Saksamaal toimunud parlamendivalimistel kogusid enim hääli kristlikud demokraadid, kõige rohkem kohti sai juurde erakond Alternatiiv Saksamaale ja suurimaks üllatajaks osutus Vasakpartei. Sahra Wagenknechti Liidul jäi valimiskünnis napilt ületamata ja parlamendist langes välja ka Vaba Demokraatlik Partei. Sotsid ja rohelised kandsid suuri kaotusi, kuid säilitavad osaliselt oma mõju. Riigi poliitiline lõhestatus ilmselt süveneb.
Esialgsete tulemuste kohaselt said kristlikud demokraadid kokku 28,5% häältest ja parlamendis 208 kohta 630-st. Alternatiiv Saksamaale sai 20,5% häältest ja 152 kohta. Sotsid 16,4% häältest ja 120 kohta. Rohelised 11,6% häältest, 85 kohta. Vasakpartei 8,8% häältest, 64 kohta. Sahra Wagenknechti Liit 4,97%, Vaba Demokraatlik Partei 4,3% jne.
Tänu sellele, et Wagenknechti parteil jäi viieprotsendiline valimiskünnis ületamata (puudu jäi 0,028% häältest) on kristlikel demokraatidel ja sotsidel nüüd parlamendis koos napp enamus. Kristlike demokraatide juht Friedrich Merz teatas, et alustab sotsidega läbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks.
Seni opositsioonis olnud kristlikud demokraadid rajasid oma valimiskampaania lubadusele tuua suuri muutusi, kuid ulatasid pärast valimisi kohe käe senisele võimuparteile, millele alles mõned päevad varem teravalt vastanduti. Mingis mõttes oli see sundvalik, sest Merz andis valimiskampaania lõpusirgel meedia ja teiste erakondade survel selge lubaduse, et ei moodusta nüüd mingil juhul koalitsiooni erakonnaga Alternatiiv Saksamaale. Minu arvates oli see viga.
Kristlike demokraatide programmiline ühisosa on kõige suurem just nimetatud erakonnaga. Parlamendis oleks saadud nendega kokku korralikult valitsemiseks piisav ülekaal. Koos sotsidega jääb see nii napiks, et koalitsioon hakkab paratamatult sõltuma üksikute saadikute erihuvidele vastamisest ja erikokkulepetest teiste erakondadega. See tähendab, et mingeid kiireid reforme ei tule, poliitilised ummikud jätkuvad, otsuseid ei sünni.
Tean, et ka kristlike demokraatide endi ridades on inimesi, kes ei ole sugugi rahul sellega, et see nüüd nii läks. Alternatiiv Saksamaale on küll omade puudustega, kuid lõpuks on vaja see erakond siiski nii või teisiti võimujagamisse kaasata.
Oluline faktor on seejuures ka Saksamaa enda poliitiline kaart. Alternatiiv Saksamaale kogus selgelt kõige rohkem hääli (vahemikus 34,5% kuni 38,8%) kõigil viiel liidumaal, mis asuvad endisel Ida-Saksamaal. Seal esinesid tugevalt ka Vasakpartei ja Sahra Wagenknechti Liit. Seevastu oleksid langenud üksnes Ida-Saksa häälte põhjal nüüd parlamendist lisaks liberaalidele välja ka rohelised. Kristlikud demokraadid ja sotsid said nendel viiel liidumaal kokkuvõttes kahepeale vähem hääli kui Alternatiiv Saksamaale üksinda.
Just sel aastal tähistatakse Saksamaa taasühinemise 35. aastapäeva, kuid poliitiliselt on kaks Saksamaad nüüd järjest enam lahku kasvamas. Praegu avanes sisuliselt võimalus nende poliitiliseks ühendamiseks, kuid Merz langetas teistsuguse valiku, mille tagajärjeks saab ilmselt olema Saksamaa sisemise poliitilise separatsiooni kasv. See on ka põhjus, miks tema enda erakonnas on eriti Ida-Saksamaal selle otsuse suhtes palju rahulolematust.
Selgelt kõige enam on valimistulemuste üle põhjust rõõmustada vasakparteilastel. Viimased valimiseelsed küsitlused näitasid, et nad saavad 7–8% häältest, saadi veidi rohkem. Saksamaa pealinnas Berliinis tõusti aga neljandalt kohalt esimeseks (neid toetas seal 21,8% valijatest) ning küsitluste kohaselt oldi riigis tervikuna esimene kõige nooremas, alla 25-aastaste valijagrupis, kus seda toetas iga neljas valija. Vasakparteist eraldunud Wagenknechti partei jäämine valimiskünnise alla tähendab tõenäoliselt ühtlasi selle hääbumist, mis aitab omakorda kaasa Vasakpartei tõusu jätkumisele.
Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius ja välisminister Annalena Baerbock
Küsitluste kohaselt arvas jaanuaris 31% sakslastest, et praegune liidukantsler Olaf Scholz saab oma tööga hakkama hästi. 64% leidis seevastu, et halvasti. Kolm aastat varem, kui ta oli vaevalt kuu aega ametis olnud, olid vastavad numbrid 65% ja 17%. Negatiivsed hinnangud saavutasid ülekaalu 2023. aasta augustis ning aasta tagasi oli tema reiting juba isegi madalam praegusest.
Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb nüüd Scholzi juhitavaid sotsiaaldemokraate toetada 15–16%, koos nendega valitsusse kuuluvaid rohelisi 13–14% valijatest. 2021. aastal toimunud valimistel said sotsid 25,7%, rohelised 14,7% häältest. Toetajaskonda on kaotanud valitsuses olles seega eelkõige just sotsid. Nende languse sügavust näitab see, et nüüd prognoositavast väiksema osa häältest korjasid nad parlamendivalimistel viimati aastal 1887, mil sotsiaaldemokraatlik liikumine oli alles muutumas suureks poliitiliseks jõuks.
SPD langus ei tähenda seda, et vasakpoolsus oleks Saksamaa poliitikast kadumas. Valdav osa sotsides pettunute häältest on liikumas nüüd Vasakpartei ja sellest eraldunud Sahra Wagenknechti Liidu taha, mida Wagenknecht ise määratleb vasak-konservatiivsena. Kui jätta kõrvale sisepoliitilised erimeelsused, siis välispoliitika osas väljenduvad nende kolme erakonna programmilised erinevused üsna selgelt ka Ukraina küsimuses. Vasakpartei ja Wagenknecht nõuavad Ukrainale relvade tarnimise lõpetamist, tingimusteta relvarahu ja sõja kiiret lõpetamist läbirääkimiste kaudu. Nende tonaalsus on selles osas küll veidi erinev, kuid poliitika sisuliselt sama.
Sotside trump on kaitsepoliitika
SPD rõhutab oma valimisprogrammis, et Saksamaa seisab kindlalt Ukraina poolel, kuid samal ajal hoolitseb liidukantsler Olaf Scholz selle eest, et see sõda ei eskaleeruks otseseks konfrontatsiooniks NATO ja Venemaa vahel. “Rahu ja vabadus ei ole iseenesestmõistetavad. Neid tuleb ehitada, kindlustada ja kaitsta. Seda sõda Ukraina vastu meile kohutaval moel näitas. Juba Willy Brandti kantsleriks olles kehtis [Brandt oli SPD juht aastatel 1964–1987, liidukantsler aastatel 1969–1974]: rahu on võimalik hoida vaid jõupositsioonilt lähtudes. Seetõttu on sõjaline jõud ja diplomaatia meie jaoks sama mündi kaks külge. Meie vastuseks liigestest lahti maailmale on selline kaitse- ja julgeolekupoliitika, mis võtab suurema vastutuse Euroopa kaitsmise eest. Meie kontinendi julgeolekut Venemaa eest peame korraldama meie,” märgivad sotsid.
Eeltoodust tulenevalt tahavad sotsid suurendada veelgi investeeringuid riigikaitsesse ja lubavad tagada tulevikus kaitsekulude püsimise tasemel vähemalt 2% SKP-st. “NATO on transatlantilise partnerluse kandev alus ja Euroopa julgeolekule asendamatu. Samal ajal peame me arvestama sellega, et Washington ei hakka enam kandma peamist koormust Euroopa kaitsmise eest. Otsused avada uus [NATO merejõudude] Läänemere juhtimiskeskus Saksa mereväe kaudu Rostockis, arendada uusi kaugmaarelvi (European Long-Range Strike Approach, ELSA) koostöös meie Euroopa liitlastega ja Euroopa õhutõrjeinitsiatiivi (European Sky Shield Initiative, ESSI) alustamine, näitavad, et me oleme valmis võtma enda kanda suurema vastutuse selle kaitsealliansi eest,” rõhutavad sotsid.
