma häälega uusi tulijaid Eesti poliitikas

Minu hääle saab kliimaspetsialist Alina Lerner-Vilu (kandidaat nr 172), üks roheliste asejuhtidest, kes on nendel valimistel küll üks noorimaid kandidaate (sündinud 1997), kuid on kandideerinud varem juba nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel Tallinnas. Leian, et Eesti poliitikasse on vaja sellist asjalikku inimest, kelle jutt kliimateemadel on tõsiseltvõetav ja usutav, aga ka muus osas üsna sümpaatne.

Narvast pärit Lerner-Vilu suudab kõnetada hästi ka venekeelset valijaskonda, eriti noori, olles selles osas mõistlikuks alternatiiviks näiteks Aivo Petersonile ning teistele sarnastele kandidaatidele, kes koguvad nüüd kindlasti palju protestihääli, aga juhivad seda osa valijaskonnast sisuliselt poliitilisse tupikusse. Lerner-Vilu ei pruugi küll olla praegu nii populaarne, kuid selliste inimeste olemasolu Eesti poliitikas on äärmiselt vajalik, et vähendada vastandumist, mis viib venekeelse elanikkonna võõrandumiseni Eesti poliitilisest süsteemist.

P.S. Kohalikel valimistel on rohelistel mõistlik teha järgmisel aastal paljudes kohtades kahtlemata koostööd sotsidega (umbes nagu Viljandis, kus tehti valimisliit Südamega Viljandis), kuid selleks ei pea erakond nendega ühinema. Mõnes paigas, näiteks Tartus, oleks seda ka päris raske ehk lausa võimatu kujutleda (ei usu, et rohelised tahaksid kandideerida valimisnimekirjas, mille esinumber on Lemmit Kaplinski). Nii et sõltumata sellest, milline saab olema nüüd selle häältesaak eurovalimistel, võiks jääda rohelistele ikkagi alles täiesti omaette erakond.

Kellest võiks saada Euroopa Komisjoni järgmine president?

Europarteide võimalikud esikandidaadid 2024. aasta valimistel: Sanna Marin ja Ursula von der Leyen

Kuuldused sellest, et Jens Stoltenbergil palutakse tõenäoliselt jätkata veel üks aasta NATO peasekretärina, kuigi tema ametiaega on juba kolm korda pikendatud, tuletasid nüüd meelde, et avaldaksin siin toetust Ursula von der Leyeni jätkamisele Euroopa Komisjoni presidendina. Euroopal seisab ees veel rida väga keerulisi aastaid, mille jooksul selle liidu juhtimises on vaja eelkõige stabiilsust, mitte poliitilisi maavärinaid.

Jälgisin europarteide esikandidaatide debatte tähelepanelikumalt 2014. aastal, kui selle uudse protsessi tulemusel sai ametisse Jean-Claude Juncker. Toona Euroopa Ülemkogul toimunud hääletusel olid tema nimetamise vastu küll ainult Briti peaminister David Cameron ja Ungari peaminister Viktor Orbán, kuid tagantjärele on tunnistanud tehtud valiku veaks isegi mitmed tema kunagised toetajad. Mulle jättis siis debattidel osalenutest kõige parema mulje roheliste esindaja Ska Keller.

Keller oli üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest ka 2019. aastal, kuid nüüd järgmisel aastal ta enam eurovalimistel osaleda ei kavatse. Parimaks valikuks Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale on siis ilmselt praegune president Ursula von der Leyen, kellest saab sel korral arvatavasti ka Euroopa Rahvapartei esikandidaat eurovalimistel. 2019. aastal ta seda mäletatavasti ei olnud, vaid sai ametisse hoopis hiljem sõlmitud kokkulepete tulemusel.

Von der Leyeni kahjuks räägib eelkõige tema vanus, aga see ei ole tõenäoliselt määrav. Ta on kuus aastat noorem kui Vladimir Putin ja oleks teist ametiaega lõpetades seega enam-vähem sama vana nagu praegu Venemaa president. USA president Joe Biden, kes kavatseb kandideerida järgmisel aastal teiseks ametiajaks, on Putinist kümme aastat vanem, ning tema eeldatav pearivaal Donald Trump on Bidenist vaid mõned aastad noorem. USA ja Venemaa ei ole muidugi üldse head eeskujud, aga need arvud näitavad, et von der Leyen oleks selles üha seniilsemaks muutuvas seltskonnas tõenäoliselt veel üsna terav pliiats pinalis.

Euroopa Rahvapartei president Manfred Weber, kes juhib ühtlasi selle fraktsiooni Euroopa Parlamendis, ütles nüüd jaanuaris, et head kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale oleksid 2024. aastal nii von der Leyen kui ka Euroopa Parlamendi praegune president Roberta Metsola. See vallandas suuri spekulatsioone, eriti Metsola kodumaa Malta ajakirjanduses, kus toodi siis välja, et Euroopa Rahvapartei üritab jõuda kokkuleppele liidu moodustamiseks Euroopa Konservatiivide ja Reformistide ning Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni toetajatega, mille puhul Metsola võiks toimida omamoodi sillana nende jõudude vahel.

