Andres Laiapea

Erakonda Alternatiiv Saksamaale (AfD) kavatseb juba pühapäeval Saksamaal toimuvatel parlamendivalimistel toetada küsitluste kohaselt umbes viiendik valijatest. Kui prognoosid täituvad, siis tõuseb AfD parlamendis suuruselt teiseks jõuks kristlike demokraatide järel ja sotsiaaldemokraatide ees.

Kõnealust erakonda on nimetatud rahvuslik-konservatiivseks, rahvuspopulistlikuks, parempopulistlikuks või koguni marurahvuslikuks ja paremäärmuslikuks (sõltub vaatepunktist), aga AfD esinumber Alice Weidel ise on määratlenud seda nüüd valimisdebattides sõnadega “libertaar-konservatiivne”. Sõna “konservatiivne” on kasutatud selle 177-leheküljelises valimisprogrammis samas vaid ühe korra, veidi rohkem on viidatud traditsioonidele, palju rohkem on juttu suveräänsusest.

Alice Weideli kummaline ajalookäsitlus

Weidel (sünd. 1979) on üritanud nüüd selgelt laiendada erakonna kandepinda ühiskonnas. Kui uuriv ajakirjandus tõi möödunud sügisel välja, et tema vanaisa Hans Weidel ühines Adolf Hitleri juhitud Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteiga (NSDAP) juba enne selle võimuletulekut, tegi silmapaistvat karjääri sõjaväekohtunikuna ja oli pärast sõda enda vastava tegevuse tõttu korduvalt uurimise all, vastas Weidel lihtsalt, et ei teadnud sellest midagi, sest peretüli tõttu olid suhted vanaisaga katkenud ja temast perekonnas ei räägitud. Pealegi oli Alice siis alles 6-aastane, kui vanaisa suri. Vanaema, kes kuulus samuti NSDAP ridadesse, suri kaks aastat hiljem.

On kahtlemata täiesti usutav, et väikesele lapsele ei hakatud rääkima sellest, et tema vanaisa tegutses sõja ajal Hitleri poolt ametisse määratud sõjaväekohtunikuna okupeeritud Varssavis. Küll aga kuulis ta sellest, et perekond aeti pärast sõda välja Sileesiast, mille vastav osa läks siis Poola alla. Umbes neljandik tänapäeva sakslastest põlvneb inimestest, kes aeti pärast sõda toimunud etnilise puhastuse käigus välja Saksamaalt ära võetud aladelt. AfD edu saab vähemalt osaliselt seletada toetumisega nende häältele.

Mis puudutab suhtumist Hitlerisse, siis seletas Weidel teatavasti jaanuaris Elon Muskile, et Hitler oli tegelikult kommunist, täiesti vasakpoolne, mitte üldse kuidagi parempoolne. Saksa ajaloolased jäid selles osas eriarvamusele, aga Weidel jätkas sama jutupunkti kordamist ka järgnenud valimisdebattides.

Peaks olema üldiselt teada, et Hitler kujutas kommunismi juutide vandenõuna maailma allutamiseks enda kontrollile, pidas ise enda peamiseks ülesandeks marksismi hävitamist kõigis selle vormides ega käsitlenud sotsialismi marksismi sünonüümina, vaid soovis enese sõnul taastada selle sõna, mille marksistid olid tema hinnangul kaaperdanud, algset tähendust. Natsid koondasid 1933. aastal võimu enda kätte just kommunistidele, aga ka sotsiaaldemokraatidele vastandudes, süüdistades kommuniste siis Riigipäevahoone süütamises, hakates neid juba enne märtsis toimunud valimisi massiliselt vahistama ning keelustades kohe pärast valimisi Saksamaa Kommunistliku Partei ka ametlikult.

Kõik need tõsiasjad peaksid olema sakslastele teada juba koolis toimunud ajalootundidest, kuid Weidel jätkab nende sihikindlat, süstemaatilist ignoreerimist. Nähtavasti soovib ta luua sel moel mingit alternatiivset reaalsust, kus AfD on ühiskondlikus teadvuses või vähemalt sõnades NSDAP-st selgelt distantseeritud, sellele justkui sisuliselt vastanduv jõud. Asjaolu, et tema kummaline ajalookäsitlus irdub tegelikust reaalsusest, ei paista teda seejuures vähimalgi määral häirivat.

