Juulis alustas tööd juunis valitud Euroopa Parlamendi kümnes koosseis. Parlamendi 720-st liikmest 54% on uued, ülejäänud kuulusid ka eelmisse koosseisu. Ametiaja alguses moodustati kaheksa fraktsiooni, aga 32 saadikut ei kuulu neist ühtegi. Europarlamendis saab fraktsioonilist kuuluvust muuta ka ametiaja jooksul, kuid üldjoontes on jõudude jaotus praeguseks selge.
Nagu toodud tabelist näha, astus ametisse tegelikult 719 saadikut. Hispaaniast valitud Antoni Comín, üks Kataloonia iseseisvuslaste juhtidest, ei saanud oma kohale asuda, sest Hispaania keskvalimiskomisjon jättis ta valitud saadikute nimekirjast välja. Seda otsust põhjendati sellega, et Hispaania seaduste kohaselt saab kinnitada valituks osutunuks ainult need kandidaadid, kes lubavad järgida Hispaania põhiseadust, aga Comín ei ole seda teinud ja nüüd Madridis vastavat vannet andnud.
Hispaania valitsuse poolt Kataloonia iseseisvuslaste suhtes rakendatud meetmete tõttu elab Comín alates 2017. aastast eksiilis. Kodumaale naasmisel ähvardanuks teda separatismis süüdistatuna vangistus. Hispaanias on küll võetud nüüd vastu seadus, millega separatistidele antakse amnestia, kuid selle rakendamine on takerdunud riigi ülemkohtu tõlgenduste taha.
Comín valiti europarlamenti juba ka 2019. aastal ja toona õnnestus tal ametisse astuda. Ta pöördus nüüd kaebusega Euroopa Liidu Kohtu poole ning rääkis Brüsselis antud pressikonverentsil, et Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, kes taotles selles ametis jätkamist, on muutunud Hispaania Rahvapartei pantvangiks. Maltalt valitud Metsola kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, kus Hispaania Rahvapartei 22-liikmeline delegatsioon on nüüd Saksamaa ja Poola järel suuruselt kolmas.
Parlamendi poolt rõhutati ajakirjanikele, et see ei olnud Metsola isiklik otsus, vaid lähtuti lihtsalt Hispaania keskvalimiskomisjoni saadetud nimekirjast ning see otsus vaadatakse üle, kui Euroopa Liidu Kohus on langetanud selles asjas oma lõpliku otsuse. Ma isiklikult loodan, et kohtu otsus saab olema Comíni jaoks positiivne, sest muidu jääks ju esindamata need 443275 valijat, kes andsid hääle erakonna “Ühiselt, Kataloonia eest” valimisnimekirjale, mida Comín juhtis. Võrdluseks, et Eestis oli nendel valimistel üldse kokku ainult 368925 hääletanut.
Identiteet ja Demokraatia lagunes, Madison pani plehku
Fraktsioonide lõikes oli suurim muudatus see, et euroskeptilisi rahvuskonservatiive ühendanud fraktsioon Identiteet ja Demokraatia, kuhu Eestist kuulus seni EKRE-t esindanud Jaak Madison, lakkas eksisteerimast. Selle asemel on uued fraktsioonid Euroopa Patrioodid ja Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa. Pärast valimisi EKRE-st lahkunud Madison ei astunud aga kumbagi neist, vaid hüppas üle hoopis Euroopa Konservatiivide ja Reformistide ridadesse.
Euroopa Patrioodid, keda eelistab europarlamendis saadikuta jäänud EKRE, on nüüd suuruselt kolmas fraktsioon. Selle 84-st saadikust 30 on valitud Prantsusmaalt, aga sinna läksid ka Ungari peaministri Viktor Orbáni toetajad ning varem liberaalide fraktsiooni kuulunud endise Tšehhi peaministri Andrej Babiši erakond. Varasematest ID liikmetest on seal lisaks prantslastele Austria Vabaduspartei, Hollandi Vabaduspartei, flaami iseseisvuslaste Vlaams Belang, Taani Rahvapartei ja Itaaliast Lega. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide juurest läks sinna Vox (Hispaania). Euroopa Patriootide fraktsiooniga ühinesid ka Portugali Chega!, Läti Esikohale! ja Kreekast kunagise tennisetähe Afroditi Latinopoulou väike Foní Logikís (Mõistuse Hääl), mis ei olnud seni europarlamendis esindatud.
