Élysée Palee teatas eile, et ametisse nimetati Prantsusmaa uus valitsus, mille liikmed kogunevad esmaspäeval presidendi juhitud ministrite nõukogu koosolekule. 5. septembril president Emmanuel Macroni poolt peaministriks nimetatud Michel Barnier sai valitsuse moodustamisega seega lõpuks hakkama. Nüüd jääb ainult üle loota, et valitsus elab üle ka usaldushääletuse, millega see seisab silmitsi oktoobris, kui parlament uut istungjärku alustab.
Prantsuse ärileht Les Echos meenutas reedel, kui Barnier oma ministrite nimekirja presidendile esitas, et esimese tema pakutud koosseisu lükkas Macron tagasi, sest see oli tema hinnangul liiga tugevalt kaldu Barnier koduerakonna, paremtsentristlike Vabariiklaste poole.
Barnier tõstis Vabariiklased tagasi esiplaanile
Vabariiklased said suvel toimunud ennetähtaegsetel valimistel Rahvusassamblees vähem kui kümnendiku kohtadest ning langesid vahetult enne seda juhtimiskriisi, kui erakonna president Éric Ciotti otsustas teha valimistel koostööd Marine Le Peni erakonnaga Rahvuslik Koondis, mis on Prantsusmaa poliitilisel maastikul teiste suuremate tegijate poolt isolatsiooni tõrjutud. Ciotti ei olnud saanud selliseks tegevuseks erakonnalt mingit mandaati ja peaaegu kõik Vabariiklaste tuntumad tegijad olid sellise koostöö vastu.
Valdavalt kuuluvad selle erakonna sildi all kandideerinud nüüd Vabariiklikku Parempoolsesse fraktsiooni (Groupe Droite républicaine), millel on Rahvusassamblees 47 kohta 577-st. Ciotti moodustas koos enda liitlastega eraldi väikese 16-liikmelise fraktsiooni, kus on peale tema vaid neli Vabariiklaste ridadest pärit tegelast. Augusti lõpus teatas ta erakonna Parempoolsete Liit Vabariigi Eest (Union des Droites pour la République) loomisest. Samas jätkus kohtuvaidlus, mis puudutab Vabariiklaste juhtimist. Täna Le Figarole antud intervjuus teatas Ciotti aga, et lahkub Vabariiklaste ridadest ja sellega on see vaidlus lõppenud.
Barnier valitsus on Ciotti sõnul macronistlik valitsus, mille puhul Vabariiklased on vaid viigileheks. Tema hinnangul näitab uue valitsuse koosseis, et president säilitab valitsuse üle täieliku kontrolli ja mingit tõelist iseseisvust sellel ei ole. Minu arvates oli see hinnang küll veidi enneaegne ning ülekohtune. Tegelikult on Barnier olnud valitsuskabineti kokkupanekul vägagi isepäine.
Vabariiklikku Parempoolset fraktsiooni juhib parlamendis Laurent Wauquiez, üks Vabariiklaste varasematest presidentidest, kunagine Nicolas Sarkozy lähedane liitlane. Les Echos kirjutas, et Wauquiez tahtis saada nüüd siseministriks, kuid talle pakuti majandus- ja rahandusministeeriumi, millest ta keeldus. “See on tõsi, et 2025. aasta eelarvet saab olema raske valmis saada,” kommenteerisid ajakirjanikud seda otsust. Samas kinnitas Wauquiez, et Barnier andis Vabariiklaste saadikutega kohtudes selgelt mõista, et keskklassile ja tööinimestele Prantsusmaal nüüd mingeid maksutõuse ei tule.
Vabariiklaste ridadesse kuulub uue valitsuse 20-st ministrist viis. Lisaks peaministrile ka siseminister Bruno Retailleau, põllumajandusminister Annie Genevard, kõrghariduse ja teadusuuringute minister Patrick Hetzel ning ülemereterritooriumide eest vastutav minister François-Noël Buffet.
Samast on aga tegelikult pärit ka jaanuaris kultuuriministriks saanud ja nüüd sellel ametikohal jätkav Rachida Dati, kes oli jätnud oma liikmelisuse Ciotti juhitud erakonnas uuendamata, kuid kuulub ajalooliselt Vabariiklaste esiridadesse. Samuti on olnud selle poliitilise jõuga varasemalt kaua seotud nüüd territoriaalse ühtekuuluvuse ja kohalike omavalitsustega suhtlemise ministriks (meie mõistes regionaalministriks) saanud Catherine Vautrin ning spordi- ja noorsoominister Gil Avérous. Vautrin on ühinenud Macroni liikumisega, kuid Dati ja Avérous on sisuliselt Vabariiklased, kelle kuulumine erakonda lakkas Ciotti juhtimisega rahulolematuse tõttu.
Macroni loodud erakonnaga Taassünd on uue valitsuse ministritest seotud seitse. Seega ei ole presidendi n-ö jõuõlg valitsuses otseselt tegelikult palju suurem peaministri omast. Kahe ministriga on valitsuses François Bayrou tsentristlik Demokraatlik Liikumine (sh Euroopa ja välisasjade minister Jean-Noël Barrot), ühega paremtsentristlik Horizons, ühega sotsiaalliberaalne Demokraatide ja Sõltumatute Liit. Justiitsministriks sai kunagi sotside ridades poliitilist karjääri teinud tuntud jurist Didier Migaud, kes ei ole ligi 15 aastat parteipoliitikaga tegelenud. Migaud oli üks neist, kelle nimi visati vahepeal õhku võimaliku peaministrikandidaadina, kuid lõpuks otsustas Macron siiski Barnier kasuks.