Nagu kristlikud demokraadid, nii rõhutab ka AfD oma valimisreklaamides, et kunagi oli Saksamaa võimas, aga asjad on läinud halvasti. Nüüd on nende sõnul käes aeg alustada uuesti, seada Saksamaa esikohale. Tegelikult üsna sarnased lähenemised. Samas on koostatud aga eraldi buklet selle kohta, mille poolest AfD kristlikest demokraatidest erineb: piirid tuleb korralikult kinni panna, asüülitaotlejatele ei tohi enam anda mingeid rahalisi toetusi jne. Rõhutatakse seda, et AfD oleks nüüd “tõeline muutus”. Mõned viidatud bukletis toodud punktid kattuvad aga tegelikult kristlike demokraatide valimisprogrammis leiduvatega. Selles mõttes jälle veidi eksitav.

AfD programmi lühiversioon algab lubadusega seista sotsiaalse turumajanduse alusväärtuste eest. Järgneb lubadus muuta Saksamaa migratsioonipoliitikat, tähendab taastada korralik piirikontroll, saata välja illegaalsed immigrandid ja edendada remigratsiooni, kolmandana tuleb võitlus kuritegevuse, äärmusluse ja terrorismiga. Neljas punkt: “Rahu Euroopas: eskalatsiooni asemele dialoog. Meie nõuame Saksamaale huvidest juhinduvat välispoliitikat. Euroopa rahukorraldus peab võtma arvesse kõigi riikide legitiimseid julgeolekuhuvisid. Sihiks on neutraalne Ukraina väljaspool NATO-t ja EL-i ning takistamatute kaubandussuhete taastamine Venemaaga.”

Selles bukletis, kus käsitletakse AfD erinevusi kristlikest demokraatidest, välispoliitikast juttu ei ole, aga minu hinnangul on erinevused selles vallas siiski märkimisväärsed. AfD suures valimisprogrammis rõhutatakse samuti, et Ukraina tulevikku nähakse neutraalse riigina väljaspool NATO-t ja Euroopa Liitu. Ukraina toetamisest räägitakse seal ainult seoses sellega, et relvatarned Ukrainale ja Ukraina võitlejate väljaõpetamisega seotud pidev koormus on kahjustanud Saksamaa enda kaitsevõimet, muutnud selle enda relvajõude nõrgemaks (vastab ju tõele!).

“AfD toetab julgeolekupoliitilist kontseptsiooni strateegiliselt autonoomsest Euroopast ning selle kujundamisest omaette jõukeskuseks muutuvas maailmakorras. Stabiilne rahukorraldus Euroopas ja maailmas kindlustab Saksamaale ka elutähtsad kaubandussuhted ja peamiste energiavajaduste täitmise. Sellest tulenevalt arendame me huvidest juhinduvaid suhteid maailma suurjõudude, Hiina ja USA, nagu ka Venemaa Föderatsiooniga,” kuulutatakse samas. “Kuni sõltumatu ja töövõimelise Euroopa sõjalise liidu loomiseni jääb meie julgeolekustrateegia keskseks elemendiks liikmelisus NATO-s ning ka Saksamaa aktiivne roll Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE).”

“Stabiilne rahukorraldus Euroopas eeldab ka tasakaalustatud koostööd kõigi Euroopa riikide vahel, kelle legitiimseid julgeolekuhuvisid tuleb seejuures arvesse võtta. OSCE rolli kriisiregioonide stabiliseerimisel Euroopas ja selle perifeerias tuleb edasi arendada. Kõiki võimalusi dialoogiks tuleb kasutada. Euroopas ei tohi mingit uut “raudset eesriiet” olla,” rõhutab AfD. “Venemaa oli aastakümneid usaldusväärseks tarnijaks ning garandiks taskukohastele energiatarnetele, mis kujutavad endast, meie energiamahuka tööstuse tõttu, Saksamaa majanduse Achilleuse kanda. Venemaaga takistamatu kaubanduse taastamise juurde kuulub Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonide kohene kaotamine ja gaasijuhtme Nord Stream töökorda seadmine. Saksamaa sidemeid Euraasia Majandusliiduga tuleb laiendada.”

