Erakonda Alternatiiv Saksamaale (AfD) kavatseb juba pühapäeval Saksamaal toimuvatel parlamendivalimistel toetada küsitluste kohaselt umbes viiendik valijatest. Kui prognoosid täituvad, siis tõuseb AfD parlamendis suuruselt teiseks jõuks kristlike demokraatide järel ja sotsiaaldemokraatide ees.
Kõnealust erakonda on nimetatud rahvuslik-konservatiivseks, rahvuspopulistlikuks, parempopulistlikuks või koguni marurahvuslikuks ja paremäärmuslikuks (sõltub vaatepunktist), aga AfD esinumber Alice Weidel ise on määratlenud seda nüüd valimisdebattides sõnadega “libertaar-konservatiivne”. Sõna “konservatiivne” on kasutatud selle 177-leheküljelises valimisprogrammis samas vaid ühe korra, veidi rohkem on viidatud traditsioonidele, palju rohkem on juttu suveräänsusest.
Alice Weideli kummaline ajalookäsitlus
Weidel (sünd. 1979) on üritanud nüüd selgelt laiendada erakonna kandepinda ühiskonnas. Kui uuriv ajakirjandus tõi möödunud sügisel välja, et tema vanaisa Hans Weidel ühines Adolf Hitleri juhitud Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteiga (NSDAP) juba enne selle võimuletulekut, tegi silmapaistvat karjääri sõjaväekohtunikuna ja oli pärast sõda enda vastava tegevuse tõttu korduvalt uurimise all, vastas Weidel lihtsalt, et ei teadnud sellest midagi, sest peretüli tõttu olid suhted vanaisaga katkenud ja temast perekonnas ei räägitud. Pealegi oli Alice siis alles 6-aastane, kui vanaisa suri. Vanaema, kes kuulus samuti NSDAP ridadesse, suri kaks aastat hiljem.
On kahtlemata täiesti usutav, et väikesele lapsele ei hakatud rääkima sellest, et tema vanaisa tegutses sõja ajal Hitleri poolt ametisse määratud sõjaväekohtunikuna okupeeritud Varssavis. Küll aga kuulis ta sellest, et perekond aeti pärast sõda välja Sileesiast, mille vastav osa läks siis Poola alla. Umbes neljandik tänapäeva sakslastest põlvneb inimestest, kes aeti pärast sõda toimunud etnilise puhastuse käigus välja Saksamaalt ära võetud aladelt. AfD edu saab vähemalt osaliselt seletada toetumisega nende häältele.
Mis puudutab suhtumist Hitlerisse, siis seletas Weidel teatavasti jaanuaris Elon Muskile, et Hitler oli tegelikult kommunist, täiesti vasakpoolne, mitte üldse kuidagi parempoolne. Saksa ajaloolased jäid selles osas eriarvamusele, aga Weidel jätkas sama jutupunkti kordamist ka järgnenud valimisdebattides.
Peaks olema üldiselt teada, et Hitler kujutas kommunismi juutide vandenõuna maailma allutamiseks enda kontrollile, pidas ise enda peamiseks ülesandeks marksismi hävitamist kõigis selle vormides ega käsitlenud sotsialismi marksismi sünonüümina, vaid soovis enese sõnul taastada selle sõna, mille marksistid olid tema hinnangul kaaperdanud, algset tähendust. Natsid koondasid 1933. aastal võimu enda kätte just kommunistidele, aga ka sotsiaaldemokraatidele vastandudes, süüdistades kommuniste siis Riigipäevahoone süütamises, hakates neid juba enne märtsis toimunud valimisi massiliselt vahistama ning keelustades kohe pärast valimisi Saksamaa Kommunistliku Partei ka ametlikult.
Kõik need tõsiasjad peaksid olema sakslastele teada juba koolis toimunud ajalootundidest, kuid Weidel jätkab nende sihikindlat, süstemaatilist ignoreerimist. Nähtavasti soovib ta luua sel moel mingit alternatiivset reaalsust, kus AfD on ühiskondlikus teadvuses või vähemalt sõnades NSDAP-st selgelt distantseeritud, sellele justkui sisuliselt vastanduv jõud. Asjaolu, et tema kummaline ajalookäsitlus irdub tegelikust reaalsusest, ei paista teda seejuures vähimalgi määral häirivat.
Nagu kristlikud demokraadid, nii rõhutab ka AfD oma valimisreklaamides, et kunagi oli Saksamaa võimas, aga asjad on läinud halvasti. Nüüd on nende sõnul käes aeg alustada uuesti, seada Saksamaa esikohale. Tegelikult üsna sarnased lähenemised. Samas on koostatud aga eraldi buklet selle kohta, mille poolest AfD kristlikest demokraatidest erineb: piirid tuleb korralikult kinni panna, asüülitaotlejatele ei tohi enam anda mingeid rahalisi toetusi jne. Rõhutatakse seda, et AfD oleks nüüd “tõeline muutus”. Mõned viidatud bukletis toodud punktid kattuvad aga tegelikult kristlike demokraatide valimisprogrammis leiduvatega. Selles mõttes jälle veidi eksitav.