Roberta Metsola võiks jätkata Euroopa Parlamendi presidendina

Minu arvates oleks hea, kui järgmisel aastal valimistulemustele toetudes selline paremtsentristlik koalitsioon Euroopa Parlamendis luua õnnestuks, aga Metsola võiks jätkata sellisel juhul pigem oma praeguses rollis Euroopa Parlamendi presidendina.

Metsola saamisele Euroopa Komisjoni presidendiks on kaks ületamatut takistust: esiteks see, et tal ei ole varasemast täitevvõimu kogemust (see oli peamine põhjus, miks valitsusjuhid ei toetanud 2019. aastal Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks olnud Manfred Weberi saamist Euroopa Komisjoni presidendiks, vaid eelistasid von der Leyenit); teiseks tõsiasi, et tema kodumaal võimul olevad sotsid teda tõenäoliselt ei toeta, vaid soovivad saata Euroopa Komisjoni kellegi enda ridadest.

Saksamaal on kristlikud demokraadid praegu küll samuti opositsioonis, kuid Politico andmetel on sotsiaaldemokraadist liidukantsler Olaf Scholz valmis toetama lõpuks von der Leyenit, kui just ei kerki esile sellist vasaktsentristlikku kandidaati, kelle saamine Euroopa Komisjoni presidendiks oleks realistlik. Praegu sellist inimest silmapiiril ei paista, kuigi õhku on visatud mitmeid nimesid, kes Euroopa sotside esikandidaadiks sobida võiksid.

Üks, kelle nimega on selles kontekstis spekuleeritud, on näiteks äsja Soomes peaministri ametikohalt lahkunud Sanna Marin. Mulle tundub, et von der Leyen oleks siiski kindlam valik. Arvatavasti eelistaks teda ka Soomes nüüd ametisse astunud valitsus, kuhu sotsid teatavasti ei kuulu.

Algatus valimissüsteemi muutmiseks

Rahvaalgatus.ee veebilehel on praegu ühisloome faasis ettepanek võtta Euroopa Parlamendi valimisel Eestis kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mille puhul kandidaadid osutuvad valituks valijate eelistuste järjekorras. Sellise valimissüsteemi kasutamisel peegeldavad valimistulemused valijate tahet kõige täpsemalt. Kui võimalikult paljudel valijatel on võimalik näha enda poolt valitud kandidaadi osutumist valituks, suurendab see tõenäoliselt hääletamisest osavõttu.

Allkirjade kogumine algatusele algab kolmapäeval, 14. juunil. Eesmärk on saada sellele ideele nüüd lähenevate eurovalimiste eel piisavalt tähelepanu ja toetust, et see muudatus 2029. aasta valimisteks jõustuks. Seda silmas pidades pöördusin ka kõigi praeguste Eestist valitud eurosaadikute, ametlikult registreeritud erakondade ja nende noorteühenduste, mitmete erakondade algatusgruppide, vabaühenduste (SALK/SAPTK jms.) ning üksikisikute poole üleskutsega seda algatust toetada.

Positiivseid signaale on seni tulnud roheliste ja Piraadipartei poolt. 2009. aastal eurovalimistel suletud nimekirjade vastu protesteerides üksikkandidaadina võimsa tulemuse teinud Indrek Tarand vastas, et oleks põhimõtteliselt nõus, aga lisas, et ei ole vist erilist lootust olukorras, kus teiselt poolt tahetakse üleliidulisi nimekirjasid jms.

Eelmisel aastal europarlamendi heakskiidu saanud resolutsiooni kohaselt peaks üleliiduliste nimekirjade jaoks tulema tegelikult eraldi valimisringkond ja valijad saama kaks häält, millest ühe saab anda seal. Liikmesriigi valimisringkonnas võivad valimised toimuda jätkuvalt ka üksiku ülekantava hääle meetodil, nagu on lubatud praegu, seda on resolutsioonis isegi eraldi mainitud. Selles mõttes need asjad tegelikult omavahel vastuolus ei ole.

Viimastel eurovalimistel enim hääli kogunud Marina Kaljurand (SDE) ei pidanud sellist muudatust vajalikuks, sest teda rahuldab praegune kord, mille alusel osutuvad valituks oma nimekirjas kõige enam hääli saanud kandidaadid. Soovimatus valimissüsteemi muuta on iseenesest mõistetav, sest kõige enam ongi praegune kord tulnud valimistel seni kasuks just sotsidele, kelle puhul on üksikud populaarsed kandidaadid tõmmanud europarlamenti korduvalt ka teisi.

Mis oleks olnud teisiti?

Kui mõelda, mis võinuks olla varasemate eurovalimiste tulemustes teisiti, kui need toimunuks üksiku ülekantava hääle meetodil, tuleb kõigepealt muidugi märkida, et sel juhul oleks lähtutud teistsugusest loogikast juba kandidaatide ülesseadmisel.