Olulised on ka suhted USA ja Hiinaga

Ukraina ja Venemaa küsimuses on AfD ning kristlikud demokraadid seega sisuliselt vastandlikel seisukohtadel. Mõlemad jõud peavad aga Saksamaa ja Euroopa jaoks ülioluliseks häid suhteid Ameerika Ühendriikidega. AfD on enese sõnul pühendunud nende suhete parandamisele ja näeb USA uues administratsioonis mitmes küsimuses tugevat partnerit. “USA geopoliitilised ja majanduslikud huvid lahknevad üha enam Saksamaa ja teiste Euroopa riikide omadest,” märgitakse aga samas. “Selle üheks näiteks on energiatarned, nagu USA tugev katse takistada gaasijuhtme Nord Stream tööle panemist. Saksamaa ei tohi lasta vedada ennast konfliktidesse USA poolt teiste jõudude suhtes tehtud otsuste tõttu. Me lükkame tagasi kavandatud USA kaugmaa relvasüsteemide (tiibraketid, droonid jms) paigutamise Saksamaale.”

USA uus administratsioon on asunud nüüd valimiskampaanias sisuliselt AfD-d toetama. Elon Muski kohta võib muidugi öelda, et ta teeb seda eraisikuna, aga üsna kõnekas on see, et Müncheni julgeolekukonverentsil käinud USA uus asepresident JD Vance kohtus reedel küll Weideliga, aga ei leidnud aega Saksamaa praeguse liidukantsleri Olaf Scholzi jaoks. AfD plaanid vastavad Trumpi administratsiooni soovile teha Venemaaga rahu, et tõmmata seda eemale Hiinast, milles ameeriklased näevad nüüd, mil Euroopa ja Venemaa on teineteist juba piisavalt nõrgestanud, enda põhikonkurenti ülemvõimu pärast maailmas.

Weidel, kes on elanud oma varasemas elus pankurina kuus aastat Hiinas, valdab vabalt hiina keelt ja on kaitsnud doktoritöö Hiina pensionisüsteemi tuleviku teemal, näeb aga Hiinas Saksamaa jaoks ka olulist partnerit. “Suhe Hiina Rahvavabariigiga peab lähtuma Saksamaa reaalpoliitilistest huvidest,” märgitakse AfD programmis. “Majanduslikke, teadusalaseid ja kultuurilisi kontakte Hiinaga tahame me laiendada. Hiina on kaubanduspartnerina Saksamaa jaoks erakordse tähtsusega, üheaegselt nii konkurendi kui partnerina. Nende sidemete edasiarendamine on meie huvides, kuid üksnes range kinnipidamisega võrdõiguslikkusest ja aususest konkurentsis ning Saksa tehnoloogia, ettevõtete ja võtmetähtsusega tööstusharude väljavoolu ja mahamüümise takistamisega. Hiina juhtkond on alustanud üleilmse infrastruktuuriprojektiga, mis on tuntud nimetusega “uus siiditee” ja peab tugevdama Hiina mõju maailmas. Sel määral, mil see pakub võimalusi Saksamaa majandusele, tahame me seda kasutada. Igasugune arenguabi Hiinale tuleb koheselt peatada.”

AfD valimiskampaania silmapaistvaimaks toetajaks teistest Euroopa riikidest on saanud nüüd Ungari peaminister Viktor Orbán. Kõige lähedasem on neile tegelikult Austria Vabaduspartei, kuid teatud ajaloolistel põhjustel seda suhet enne valimisi väga ei afišeerita (soovitakse vältida isegi kaudset seostamist Hitleriga, kes tuli Saksamaale teatavasti Austriast). Eurovalimiste eel, nagu siin varem kirjutatud, läksid AfD suhted mitmete teiste sarnaste jõududega Euroopas sassi just ajalooküsimuste tõttu ning selle tagajärjeks oli ka pärast valimisi eraldi fraktsioonide moodustamine Euroopa Parlamendis. Nüüd on Weidel kuulutanud, et AfD seostamine natsidega on täiesti alusetu, Hitler oli hoopis kommunist – teema laualt maas, alus leppimiseks loodud.