AfD programmi lühiversioon algab lubadusega seista sotsiaalse turumajanduse alusväärtuste eest. Järgneb lubadus muuta Saksamaa migratsioonipoliitikat, tähendab taastada korralik piirikontroll, saata välja illegaalsed immigrandid ja edendada remigratsiooni, kolmandana tuleb võitlus kuritegevuse, äärmusluse ja terrorismiga. Neljas punkt: “Rahu Euroopas: eskalatsiooni asemele dialoog. Meie nõuame Saksamaale huvidest juhinduvat välispoliitikat. Euroopa rahukorraldus peab võtma arvesse kõigi riikide legitiimseid julgeolekuhuvisid. Sihiks on neutraalne Ukraina väljaspool NATO-t ja EL-i ning takistamatute kaubandussuhete taastamine Venemaaga.”
Selles bukletis, kus käsitletakse AfD erinevusi kristlikest demokraatidest, välispoliitikast juttu ei ole, aga minu hinnangul on erinevused selles vallas siiski märkimisväärsed. AfD suures valimisprogrammis rõhutatakse samuti, et Ukraina tulevikku nähakse neutraalse riigina väljaspool NATO-t ja Euroopa Liitu. Ukraina toetamisest räägitakse seal ainult seoses sellega, et relvatarned Ukrainale ja Ukraina võitlejate väljaõpetamisega seotud pidev koormus on kahjustanud Saksamaa enda kaitsevõimet, muutnud selle enda relvajõude nõrgemaks (vastab ju tõele!).
“AfD toetab julgeolekupoliitilist kontseptsiooni strateegiliselt autonoomsest Euroopast ning selle kujundamisest omaette jõukeskuseks muutuvas maailmakorras. Stabiilne rahukorraldus Euroopas ja maailmas kindlustab Saksamaale ka elutähtsad kaubandussuhted ja peamiste energiavajaduste täitmise. Sellest tulenevalt arendame me huvidest juhinduvaid suhteid maailma suurjõudude, Hiina ja USA, nagu ka Venemaa Föderatsiooniga,” kuulutatakse samas. “Kuni sõltumatu ja töövõimelise Euroopa sõjalise liidu loomiseni jääb meie julgeolekustrateegia keskseks elemendiks liikmelisus NATO-s ning ka Saksamaa aktiivne roll Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE).”
“Stabiilne rahukorraldus Euroopas eeldab ka tasakaalustatud koostööd kõigi Euroopa riikide vahel, kelle legitiimseid julgeolekuhuvisid tuleb seejuures arvesse võtta. OSCE rolli kriisiregioonide stabiliseerimisel Euroopas ja selle perifeerias tuleb edasi arendada. Kõiki võimalusi dialoogiks tuleb kasutada. Euroopas ei tohi mingit uut “raudset eesriiet” olla,” rõhutab AfD. “Venemaa oli aastakümneid usaldusväärseks tarnijaks ning garandiks taskukohastele energiatarnetele, mis kujutavad endast, meie energiamahuka tööstuse tõttu, Saksamaa majanduse Achilleuse kanda. Venemaaga takistamatu kaubanduse taastamise juurde kuulub Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonide kohene kaotamine ja gaasijuhtme Nord Stream töökorda seadmine. Saksamaa sidemeid Euraasia Majandusliiduga tuleb laiendada.”
Olulised on ka suhted USA ja Hiinaga
Ukraina ja Venemaa küsimuses on AfD ning kristlikud demokraadid seega sisuliselt vastandlikel seisukohtadel. Mõlemad jõud peavad aga Saksamaa ja Euroopa jaoks ülioluliseks häid suhteid Ameerika Ühendriikidega. AfD on enese sõnul pühendunud nende suhete parandamisele ja näeb USA uues administratsioonis mitmes küsimuses tugevat partnerit. “USA geopoliitilised ja majanduslikud huvid lahknevad üha enam Saksamaa ja teiste Euroopa riikide omadest,” märgitakse aga samas. “Selle üheks näiteks on energiatarned, nagu USA tugev katse takistada gaasijuhtme Nord Stream tööle panemist. Saksamaa ei tohi lasta vedada ennast konfliktidesse USA poolt teiste jõudude suhtes tehtud otsuste tõttu. Me lükkame tagasi kavandatud USA kaugmaa relvasüsteemide (tiibraketid, droonid jms) paigutamise Saksamaale.”