Praeguse korra puhul on erakonnal igati mõistlik tulla valimistel välja üheksast kandidaadist koosneva täisnimekirjaga, mis koosneb valdavalt statistidest, kelle rolliks on oma varasema tuntuse abil erakonnale hääli koguda ja/või eurovalimiste abil enda tuntust kasvatada, et saavutada hiljem parem tulemus siseriiklikel valimistel. Valituks osutub ju ühest nimekirjast isegi parimal juhul reeglina vaid 1–2 kandidaati. Üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamisel ei oleks erakonnal seevastu üldse mõistlik oma toetajaskonda selliselt killustada, sest muidu ei pruugi osutuda valituks ükski selle ridadesse kuuluv kandidaat.

Kindlasti ei ületaks ühe erakonna kandidaatide arv sellisel juhul Eestile eraldatud mandaatide arvu. Kui valija saab reastada seitse kandidaati, siis on erakonna jaoks täiesti ebamõistlik seada üles sellest suurem arv kandidaate. Väiksema toetajaskonnaga erakondadel, näiteks rohelistel, oleks mõistlik piirduda üldse ainult ühe kandidaadiga, et kindlustada talle lõpuks võimalikult kõrge koht üldises pingereas. Nii et kandidaatide arv oleks olnud kindlasti väiksem.

Vaadates seda, kes olid 2019. aastal valijate esimesed eelistused, võib oletada, et üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamisel pääsenuks siis Sven Mikseri (SDE) asemel Euroopa Parlamenti Raimond Kaljulaid, kes on küll tänaseks samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige, kuid osales toona valimistel parteitu üksikkandidaadina.

Kaljulaid oli astunud paar kuud varem välja Keskerakonnast, sest ei toetanud koalitsiooni moodustamist EKRE-ga. Eurovalimistel tuli ta siis häälte arvult seitsmendaks, kogudes poole rohkem hääli kui kaheksandaks platseerunud Igor Gräžin (Keskerakond). Mikser oli temast üldarvestuses kümme kohta tagapool ja sai enam kui seitse korda vähem hääli. Euroopa Parlamenti pääses ta üksnes tänu sellele, et sotside esinumber Marina Kaljurand saavutas nii võimsa tulemuse, mis ta sinna sisse tõmbas.

Kaljurand kogus üksinda 84,7% sotsidele antud häältest. Kui neid mitte arvestada, ei oleks sotsid saanud europarlamendis 2019. aastal ühtegi kohta.

Alternatiivne reaalsus

See, et üks populaarne kandidaat enda järel sedasi teisi sisse veab, ei juhtunud sotsidel aga esimest korda. 2004. aastal ilmnes see veelgi ekstreemsemal kujul. Toomas Hendrik Ilves kogus siis 89,1% sotsidele antud häältest, tõmmates enda järel europarlamenti ka Marianne Mikko ja Ivari Padari. Kui Ilves poole ametiaja pealt europarlamendist lahkus, pääses sinna Katrin Saks, kes oli kogunud temast enam kui sada korda vähem hääli.

Mikko oli siis häälte arvult üldarvestuses kümnendal, aga Padar alles 32. ja Saks 39. kohal. Eestil oli sel ajal europarlamendis kuus kohta. Nelja koha osas jäänuks valituks osutunu tõenäoliselt samaks, kuid viiendaks platseerus häälte arvult Vilja Savisaar (nüüd Toomast; toona Keskerakond, nüüd Reformierakond) ja kuuendaks Janno Reiljan (Rahvaliit).

Vilja Savisaar võinuks seega pääseda europarlamenti viis aastat varem kui see tegelikult juhtus. Ja kui Padari asemel esindanuks seal maarahvast Reiljan, mõjutanuks see tõenäoliselt Rahvaliidu edasist käekäiku. Seda enam, et Ilves ei oleks siis ilmselt tulnud poole ametiaja pealt ära Eestisse presidendiks, sest muidu oleks võib-olla pääsenud europarlamenti valimistel üksikkandidaadina osalenud Maardu linnapea Georgi Bõstrov (Eestimaa Ühendatud Rahvapartei), kes jäi häälte arvult seitsmendaks.

Nii et tugeva vastaskandidaadi puudumise tõttu oleks Arnold Rüütel saanud veeta selles alternatiivses reaalsuses võib-olla ka teise ametiaja Eesti Vabariigi presidendina. Vähemalt motiveeriks üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamine valituks osutunuid oma rahvalt saadud mandaati Euroopa Parlamendis lõpuni kandma, mitte seda uute võimaluste avanedes hülgama.

Aga valimissüsteem mõjutab loomulikult ka valijate käitumist. Tegelikult ei ole mõtet varasemate hääletustulemuste põhjal mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest meil puuduvad teadmised selle kohta, millised olnuks ühe või teise kandidaadi valijate järgnenud eelistused, ja me ei tea ka seda, kui tugevalt mõjutanuks üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamine valijate esimesi eelistusi.