Irooniline on seejuures, et Saksa meedia viimase paljastuse kohaselt on Weidel kohtunud viimastel aastatel korrapäraselt Hiina suursaadikuga, tehes seda mitteametlikult, vastavaid kohtumisi isegi enda kalendrisse märkimata. Weidel ise tunnistas kohtumiste toimumist, selgitades vaid, et soovis teada kuidas hiinlased koos venelastega näevad olukorda Ukrainas. Poliitilised konkurendid hakkasid aga muidugi kohe seletama, et see näitab Hiina otsest või kaudset mõju Weidelile. “Paljudel AfD inimestel on lähedased sidemed sellise autoritaarse režiimiga nagu Hiina,” väitis näiteks sotside välispoliitika kõneisik. “Nad tahaksid, et selline režiim oleks ka Saksamaal.” Seega üritatakse teda kujutada nüüd Hiina kommunistide käpikuna, kes tahab võtta üle ka sealse poliitilise režiimi – see on juba sama jabur nagu Hitleri kuulutamine kommunistiks.

Teistes riikides on väljendanud poolehoidu AfD-le valdavalt sotsiaalkonservatiivid. Sellest võib jääda mulje, et see esindab ka ise vastavaid vaateid. Weidel on aga lesbiline ja kasvatab oma Sri Lankast pärit elukaaslasega Šveitsis (Saksamaal käib ta tegemas poliitikat) kahte (adopteeritud) last. Ta on rääkinud sellest ise avalikult poliitilistes kõnedes. “Libertaar-konservatiivne” on tal tegelikult hea enesemääratlus. AfD sisaldab aga ka teistsuguseid elemente, Weidel kuulub seal siiski mõõdukamasse tiiba.

Saksamaal toimuvad 23. veebruaril ennetähtaegsed parlamendivalimised, mille tulemusel saab uueks liidukantsleriks kõigi eelduste kohaselt Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) esimees Friedrich Merz. Viimased küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate kavatseb toetada nüüd umbes 30% valijatest – 2021. aastal saadi 24,1% häältest. Eelmine kord valimised võitnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SPD) võib langeda kolmandaks, teiseks tõusta aga Alternatiiv Saksamaale (AfD).

Kui need prognoosid täituvad, moodustavad praegu opositsiooni kuuluvad kristlikud demokraadid koalitsiooni tõenäoliselt just AfD-ga ning võimule tuleb sõjajärgse Saksamaa kõige parempoolsem valitsus. Sotsid ja rohelised langevad opositsiooni. Liberaalid on seal alates eelmise aasta novembrist, kui kantsler Olaf Scholz (SPD) tagandas majanduspoliitika osas teravnenud erimeelsuste tõttu rahandusministri kohalt nende juhi Christian Lindneri. Selle tagajärjel varises senine koalitsioon kokku. Detsembris toimus parlamendis valitsuse suhtes usaldushääletus, mida see üle ei elanud. Nii avati tee valimiste toimumiseks ettenähtust seitse kuud varem.

Küsitlused näitavad, et valijate jaoks on nende valimiste peateemadeks migratsioon ja majandus, kusjuures just selles järjekorras ning detsembri algusega võrreldes järjekord muutus. Majandus oli siis selgelt kõige olulisem teema. Järgnesid aga mõned terroriaktid, mille mõjul tõusis esikohale migratsioon. Neile teemadele järgnevad pingereas rahu ja välispoliitika, keskkonna ja kliimaküsimused ning sotsiaalne ebaõiglus, kuid kaks selgelt kõige olulisemat teemat on valijate silmis just migratsioon ja majandus.

