Saksamaal toimuvad 23. veebruaril ennetähtaegsed parlamendivalimised, mille tulemusel saab uueks liidukantsleriks kõigi eelduste kohaselt Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) esimees Friedrich Merz. Viimased küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate kavatseb toetada nüüd umbes 30% valijatest – 2021. aastal saadi 24,1% häältest. Eelmine kord valimised võitnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SPD) võib langeda kolmandaks, teiseks tõusta aga Alternatiiv Saksamaale (AfD).
Kui need prognoosid täituvad, moodustavad praegu opositsiooni kuuluvad kristlikud demokraadid koalitsiooni tõenäoliselt just AfD-ga ning võimule tuleb sõjajärgse Saksamaa kõige parempoolsem valitsus. Sotsid ja rohelised langevad opositsiooni. Liberaalid on seal alates eelmise aasta novembrist, kui kantsler Olaf Scholz (SPD) tagandas majanduspoliitika osas teravnenud erimeelsuste tõttu rahandusministri kohalt nende juhi Christian Lindneri. Selle tagajärjel varises senine koalitsioon kokku. Detsembris toimus parlamendis valitsuse suhtes usaldushääletus, mida see üle ei elanud. Nii avati tee valimiste toimumiseks ettenähtust seitse kuud varem.
Küsitlused näitavad, et valijate jaoks on nende valimiste peateemadeks migratsioon ja majandus, kusjuures just selles järjekorras ning detsembri algusega võrreldes järjekord muutus. Majandus oli siis selgelt kõige olulisem teema. Järgnesid aga mõned terroriaktid, mille mõjul tõusis esikohale migratsioon. Neile teemadele järgnevad pingereas rahu ja välispoliitika, keskkonna ja kliimaküsimused ning sotsiaalne ebaõiglus, kuid kaks selgelt kõige olulisemat teemat on valijate silmis just migratsioon ja majandus.
Valimistel osaleb nüüd 41 erakonda, nende kõigi programme ma lugeda ei jõua, aga suuremate omad võtan järjest ette ja teen neist siia ka väikese postituste seeria. Alustan kristlikest demokraatidest. Nende keskne loosung on lubadus tõsta Saksamaa taas esiplaanile, et selle üle saaks jälle uhke olla. Ehk siis oma kohalik versioon Trumpi “Make America Great Again” jutust, kuid mõnevõrra mõistlikum. Merzi väljenduslaad on muidugi ka tunduvalt rahulikum.
Kristlikud demokraadid panevad oma 82-leheküljelises valimisprogrammis kõige rohkem rõhku majandusteemadele. AfD on tõusnud nüüd eelkõige tänu migratsiooniküsimustele. Neil on erinevate teemade osas märkimisväärseid erimeelsusi, kuid siiski suur programmiline ühisosa. Nende koalitsioon vastaks kahtlemata paljude sakslaste ootustele ja võiks teoreetiliselt hästi toimida. Keerulisem on lugu siis, kui valimised ei anna neile parlamendis kokku enamust või see jääb väga napiks. Sellisel juhul võib kuluda pärast valimisi uue koalitsiooni moodustamiseks nädalaid või isegi kuid. Tegelikult ei ole välistatud ka uued ennetähtaegsed valimised.
Kristlikud demokraadid rõhutavad, et soovivad sellist riiki, mis suudaks tagada taas heaolu kõigile, oleks taas vaba ja turvaline, hoiaks taas kokku. Poliitiline muutus, mida nüüd valijatele lubatakse, sisaldab endas plaani majanduse elavdamiseks. Sel otstarbel lubatakse langetada ja lihtsustada erinevaid makse, vähendada bürokraatiat, ajakohastada tööseadusandlust, aga lihtsustada ka kvalifitseeritud tööjõu sissetoomist mujalt.
