Aserbaidžaanis toimusid eile ennetähtaegsed parlamendivalimised, mida iseloomustasid vaba poliitilise konkurentsi puudumine, mitmesugused protseduurilised rikkumised ja enneolematult madal valimisaktiivsus.
Korralised valimised pidanuks tulema nüüd novembris, kuid need toodi ettepoole, et valimised ei langeks samale ajale riigis toimuva ÜRO kliimamuutuste konverentsiga (COP29). Nähtavasti lootis võimuladvik vähendada sel moel rahvusvahelist tähelepanu tõsiasjale, et riigis valitseb autoritaarne režiim, mis üritab küll näidata end demokraatlikuna, kuid represseerib süstemaatiliselt teisitimõtlejaid. Seda enam väärivad nüüd tähelepanu ja toetust need, kes seal midagi muuta üritavad.
Euroopa akadeemilised ringkonnad algatasid eelmisel nädalal kaks avalikku kollektiivset pöördumist (allkirjade kogumine jätkub, liitumine on avatud!), et tõmmata tähelepanu 21. augustil vahistatud Bahruz Samadovi juhtumile, aga ka mitmetele teistele poliitvangidele ja kujunenud olukorrale üldisemalt.
28-aastane Samadov on doktorant Prahas asuvas Karli Ülikoolis. Oma teadustöös on ta keskendunud just autoritarismile ja poliitilisele diskursusele Aserbaidžaanis. Samas on ta avaldanud aastate jooksul terve rea päevakajalisemaid analüütilisi artikleid Aserbaidžaaniga seonduvast sellistel ingliskeelsetel platvormidel nagu Eurasianet ja OC Media, mida Kaukaasias toimuvast huvitatud osa rahvusvahelisest üldsusest üldiselt tähelepanelikult jälgib.
Samadov vahistati Bakuus, kus ta külastas suvevaheajal olles oma vanaema, kahtlustatuna riigireetmises, mille eest võidakse süüdimõistmise korral määrata 12 kuni 20 aastat vangistust (või isegi eluaegne vanglakaristus). Karli Ülikool teatas juhtunust kuuldes, et ülikooli akadeemiline kogukond jälgib toimuvat murega, üritab koguda informatsiooni usaldusväärsetest allikatest ning on võtnud ühendust Tšehhi välisministeeriumiga. Oma mure on väljendanud juba nii Euroopa Liidu kui ka USA vastavad kõneisikud.
Rahuaktivisti kujutatakse riigireeturina
Milles Samadovit täpselt kahtlustatakse, selle kohta ei ole ühtegi ametlikku avaldust tehtud. Tema kinnipidamisel rääkisid eriüksuslased, et teda kahtlustatakse ebaseaduslike narkootikumide omamises, kuid neid läbiotsimisel ei leitud. Küll aga võeti tema elukohast kaasa kaks telefoni, kaks sülearvutit, Samadovi diplomid ja kõik muud talle kuulunud dokumendid. Riigi poolt määratud kaitsja ütles vanaemale alguses, et Samadov vahistati riigivastaste kirjutiste pärast, kuid hiljem ei olnud see advokaat talle enam telefonitsi kättesaadav.
Lõpuks selgus, et juhtum on seotud paragrahviga, mis puudutab riigireetmist. Kohus otsustas mitte rahuldada Samadovi taotlust uurimise ajaks vabadusse pääseda. Palgatud advokaadi sõnul ütles Samadov kohtus, et ta ei ole kunagi riiki reetnud ega kellelegi mingit salajast infot edastanud – tal ei olegi üldse sellist infot. Ta on soovinud vaid seda, et Aserbaidžaani ja Armeenia vahel valitseks rahu ega kavatse kohtupidamisest kõrvale hoida. Kohus otsutas jätta ta siiski esialgu neljaks kuuks vahi alla.
Laupäeval avaldas režiimitruu BakuTV dramaatilise videoloo, milles väidetakse, et rahuaktivistina esinenud Samadov oli sotsiaalmeedia ja sõnumirakenduste kaudu ühenduses mitmete kenade armeenlannadega, kes on seotud Armeenia eriteenistustega ja kogus nende ülesandel infot Mägi-Karabahhis toimuva kohta. Samuti rõhutatakse, et ta osales Prahas mitmetel armeenlaste korraldatud üritustel, kus räägiti Mägi-Karabahhis toimunud etnilisest puhastusest ning väljendas seal Armeenia huve teenivaid ja Aserbaidžaani vastu suunatud seisukohti. Välja toodi tema postitusi sotsiaalmeedias, kus ta kirjutas, et tunneb oma rahvuse pärast häbi jne. Muu hulgas seostati teda lääneriikide ja George Sorose juhitud vandenõuga ning kuulutati, et ta on tegelikult narkomaan, kellel esineb psüühikahäireid. Ehk siis selline tavapärane character assassination.
Samadov on ise varem korduvalt kirjutanud sellest, milline kohtlemine rahuaktivistidele Aserbaidžaanis osaks on saanud. Nii et midagi väga üllatavat sellises rünnakus ei ole. Väidetava riigireetmise osas rõhutatakse eriti tema ühendusepidamist Lilit Šahverdjaniga, kes on Mägi-Karabahhist pärit vabakutseline ajakirjanik. Tuuakse koguni välja, et kui Šahverdjani kaitses Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po) magistritöö, õnnitles teda sel puhul X-is isegi Prantsuse suursaadik Armeenias, aga Armeenia eriteenistus on teatavasti loodud prantslaste poolt. Kui kohtus kasutatakse sama loogikat tõestamaks Samadoviga ühendust pidanud Šahverdjani seotust Armeenia eriteenistustega, siis tuleb sellest küll väga “huvitav” protsess, aga see selleks.