Valimistel osaleb nüüd 41 erakonda, nende kõigi programme ma lugeda ei jõua, aga suuremate omad võtan järjest ette ja teen neist siia ka väikese postituste seeria. Alustan kristlikest demokraatidest. Nende keskne loosung on lubadus tõsta Saksamaa taas esiplaanile, et selle üle saaks jälle uhke olla. Ehk siis oma kohalik versioon Trumpi “Make America Great Again” jutust, kuid mõnevõrra mõistlikum. Merzi väljenduslaad on muidugi ka tunduvalt rahulikum.

Kristlikud demokraadid panevad oma 82-leheküljelises valimisprogrammis kõige rohkem rõhku majandusteemadele. AfD on tõusnud nüüd eelkõige tänu migratsiooniküsimustele. Neil on erinevate teemade osas märkimisväärseid erimeelsusi, kuid siiski suur programmiline ühisosa. Nende koalitsioon vastaks kahtlemata paljude sakslaste ootustele ja võiks teoreetiliselt hästi toimida. Keerulisem on lugu siis, kui valimised ei anna neile parlamendis kokku enamust või see jääb väga napiks. Sellisel juhul võib kuluda pärast valimisi uue koalitsiooni moodustamiseks nädalaid või isegi kuid. Tegelikult ei ole välistatud ka uued ennetähtaegsed valimised.

Kristlikud demokraadid rõhutavad, et soovivad sellist riiki, mis suudaks tagada taas heaolu kõigile, oleks taas vaba ja turvaline, hoiaks taas kokku. Poliitiline muutus, mida nüüd valijatele lubatakse, sisaldab endas plaani majanduse elavdamiseks. Sel otstarbel lubatakse langetada ja lihtsustada erinevaid makse, vähendada bürokraatiat, ajakohastada tööseadusandlust, aga lihtsustada ka kvalifitseeritud tööjõu sissetoomist mujalt.

Muu hulgas on kavas muuta üksikisiku tulumaks järk-järgult ühetasasemaks, suurendada tulumaksuvaba osa ja tõsta piiri, millest alates hakkab sissetulekule kehtima kõrgem maksumäär. Inflatsiooni mõjude vähendamiseks lubatakse hakata tulumaksumäära vastavalt sellele korrapäraselt kohandama, et hinnatõusuga ei kaasneks maksukoormuse tegelik kasv. Samas tahetakse suurendada erinevaid tulumaksutagastusi, muuta täisajaga töötajate ületunnitöö maksuvabaks ning kindlustada, et võimalikele kriisidele saaks reageerida energiamaksude ja igapäevaste kaupade käibemaksu kiire langetamisega. Ehk siis täpselt vastupidine lähenemine sellele, mida ollakse praegu rakendamas Eestis.

Sotsid ja teised vasakpoolsed süüdistavad kristlikke demokraate selliste lubaduste tõttu küll “populismis”, kuid see plaan on protestantliku eetika ja kapitalismi vaimuga kooskõlas kahtlemata paremini kui ettekujutus, et majanduse elavdamiseks tuleb tõsta makse, sest siis saab riik rohkem raha selle käivitamiseks.

Välis- ja julgeolekupoliitika osas lubatakse seista kindlalt Ukraina taga. Täpsemalt:

“Saksamaa ja Euroopa jaoks ei ole rahu ja julgeolek iseenesestmõistetavad. Venemaa kallaletung raputas rängalt Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Vladimir Putini režiim jälestab demokraatiat, inimõigusi, rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelise kooselu reegleid. Selle eesmärgiks on uus maailmakord, mis vastaks tema reeglitele. Julgeolek Saksamaale ja Euroopale, rahus ja vabaduses, need on meie jaoks erilise tähendusega. Otsustava tähtsusega on selle jaoks otsusekindel ja ühtne seismine koos meie partneritega.