Fraktsiooni Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa kandvaks jõuks on Alternatiiv Saksamaale. Fraktsiooni 25-st liikmest 14 kuulub just selle ridadesse. Kolm saadikut on Bulgaariast ja kolm Poolast, ühega on esindatud Prantsusmaa, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Leedu. Vastavalt reeglitele on fraktsiooni moodustamiseks vaja vähemalt 23 liiget, kes esindavad vähemalt veerandit Euroopa Liidu liikmesriikidest. Seega on see fraktsioon kriitilisele piirile üsna lähedal.
Identiteet ja Demokraatia lagunes praktiliselt juba enne valimisi, kui sealt visati välja Alternatiiv Saksamaale, mille esikandidaat Maximilian Krah ütles mais Itaalia ajalehele La Repubblica antud intervjuus: “Mina ei ütleks kunagi, et igaüks, kes kandis SS-i vormi, oli automaatselt kurjategija.” Krah tõi välja, et hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass kuulus Waffen-SS-i. “Üheksasaja tuhande SS-lase hulgas oli ka palju talupoegi; seal oli kindlasti suur protsent kurjategijaid, aga mitte ainult neid.”
Nende sõnade peale teatasid prantslased ja itaallased kohe, et parlamendi järgmises koosseisus nemad selle erakonnaga enam koostööd ei tee. Marine Le Pen hakkas rääkima Prantsuse meediale, et selle suhtes tuleb kehtestada sanitaarkordon. Jordan Bardella ütles, et Krah ületas punase joone. Jne. Alternatiiv Saksamaale juhatus pidas kriisinõupidamise, mille järel Krah lahkus juhatuse koosseisust ja lõpetas valimiskampaanias osalemise.
Krah kampaania üks keskseid loosungeid oli algusest peale see, et sakslased peaksid olema oma esivanemate üle uhked. Saksa meedia tõi aga juba aprillis välja, et tema enda vanaisa Martin kuulus omal ajal NSDAP ridadesse (Krah väitis siis, et ta ei teadnud seda) ja Saksa arstide natsionaalsotsialistlikku ühendusse ning tegutses vabatahtliku arstina Hitlerjugendi juures. Konteksti lisamiseks olgu siin aga märgitud, et NSDAP-ga oli sel ajal seotud tegelikult enamik Saksa arste. Kuigi parteisse kuulumine ei olnud neile otseselt sunduslik, oli see siiski väga levinud. Sinna kuulus muide ka umbes veerand Saksamaa õpetajaskonnast.
Kuna mitmetes teise maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni all olnud riikides tekitasid Krah väljaütlemised teravat vastukaja, otsustati Alternatiiv Saksamaale juba enne valimisi fraktsioonist välja heita. Erakonna enda teised eurosaadikud pakkusid viimasel hetkel, et välja võiks visata ainult Krah, kuid järgnenud fraktsiooni juhatuse koosolekul võtsid kollektiivse karistamise vastu sõna ainult Austria Vabaduspartei delegatsiooni juht Harald Vilimsky ja Madison. Teised selle vastu ei olnud.
Pärast valimisi lootis Alternatiiv Saksamaale, et endiste partneritega õnnestub siiski uuesti kokkuleppele jõuda. Erakonna delegatsiooni moodustamisel jätsid teised valituks osutunud Krah sellest välja ja tema on nüüd europarlamendis fraktsioonilise kuuluvuseta saadikute hulgas. See aga olukorda ei päästnud, sest prantslased ja itaallased olid välistanud edasise koostöö erakonnaga Alternatiiv Saksamaale nii selgesõnaliselt, et ei saanud enne valimisi öeldust nüüd kohe taganeda. Seetõttu olidki sakslased sunnitud klopsima kokku omaenda väikese fraktsiooni.