Valitsuse püsimine sõltub opositsiooni armust
Kui president nimetas 5. septembril Barnier peaministriks, siis “ülesandega moodustada ühendav valitsus, mis teenib riiki ja prantslasi,” märkides samas, et “see nimetamine tuleb pärast enneolematut konsultatsioonide tsüklit, mille käigus president, vastavalt oma põhiseaduslikule kohustusele, kindlustas, et peaminister ning tulevane valitsus on vastavuses tingimusega olla nii stabiilne kui võimalik ning annaksid meile võimaluse koonduda nii laialdaselt kui võimalik.”
Bayrou rääkis vahepeal ühes intervjuus, et see peaks tähendama jõudude ühendamist nii tsentrist, paremtsentrist kui ka vasakult, et saada nüüd töötav koalitsioon, mis suudab kanda vastutust riigi juhtimise eest. Praktikas ei õnnestunud saada vasakult koalitsiooni kedagi. Migaud ja veel paar kunagist sotsi, kes said nüüd ministriteks Macroni erakonna liikmetena, ei muuda mängu. Sotsid teatasid juba samal päeval, kui Barnier peaministriks nimetati, et avaldavad talle umbusaldust, sest nende hinnangul ei ole tal mingit poliitilist legitiimsust. Rohelised märkisid samas siiski, et Barnier saamine peaministriks tulenes ka valimised võitnud erakondade koalitsiooni Uus Rahvarinne piiratusest ehk selle juhtivate jõudude ühepoolsest kompromissitusest. Nemad lubasid hinnata peaministri poliitikat konkreetsete otsuste põhjal, mida langetama hakatakse.
Barnier kavatseb esitada oma valitsuse üldise poliitilise tegevuskava 1. oktoobril, kui suvel valitud Rahvusassamblee alustab korralist istungjärku. Les Echos märkis, et oodatakse selle kirjutamist kooskõlastatult nende fraktsioonidega, mis kuuluvad tema koalitsiooni. Kokku on neil Rahvusassamblees praegu 212 kohta ehk selge vähemus. Seega sõltub uue valitsuse püsimine opositsiooni käitumisest.
Rahvusassamblees esindatud vasakpoolsed jõud on väljendanud üldiselt täiesti selgelt kavatsust seda valitsust umbusaldada. Ironiseeritakse, et mida enam erakond valimistel kohti kaotas, seda rohkem see neid valitsuses sai. Mõne hinnangul on see lausa Viienda Vabariigi kõige parempoolsem valitsus. Eriti on vasakpoolsetel hambus uus siseminister. Aga ka Rahvuslik Koondis, mis jäi Barnier peaministriks nimetamisel esialgu äraootavale seisukohale, on muutnud viimastel päevadel oma avalduste tooni.
“Prantslased, kes väljendasid kahel korral viimastel valimistel oma soovi murda lahti macronismi seitse aastat kestnud läbikukkumistest, leiavad end täna õhtul koos üleviksitud valitsusega, mis on kaugel sellest soovitud muutusest ja vahetusest, mida väljendati juunis,” säutsus Marine Le Pen reede õhtul. “See vahevalitsus tuleneb sellest mülkast, mille tekitasid parlamendivalimistel loodud ebaloomulikud alliansid. See suur vahetus, mida me soovime ja taotleme – me jätkame selle ettevalmistamist, et võimaldada Prantsusmaal taastuda.”
“See “uus” valitsus annab märku macronismi naasmisest tagaukse kaudu,” kuulutas siis samas Jordan Bardella. “See, mille prantslased on demokraatlikult tagasi lükanud, kahel korral, ei saa tulla tagasi häbiväärse toolide mängu ja poliitiliste kalkulatsioonide kaudu. Seetõttu on see valitsus, millel ei ole tulevikku.”
Radikaalid loodavad, et valitsus jääb püsima
Minu arvates on see valitsus Prantsusmaal praegust jõudude konfiguratsiooni arvestades parim võimalikest. Lisaks ministritele on seal veel 15 abiministrit (ministres délégués), kellest kolm töötab otse peaministri alluvuses. Suhete eest parlamendiga vastutab Nathalie Delattre, kes oli 2017. aastast kuni praeguseni senaator ehk parlamendi ülemkoja liige. Ühtlasi on ta alates 2014. aastast Radikaalse Partei peasekretär. Teatavasti on see vanim praegu Prantsusmaal tegutsev erakond.
Radikaalne Partei märkis oma avalduses: “Tema kogemused valitud saadikuna, tema ulatuslikud teadmised Senatist, tema radikaalne poliitiline kultuur, mis toetab dialoogi ja erakondlike lõhede ületamist on tõeliseks kasuks sellele valitsusele, millel tuleb hakata ehitama parlamendis enamusi, tekst teksti järel, meie kodanike huvides.”
“Vaadates edasi nendest poliitilistest siltidest, mida kannavad naised ja mehed, kellest see valitsus koosneb, saab olema oluline selle võimekus avatuseks, dialoogiks, et leida tõhusaid ja enamusele vastuvõetavaid lahendusi nendele suurtele väljakutsetele, millega meie riik silmitsi seisab: taastada meie riigi rahandus, ostujõud, tööhõive, julgeolek,” lisati samas. “Radikaalne Partei on valitsuse kõrval jõuna, mis esitab konstruktiivseid ettepanekuid ja kaitseb prioriteete, mis on meile südamelähedased, nagu näiteks haridus, puuetega inimeste heaolu, noorte vaimne tervis või vanaduspõlv.”
Eks paistab, kui pikaks selle valitsuse iga kujuneb. Kui oktoobris saabuv umbusaldamine parlamendis üle õnnestub elada, siis võib küll juba veidi rahulikumalt hingata, aga kergeks ei lähe sellel valitsusel kindlasti kunagi.