• Ukraina kaitseb ka meid. Sest kui langeb Ukraina, varitseb kallaletungioht mõnd järgmist Euroopa riiki. Seetõttu toetame me Ukrainat kõigi vajalike diplomaatiliste, rahaliste ja humanitaarsete vahendite, aga ka relvatarnetega. Nad peavad saama teostada enda enesekaitseõigust.
• Ukraina kontaktgrupp. Koos Prantsusmaa, Poola ja Ühendkuningriigiga tahame me USA-ga tihedalt kooskõlastatult töötada välja ühise strateegia, et toetada Ukrainat selle taotlustes saavutada rahu, vabadus ja julgeolek. Selle juurde kuulub ka küsimus usutavatest julgeolekugarantiidest Ukrainale ja sellega seoses ka küsimus NATO rollist. Meie eesmärgiks on selline rahuprotsess, mida Ukraina saaks jõupositsioonilt, samalt tasapinnalt juhtida.
• Sanktsioone Venemaa vastu laiendame me eesmärgipäraselt ja sihitult. Selle agressioonisõja kõrge majanduslik hind peab panema Putini ümber mõtlema ja viima seejärel vaenutegevuse lõpetamiseni.
• Ukrainale väljavaadete näitamine. Selle astumine Euroopa Liidu liikmeks on Saksamaa ja Euroopa julgeoleku- ja geopoliitilistes huvides. Enne liikmeks astumist peavad kõik kriteeriumid olema täielikult täidetud.”

USA kohta märgitakse, et see on ja jääb Saksamaa kõige olulisemaks liitlaseks väljaspool Euroopat. Transatlantilist partnerlust tuleb süvendada, mitte sellest loobuda. Selleks soovitakse alustada ka kõrgetasemelist strateegilist dialoogi. NATO raames tuleb samas suurendada Euroopa iseseisvat kaitsevõimet. Riigikaitsele lubatakse kulutada vähemalt 2% Saksamaa SKP-st. Relvajõudude koosseis tahetakse suurendada 180-lt tuhandelt 203-e tuhande võitlejani. Sellega seoses on ka kavas asuda taastama ajateenistust (osana laiemast kõigile kohustusliku teenistusaasta sisseviimisest, millega tahetakse parandada ühtlasi olukorda sotsiaalhoolekande osas jms).

Euroopa Parlament kiitis eile häältega 370 poolt, 282 vastu, 36 erapooletut heaks Euroopa Komisjoni järgmise koosseisu. Isegi kui mitte eeldada, et istungilt puudusid peamiselt saadikud, kes seda pigem ei toeta, aga ei soovinud oma seisukohta nüüd mingil põhjusel avalikult väljendada, on Ursula von der Leyeni teise komisjoni taga vaid veidi üle poole parlamendi koosseisust. Nii väikese toetusega ei ole saanud ametisse ükski varasem komisjon. Viie aasta eest hääletas von der Leyeni esimese komisjoni poolt 421 saadikut.

Eestist valitud saadikutest toetasid uue komisjoni ametisse nimetamist kõik peale Jaak Madisoni, kes hääletas vastu. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon, kuhu ta kuulub, läks selles küsimuses aga pooleks.

Poolt hääletasid selle fraktsiooni liikmetest eelkõige, kuid mitte ainult need, kelle erakond on praegu kodumaal võimul. Itaalia peaministri Giorgia Meloni rahvuslik-konservatiivse erakonna Itaalia Vennad kõik 24 saadikut. Meloni on teatavasti ka selle fraktsiooniga seotud Euroopa tasandi erakonna Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Partei president. Samuti kaks kolmest (kolmas jäi erapooletuks) Tšehhi peaministri Petr Fiala koduerakonna Kodanike Demokraatlik Partei, mis mängis kunagi olulist rolli selle fraktsiooni loomisel, eurosaadikust, aga ka alles tänavu europarlamendis selle fraktsiooniga ühinenud Leedu Talurahva ja Roheliste Liidu ainus saadik.