Muu hulgas on kavas muuta üksikisiku tulumaks järk-järgult ühetasasemaks, suurendada tulumaksuvaba osa ja tõsta piiri, millest alates hakkab sissetulekule kehtima kõrgem maksumäär. Inflatsiooni mõjude vähendamiseks lubatakse hakata tulumaksumäära vastavalt sellele korrapäraselt kohandama, et hinnatõusuga ei kaasneks maksukoormuse tegelik kasv. Samas tahetakse suurendada erinevaid tulumaksutagastusi, muuta täisajaga töötajate ületunnitöö maksuvabaks ning kindlustada, et võimalikele kriisidele saaks reageerida energiamaksude ja igapäevaste kaupade käibemaksu kiire langetamisega. Ehk siis täpselt vastupidine lähenemine sellele, mida ollakse praegu rakendamas Eestis.
Sotsid ja teised vasakpoolsed süüdistavad kristlikke demokraate selliste lubaduste tõttu küll “populismis”, kuid see plaan on protestantliku eetika ja kapitalismi vaimuga kooskõlas kahtlemata paremini kui ettekujutus, et majanduse elavdamiseks tuleb tõsta makse, sest siis saab riik rohkem raha selle käivitamiseks.
Välis- ja julgeolekupoliitika osas lubatakse seista kindlalt Ukraina taga. Täpsemalt:
“Saksamaa ja Euroopa jaoks ei ole rahu ja julgeolek iseenesestmõistetavad. Venemaa kallaletung raputas rängalt Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Vladimir Putini režiim jälestab demokraatiat, inimõigusi, rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelise kooselu reegleid. Selle eesmärgiks on uus maailmakord, mis vastaks tema reeglitele. Julgeolek Saksamaale ja Euroopale, rahus ja vabaduses, need on meie jaoks erilise tähendusega. Otsustava tähtsusega on selle jaoks otsusekindel ja ühtne seismine koos meie partneritega.
- Ukraina kaitseb ka meid. Sest kui langeb Ukraina, varitseb kallaletungioht mõnd järgmist Euroopa riiki. Seetõttu toetame me Ukrainat kõigi vajalike diplomaatiliste, rahaliste ja humanitaarsete vahendite, aga ka relvatarnetega. Nad peavad saama teostada enda enesekaitseõigust.
- Ukraina kontaktgrupp. Koos Prantsusmaa, Poola ja Ühendkuningriigiga tahame me USA-ga tihedalt kooskõlastatult töötada välja ühise strateegia, et toetada Ukrainat selle taotlustes saavutada rahu, vabadus ja julgeolek. Selle juurde kuulub ka küsimus usutavatest julgeolekugarantiidest Ukrainale ja sellega seoses ka küsimus NATO rollist. Meie eesmärgiks on selline rahuprotsess, mida Ukraina saaks jõupositsioonilt, samalt tasapinnalt juhtida.
- Sanktsioone Venemaa vastu laiendame me eesmärgipäraselt ja sihitult. Selle agressioonisõja kõrge majanduslik hind peab panema Putini ümber mõtlema ja viima seejärel vaenutegevuse lõpetamiseni.
- Ukrainale väljavaadete näitamine. Selle astumine Euroopa Liidu liikmeks on Saksamaa ja Euroopa julgeoleku- ja geopoliitilistes huvides. Enne liikmeks astumist peavad kõik kriteeriumid olema täielikult täidetud.”
USA kohta märgitakse, et see on ja jääb Saksamaa kõige olulisemaks liitlaseks väljaspool Euroopat. Transatlantilist partnerlust tuleb süvendada, mitte sellest loobuda. Selleks soovitakse alustada ka kõrgetasemelist strateegilist dialoogi. NATO raames tuleb samas suurendada Euroopa iseseisvat kaitsevõimet. Riigikaitsele lubatakse kulutada vähemalt 2% Saksamaa SKP-st. Relvajõudude koosseis tahetakse suurendada 180-lt tuhandelt 203-e tuhande võitlejani. Sellega seoses on ka kavas asuda taastama ajateenistust (osana laiemast kõigile kohustusliku teenistusaasta sisseviimisest, millega tahetakse parandada ühtlasi olukorda sotsiaalhoolekande osas jms).