Üleskutsed väljendada tõelist solidaarsust
Samadovi juhtum on saanud nüüd suhteliselt palju rahvusvahelist tähelepanu, kuid tegelikult on see vaid üks paljudest. Vaid paar päeva enne tema vahistamist kutsus Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon rahvusvahelist kogukonda üles suurendama survet, et vabastataks Aserbaidžaanis ebaõiglaselt vangistatud 23 ajakirjanikku ja meediatöötajat, kes on pandud kinni lihtsalt enda töö tegemise pärast. “Need rahvusvahelised delegatsioonid, kes osalevad [ÜRO kliimamuutuste konverentsil] COP29 peaksid väljendama avalikult oma solidaarsust vangistatud ajakirjanikega. Nad ei tohi olla kaasosalised selle režiimi valimatutes repressioonides,” rõhutas föderatsiooni peasekretär Ricardo Gutiérrez.
Seda, et läheneva kliimakonverentsi eel on laienenud Aserbaidžaanis kriitiliste häälte vaigistamine, on toonud nüüd välja rahvusvahelised organisatsioonid nagu Human Rights Watch, aga ka näiteks Aserbaidžaani enda feministlikud rahuaktivistid, kes leiavad, et tühisõnaliste hukkamõistude asemel peaksid demokraatlikud lääneriigid väljendama oma tõelist solidaarsust sellega, et keelduvad režiimi legitimeerimisest osalemisega sellistel üritustel nagu COP29. Pariisi linnapea Anne Hidalgo teataski juba kevadel, et tema sellel üritusel ei osale, kuigi on pühendunud kliimamuutustega võitlemisele. Feministide sõnul ongi sellised konverentsid muutunud muidugi suuresti rohepesuüritusteks.
Need valimised ei olnud vabad ega ausad
Aserbaidžaanis on kasutusel majoritaarne valimissüsteem. Parlamendis on 125 kohta, mis täidetakse ühemandaadilistes valimisringkondades enim hääli saanud kandidaatide poolt. Riigis on ametlikult registreeritud 26 erakonda. Eelmisel aastal võeti vastu seadus, millega seati täiendavaid piiranguid erakondade registreerimisele. Valimistel osales 25 erakonda. President Ilham Alijevi juhitav Uue Asebaidžaani Partei säilitas parlamendis absoluutse enamuse. 2020. aastaga võrreldes kaotas see küll veidi kohti, kuid see ei oma tähtsust. Tema režiimi toetavad ka peaaegu kõik teised registreeritud erakonnad ning needki saadikud, kes osutusid nüüd valituks formaalselt sõltumatute kandidaatidena. Parlamendi eelmises koosseisus oli ainult üks opositsiooni esindaja.
Suurim valitseva režiimi suhtes opositsioonis olev organiseeritud poliitiline jõud on Aserbaidžaani Rahvarinde Partei, mille juht Ali Karimli (sünd. 1965) sai 1993. aastal Aserbaidžaani riigisekretäriks, kuid astus paar kuud hiljem toimunud riigipöörde tõttu, millega tuli võimule praeguse presidendi isa, ametist tagasi. See erakond otsustas nüüd valimisi boikoteerida, jäädes neist kõrvale tegelikult juba seitsmendat korda järjest, et mitte aidata osalemisega valimistel legitimeerida valitsevat režiimi olukorras, kus puudub vaba ajakirjandus, opositsiooni represseeritakse ja riigis on ligi 300 poliitvangi.
Valimisteks esitati nüüd 1508 kandidaati, kuid registreeriti lõpuks 990, neist 305 erakondade esindajad, 684 ennast ise üles seadnud ja üks algatusgrupi poolt esitatu. Päriselt opositsioonilisi tegelasi jõudis valijate ette vaid mõni üksik. Neist kõige silmapaistvam oli feministist aktivist Vafa Nagi, kes äratas juba 2019. aastal tähelepanu sellega, et valiti oma kodukandis volikokku. 41-aastane Nagi tunnistas nüüd enne valimisi, et tal ei ole võidu võimalust, sest valimistulemusi võltsitakse. Ta rääkis jagatud intervjuudes, et tema valimisringkonnas on seatud üles 10 kandidaati, kes on formaalselt justkui sõltumatud kandidaadid, kuid enamuses riigiteenistujad, kes ei ole tegelikult isegi valimistest huvitatud, vaid on seatud režiimi poolt üles häälte hajutamiseks. Valimistel osalemine oli aga talle oluline, sest see andis võimaluse inimestega kohtumiseks, oma sõnumi levitamiseks.
Ametlike tulemuste kohaselt sai selles valimisringkonnas 45,4% häältest senise saadiku abikaasa, kes esindab ühte formaalselt opositsioonilist erakonda, kuid toetab tegelikult valitsevat režiimi. Nagi sai ametlike tulemuste kohaselt 24,1% häältest, jäädes tema järel teiseks. Samas osutus nendes valimisjaoskondades, kus Nagi esindajad vaatlejatena häälte lugemise juures viibisid, enamasti selgeks võitjaks just tema. Nii et tundub, et tulemusi tõesti võltsiti.
Valimisaktiivsus oli riigis tervikuna nüüd ainult 37,3%. Võrdluseks, et 2020. aasta parlamendivalimistel oli see 46,8% ja 2015. aastal 55,7%. Kui valimistest tegelikult midagi ei sõltu, siis on loomulikult järjest vähem inimesi, kes näevad hääle andmisel üldse mingit mõtet. Samas näitab nii madal valimisaktiivsus aga ikkagi ka seda, et valitseva režiimi kandepind ühiskonnas on kahanenud. Esile ei lasta lihtsalt kerkida ka mingitel poliitilistel alternatiividel.