Samas kiitsid Euroopa Komisjoni uue koosseisu nüüd heaks ka kaks Läti rahvusliku ühenduse VL-TB/LNNK ja üks tsentristliku Ühinenud Nimekirja saadik, kelle erakonnad kuuluvad praegu kodumaal opositsiooni, ja kõik kolm Belgiast valitud flaami rahvuskonservatiivi, kelle erakond kuulub kodumaal samuti opositsiooni, kuigi sai seal viimastel parlamendivalimistel rohkem hääli kui ükski teine poliitiline jõud.

Hollandist, Taanist ja Bulgaariast valitud saadikud jäid erapooletuks.

Vastu hääletasid eelkõige, kuid mitte ainult need, kelle erakond kuulub kodumaal opositsiooni: 21 poolakat (neist üks valitud Leedust), viis rumeenlast (kuues puudus), kolm prantslast (neljas puudus) ja kolm kreeklast (neist üks valitud Küproselt), Horvaatiast ja Luksemburgist valitud saadikud ning Madison, aga ka Rootsi Demokraatide kõik kolm saadikut (nende erakond ei kuulu küll valitsusse, kuid aitab seda võimul hoida) ja Põlissoomlaste (kuuluvad kodumaal valitsusse) ainus eurosaadik.

Nii et veelahe ei jooksnud tegelikult selle juurest, kas erakond on parajasti kodumaal võimul või mitte. Pigem tekkis lahknevus kõnealuses fraktsioonis sellest, kas Euroopa Liitu peetakse küll suurte puudustega, aga põhimõtteliselt positiivseks ühenduseks, mille arengusse tuleks konstruktiivselt panustada, või on võetud omaks selle suhtes negatiivne, mahategev, sisuliselt ebakonstruktiivne lähenemine. Kokkuvõttes jaotusid hääled selles fraktsioonis järgmiselt: 33 poolt, 39 vastu, 4 erapooletut. Kaks saadikut puudus.

Täielikult olid Euroopa Komisjoni uue koosseisu kinnitamise vastu Euroopa Patrioodid, kellega on seotud ka Madisoni lahkumise tõttu Euroopa Parlamendis saadikuta jäänud EKRE, Vasakpoolsed ja Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa. Vastuhääli tuli arvestataval hulgal ka Euroopa Rahvapartei, sotside ja roheliste ridadest ja fraktsioonilise kuuluvuseta saadikutelt, aga mitte ühtegi liberaalide fraktsioonist.

“Täieliku farsina on poliitilised fraktsioonid parlamendis kiitnud heaks kõige paremäärmuslikuma, korporatsioonide poolt juhitava ja eetiliselt kompromiteeritud komisjoni Euroopa Liidu ajaloos,” kommenteerisid Vasakpoolsed seda oma pressiteates. “Vasakpoolsed jäävad ainsaks demokraatlikuks opositsiooniks.” Nende hinnangul ei ole nn. “demokraatlik enamus” nüüd enamat fassaadist.

Euroopa Rahvapartei ja selle juhi Manfred Weberi “skandaalsed diilid kindlustasid võtmetähtsusega kohtade mineku kandidaatidele, kelle senine tegevus lehkab saamatusest ja korruptsioonist: kliimavolinik, kellel on offshore tehingud ja sidemed fossiilkütuste äriga; ühtekuuluvusvolinik, kellel oli varasemalt altkäemaksu võtmise tõttu keelatud avalikus ametis teenida; innovatsioonivolinik, keda süüdistatakse Euroopa Liidu passide müümises kõrgeimale pakkujale. Need määramised kiideti kummitemplina heaks vaid vaevu kontrollimist teeseldes. Vastutus on ohverdatud võimujagamise altarile,” leidsid vasakpoolsed.

Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni hääled jagunesid järgmiselt: 27 poolt, 19 vastu, 6 erapooletut. Üks saadik puudus. Poolt hääletasid kõik viis Saksamaalt ja Hollandist valitud VOLT-i esindajat ja Tšehhi Piraadipartei eurosaadik Markéta Gregorová. Saksa roheliste 12-st saadikust kolm jäi erapooletuks, üheksa hääletas poolt. Kõik neli Hollandi vasakrohelist hääletas poolt, nagu ka kõik kolm Taani Sotsialistliku Rahvapartei saadikut, Läti Progressiivide ja Demokraatide Ühenduse “Leedu Nimel” esindajad, Rumeeniast ja Sloveeniast valitud saadikud. Soome roheliste kahest saadikust üks hääletas poolt, teine vastu. Rootsi roheliste kõik kolm eurosaadikut jäid erapooletuks.