Ei ole selge, kas Alternatiiv Saksamaale võetakse mingil hetkel kampa tagasi või mitte. Nad ise seda küll väga soovivad ja maailmavaateline ühisosa on kahtlemata suur, kuid nendega seostamine on erakondadele paljudes teistes riikides avaliku kuvandi mõttes poliittehnoloogiliselt ebasobiv. Krah taandus küll üleriigilisest juhatusest, aga on jätkuvalt erakonna mõjukas liige ja esineb nüüd Saksamaal jälle suure menuga rahvakohtumistel. Siinkohal soovitan lugeda ka ühte huvitavat intervjuud, mille ta andis pärast valimisi väljaandele Asia Times, kus ta kommenteerib nii eurovalimiste tulemusi ja enda sõnadele osaks saanud tähelepanu kui ka üldisemaid arenguid Saksamaa, Euroopa ja kogu maailma poliitikaelus.
Fraktsioonides Euroopa Patrioodid ning Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ei ole praegu ühtegi Saksamaalt valitud saadikut. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioonis domineerivad Itaalia peaministri Giorgia Meloni erakond (24 saadikut 78-st) ning poolakad (20 saadikut). Juba europarlamendi eelmises koosseisus oli üks selle kaasesimeestest Itaaliast, teine Poolast, aga jäme ots oli selles kunagi Briti konservatiivide eestvedamisel loodud fraktsioonis siis ikkagi Poola endise võimupartei Õigus ja Õiglus käes. Nüüd läksid nende poolt europarlamendi komisjonide ja allkomisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimisel saadud kohtadest pooled itaallastele, ülejäänud jagamisele kõigi teiste vahel. Madison sai lihtliikmeks väliskomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni. Viimati nimetatusse kuulub muide ka Krah.
Europarlamendi 79-liikmelisse väliskomisjoni kuuluvad Eestist valitud saadikutest veel Mikser, Paet ja Terras, kusjuures Paet on selle teine aseesimees (kokku on neid neli). 30-liikmelisse julgeoleku ja kaitse allkomisjoni kuuluvad Mikser ja Terras, kusjuures Terras on selle neljas aseesimees. Eesti meedias on kõlanud nüüd ka kriitikat selle kohta, et siit valitud saadikud tunglesid komisjonidesse, mis tegelevad valdkondadega, kus Euroopa Parlamendi pädevus on üsna väike. Mina seda neile küll ette ei heidaks, sest Eesti jaoks on Euroopa Liidu liikmelisus olnud ju algusest peale suuresti julgeolekuprojekt ning Kaja Kallase eeldatav saamine Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks annab ka Eestist valitud saadikute sõnadele seal tavapärasest suurema kaalu.
Rohelised kaotasid kohti, kuid säilitasid tugeva mõju
Viie aasta eest sai märgitud, et 2019. aasta eurovalimiste kõige olulisem tagajärg oli mitte euroskeptikute osakaalu kasv, vaid roheliste erakondade ja ideede tõusmine Euroopa poliitika peavoolu. Nüüd kasvas euroskeptikute osakaal veelgi ja rohelised kaotasid saadikukohti, kuid säilitasid sellest hoolimata tugeva mõju. Euroopa Patrioodid jäeti nüüd aga parlamendis kohtade jagamisel tühjade kätega. Europarlamendil on lausa 14 asepresidenti, kuid suuruselt kolmas fraktsioon ei saanud neist kohtadest ühtegi. Samuti ei antud neile ühtegi kohta komisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimisel. Pole just kena, kuid praktikas tähendab see seda, et neil ei ole ka võimalik parlamendis midagi kuidagi blokeerida.
Europarlamendil on 20 alalist komisjoni ja neli allkomisjoni, millele kõigile valitakse esimees ja neli aseesimeest. Mõned aseesimeeste kohad jäid esialgu täitmata. Valitud esimeestest ja aseesimeestest 41 läks Euroopa Rahvapartei fraktsioonile, 28 sotsidele, 16 Uueneva Euroopa fraktsioonile, 13 Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioonile, 11 roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsioonile ning 7 vasakpoolsete fraktsioonile.
Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsioon sai inimõiguste allkomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, ning kultuuri- ja hariduskomisjoni esimehe koha; esimese aseesimehe arengukomisjonis, majandus- ja rahanduskomisjonis, maksuküsimuste allkomisjonis, rahvatervise allkomisjonis ning transpordi- ja turismikomisjonis; kolmanda aseesimehe tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis ning kultuuri- ja hariduskomisjonis; neljanda aseesimehe petitsioonikomisjonis. Suht hea saak.
Fraktsiooni kaaspresidentideks valiti Terry Reintke (Saksamaa) ja Bas Eickhout (Holland), kes olid eurovalimistel Euroopa Roheliste esikandidaadid.
Reintke täitis seda rolli ka enne valimisi, olles võtnud selle 2022. aastal üle Ska Kellerilt (MEP 2009–2024), kes otsustas siis (kahju!), et ta enam europarlamenti ei kandideeri. Saksamaal said rohelised nüüd 11,9% häältest, mis andis neile 12 kohta. Viie aasta eest saadi 20,5% ja 21 kohta. Langus oli küll järsk, kuid tegelikult viis see nad lihtsalt tagasi tavapärasele tasemele. 2019. aastal said rohelised Saksamaal juurde palju hääli valijatelt, kes olid pettunud kristlike demokraatide ja sotside suures koalitsioonis, aga nüüd mindi eurovalimistele vastu ise samal ajal kodumaal valitsusvastutust kandes.
Eelmine kord läkitasid Saksamaalt sellesse fraktsiooni ühe saadiku ka Piraadipartei, konservatiivne Ökoloogilis-Demokraatlik Partei (ÖDP), meelelahutuslik PARTEI ning liberaalne Volt. ÖDP saadik Manuela Ripa läks nüüd pärast valimisi üle Euroopa Rahvapartei fraktsiooni. Saksamaa Piraadipartei esindajat sel korral europarlamenti ei valitud. PARTEI sai seal tänavu küll kaks kohta, aga nende saadikud ei ühinenud nüüd ühegi fraktsiooniga.
Volt Euroopa ainsaks esindajaks europarlamendis oli seni Saksamaalt valitud Damian Boeselager, üks selle liikumise algatajatest. Nüüd valiti sealt sinna lisaks Kai Tegethoff ja Nela Riehl (hääli saadi Saksamaal eelmine kord 0,7%, nüüd 2,6%) ning Hollandist veel Anna Strolenberg ja Reinier van Lanschot. Kõik need viis saadikut läksid nüüd Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsioon. Volt omab muide ka Eestis väikest rakukest, mis mõtles samuti eurovalimistel osalemisest, kuid selleni siiski ei jõudnud.
Huvitav fakt: eurovalimistega üheaegselt Potsdamis toimunud kohalikel valimistel tõi Volti kandidaat Leon Weber eeskujuks Eesti haridussüsteemi. Volt kogus seal 1,9% häältest, mis andis neile 56-liikmelises linnavolikogus ühe koha. Weber seda siiski ei saanud. Küll aga on Volti ridadest pärit europarlamendi kultuuri- ja hariduskomisjonis uus juht Nela Riehl, kes sündis ja kasvas üles Hamburgis, kuid on isa poolt Ghana päritolu. Veel nädal enne valimisi töötas ta koolis saksa keele ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. Nüüd aga kuulub ta europarlamendis ka väliskomisjoni.
Europarlamendi noorim liige on 23-aastane Lena Schilling (Austria) ja vanim 77-aastane Orlando Leoluca (Itaalia), kes kuuluvad mõlemad roheliste ridadesse.
Euroopa Parlamendi presidendiks valiti tagasi Metsola. Minu arvates, nagu siin juba aasta enne valimisi märgitud sai, on see talle sobiv roll. Ka sellele, et Euroopa Komisjoni presidendi ametikohal jätkaks Ursula von der Leyen, sai siis juba toetust avaldatud. Oma hääle andsin nüüd eurovalimistel aga rohelistele. Eestis neil valimistel hästi ei läinud, kuid lähtudes enda valimisotsusest hoian edaspidi silma peal rohkem just Euroopa roheliste tegemistel ja teen sellest ka siia aeg-ajalt kokkuvõtteid. Von der Leyeni valimine Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ka teiseks ametiajaks teostus nüüd europarlamendis lõpuks just tänu neile.