USA uus administratsioon on asunud nüüd valimiskampaanias sisuliselt AfD-d toetama. Elon Muski kohta võib muidugi öelda, et ta teeb seda eraisikuna, aga üsna kõnekas on see, et Müncheni julgeolekukonverentsil käinud USA uus asepresident JD Vance kohtus reedel küll Weideliga, aga ei leidnud aega Saksamaa praeguse liidukantsleri Olaf Scholzi jaoks. AfD plaanid vastavad Trumpi administratsiooni soovile teha Venemaaga rahu, et tõmmata seda eemale Hiinast, milles ameeriklased näevad nüüd, mil Euroopa ja Venemaa on teineteist juba piisavalt nõrgestanud, enda põhikonkurenti ülemvõimu pärast maailmas.
Weidel, kes on elanud oma varasemas elus pankurina kuus aastat Hiinas, valdab vabalt hiina keelt ja on kaitsnud doktoritöö Hiina pensionisüsteemi tuleviku teemal, näeb aga Hiinas Saksamaa jaoks ka olulist partnerit. “Suhe Hiina Rahvavabariigiga peab lähtuma Saksamaa reaalpoliitilistest huvidest,” märgitakse AfD programmis. “Majanduslikke, teadusalaseid ja kultuurilisi kontakte Hiinaga tahame me laiendada. Hiina on kaubanduspartnerina Saksamaa jaoks erakordse tähtsusega, üheaegselt nii konkurendi kui partnerina. Nende sidemete edasiarendamine on meie huvides, kuid üksnes range kinnipidamisega võrdõiguslikkusest ja aususest konkurentsis ning Saksa tehnoloogia, ettevõtete ja võtmetähtsusega tööstusharude väljavoolu ja mahamüümise takistamisega. Hiina juhtkond on alustanud üleilmse infrastruktuuriprojektiga, mis on tuntud nimetusega “uus siiditee” ja peab tugevdama Hiina mõju maailmas. Sel määral, mil see pakub võimalusi Saksamaa majandusele, tahame me seda kasutada. Igasugune arenguabi Hiinale tuleb koheselt peatada.”
AfD valimiskampaania silmapaistvaimaks toetajaks teistest Euroopa riikidest on saanud nüüd Ungari peaminister Viktor Orbán. Kõige lähedasem on neile tegelikult Austria Vabaduspartei, kuid teatud ajaloolistel põhjustel seda suhet enne valimisi väga ei afišeerita (soovitakse vältida isegi kaudset seostamist Hitleriga, kes tuli Saksamaale teatavasti Austriast). Eurovalimiste eel, nagu siin varem kirjutatud, läksid AfD suhted mitmete teiste sarnaste jõududega Euroopas sassi just ajalooküsimuste tõttu ning selle tagajärjeks oli ka pärast valimisi eraldi fraktsioonide moodustamine Euroopa Parlamendis. Nüüd on Weidel kuulutanud, et AfD seostamine natsidega on täiesti alusetu, Hitler oli hoopis kommunist – teema laualt maas, alus leppimiseks loodud.
Irooniline on seejuures, et Saksa meedia viimase paljastuse kohaselt on Weidel kohtunud viimastel aastatel korrapäraselt Hiina suursaadikuga, tehes seda mitteametlikult, vastavaid kohtumisi isegi enda kalendrisse märkimata. Weidel ise tunnistas kohtumiste toimumist, selgitades vaid, et soovis teada kuidas hiinlased koos venelastega näevad olukorda Ukrainas. Poliitilised konkurendid hakkasid aga muidugi kohe seletama, et see näitab Hiina otsest või kaudset mõju Weidelile. “Paljudel AfD inimestel on lähedased sidemed sellise autoritaarse režiimiga nagu Hiina,” väitis näiteks sotside välispoliitika kõneisik. “Nad tahaksid, et selline režiim oleks ka Saksamaal.” Seega üritatakse teda kujutada nüüd Hiina kommunistide käpikuna, kes tahab võtta üle ka sealse poliitilise režiimi – see on juba sama jabur nagu Hitleri kuulutamine kommunistiks.
Teistes riikides on väljendanud poolehoidu AfD-le valdavalt sotsiaalkonservatiivid. Sellest võib jääda mulje, et see esindab ka ise vastavaid vaateid. Weidel on aga lesbiline ja kasvatab oma Sri Lankast pärit elukaaslasega Šveitsis (Saksamaal käib ta tegemas poliitikat) kahte (adopteeritud) last. Ta on rääkinud sellest ise avalikult poliitilistes kõnedes. “Libertaar-konservatiivne” on tal tegelikult hea enesemääratlus. AfD sisaldab aga ka teistsuguseid elemente, Weidel kuulub seal siiski mõõdukamasse tiiba.