Vastu hääletasid kõik viis Prantsusmaa roheliste saadikut, kõik neli Hispaaniast valitud saadikut (esindavad kõik eri erakondi), kolm Itaaliast valitud saadikut (neljas puudus), kaks Austriast ja kaks Belgiast, üks Horvaatiast ja üks Luksemburgist valitud saadik.

Nüüd üldse ainsa piraadiparteide esindajana europarlamenti kuuluv Gregorová (valiti sinna juba 2019. aastal) märkis, et vaatamata esialgsetele kõhklustele mitmete nimetatud volinikukandidaatide suhtes otsustas ta komisjoni kui tervikut oma häälega toetada. “Ungari nimetatud volinikukandidaat Olivér Várhelyi kindlustas küll läbirääkimistel nädalase blokeeringu, kuid ta sai lõpuks piiratud kompetentsidega nõrga portfelli ja ma ei näe teda probleemina. Mulle isiklikult ei meeldinud rohkem Austriast esitatud Magnus Brunner, kes vältis äärmiselt osavalt selgete vastuste andmist küsimustele privaatsuse, täpsemalt nuhkvara ja otspunktkrüpteeritud online-sõnumite võimaliku lahtimuukimise kohta,” kirjeldas ta kandidaatide kuulamisel jäänud muljeid.

“Seevastu olen ma väga rahul uue komisjoni keskendumisega julgeoleku- ja kaitseküsimustele, see on seotud ka selliste isikute määramisega nagu Kaja Kallas ja Andrius Kubilius, kes on teadlikud mitte ainult Vene, vaid ka Hiina ohust Euroopale. Juba ainuüksi see saadab signaali, et Euroopa võtab praegust geopoliitilist olukorda tõsiselt. Kombineerituna kaitsekulutuste suurendamisega on see samm õiges suunas,” leidis Gregorová.

Kallase saamine Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks on Eesti jaoks samas muidugi kahe teraga mõõk. Ühest küljest on tegemist on nii olulise positsiooniga, milleni ei pruugi küündida hiljem väga pika aja jooksul ükski Eesti poliitik. Teisest küljest võib eeldada, et Venemaa astub lähemal ajal Eesti vastu samme, mille eesmärk on sisuliselt õõnestada tema autoriteeti, teda alandada, näidata teda jõuetuna ja võimetuna reageerima kuidagi tulemuslikult mingitele provokatsioonidele. Sama on nüüd lugu ka Leeduga. Selles mõttes läheb elu meie kandis lähiajal ilmselt huvitavaks.

Von der Leyeni kohta märkisin siin juba aasta enne valimisi, kui teda ei olnud veel isegi ametlikult Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks seatud, et ta oleks parim võimalik kandidaat oma ametikohal jätkamiseks. Samas on mitmete nii nüüd ametisse astuvate uute volinike kui ka tema enda aadressil tehtud kriitika vähemalt osaliselt kindlasti õigustatud ja eks see olegi peamine põhjus, miks komisjoni uus koosseis sai arvestataval hulgal vastuhääli ka fraktsioonidest, mis seda üldiselt toetavad.

Kui vaadata saadikute hääletamist riikide kaupa, siis Lätist valitud saadikutest oli ainsana komisjoni uue koosseisu vastu Euroopa Patriootide fraktsiooni kuuluv Vilis Krištopans, aga poolt hääletas ka näiteks endine Riia linnapea Nils Ušakovs, keda Eesti peavoolumeedias on kujutatud varasemalt mingi Kremli tööriistana Läti poliitikas. Leedust valitud saadikutest hääletas lisaks poolakate esindajale ainsana vastu Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa fraktsiooni kuuluv Petras Gražulis.

Vaata ka: 2024. aasta eurovalimiste tulemustest