“USA keskmaa-relvastuse paigutamine Lääne-Saksamaale on reaktsioon praegusele julgeolekuolukorrale. Samal ajal jääme me pühendunuks relvastuskontrollile ning jätkame selles osas konstruktiivsete lähenemiste arutamist NATO raames. Selle geograafilise asukoha tõttu Euroopas tuleb Saksamaad arendada jätkuvalt keskse logistikasõlmena, mis võimaldab NATO-l kiiresti ja koordineeritult vastata julgeolekupoliitilistele väljakutsetele Euroopas. Brigaadiga Leedus paigutame me nüüd esimest korda Saksa võitlejad alaliselt välismaale. Sellega näitame oma liitlastele NATO idatiival, et nad saavad meie peale kindlad olla,” selgitavad nad samas. “Pidades silmas muutunud julgeolekupoliitilist olukorda, kavatseb SPD viia sisse uue, paindliku kaitseväeteenistuse. See uus kaitseväeteenistus peab baseeruma vabatahtlikkusel ja olema orienteeritud Bundeswehri vajadustele. /—/ See uus kaitseväeteenistus on mõeldud peamiselt jätkusuutliku reservi ülesehitamiseks.”
SPD ridadesse kuulub ka praegune kaitseminister Boris Pistorius, kes on erinevalt Scholzist üks Saksamaa populaarsemaid poliitikuid. Sügisel spekuleeriti, et temast võib saada nendel valimistel SPD kantslerikandidaat, kuid Pistorius otsustas loobuda Scholzile väljakutse esitamisest. Tõenäoliselt tõuseb ta SPD juhiks aga pärast neid valimisi, kui Scholz valimistel lüüa saamise tõttu tagasi astub. Välistatud ei ole ühtlasi ka võimalus, et ta jätkab siis kaitseministrina, kuid juba kristlike demokraatide poolt juhitavas koalitsioonis.
Boris Pistoriuse sõnavõtt Müncheni julgeolekukonverentsil
“SPD on pühendunud selgelt ukrainlaste diplomaatilisele, sõjalisele, rahalisele ja humanitaarsele toetamisele nende võitluses rahvusvahelist õigust rikkuva Venemaa agressiooni vastu – nii kaua kui vajalik. Me toetame selgesõnaliselt Saksamaa kahepoolset julgeolekulepingut Ukrainaga. Ukraina peab saama pidada võimalikke läbirääkimisi Venemaaga samalt tasapinnalt. Venemaa dikteeritud rahu Ukraina arvelt meie ei aktsepteeri. Läbirääkimisi üle ukrainlaste peade ei tohi toimuda. Ukraina suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus peavad jääma alles,” rõhutavad sotsid oma valimisprogrammis. “Ukraina kaitsmiseks ning rahu kindlustamiseks Euroopas toetab SPD Ukraina relvajõudude väljaõpetamist ning relvade ja varustuse tarnimist ettevaatusega ja kaalutletult. Sest meie jaoks on oluline, et Saksamaa ja NATO ise sõja osapoolteks ei muutuks. Sellest tulenevalt seisame me liidukantsler Olaf Scholzi otsuse taga mitte tarnida Bundeswehri ladudest tiibrakette Taurus.”
“Tsiviiltoetus Ukrainale on hädavajalik. Sest küsimus, kas Ukraina suudab pidada vastu Venemaa agressioonisõjale, sõltub ka sellest, kui vastupidav on tsiviilelanikkond. Tugev ühiskond vajab toimivat energiavarustust ja toimivaid haiglaid. Seda teab ka Putin, kui ta teadlikult tsiviiltaristut pommitada laseb. Siin tahame me seega jätkuvalt abi anda ja aidata Ukraina inimestel neist rasketest aegadest läbi tulla,” teatavad nad samas.
“Me tervitame eriti rahuinitsiatiive, nagu neid on algatanud Ukraina president Zelenski. Ka globaalse Lõuna riikide jõupingutusi sõja lõpetamiseks hindame me üldiselt positiivselt. Diplomaatia ja dialoog jäävad meie jaoks peamisteks instrumentideks, millega lahendada rahvusvahelisi konflikte. Need algatused suurendavad survet Putinile ning hoiavad au sees rahvusvahelist õigust. Kõiki võimalusi õiglase ja kestva rahu saavutamiseks tuleb uurida. Ukraina suveräänsus ja selle legitiimsed julgeolekuhuvid peavad saama nendel läbirääkimistel alaliselt garanteeritud. Saksamaa peab olema valmis mängima konstruktiivset rolli vahendamisel ja rakendamisel. Meie pikaajaline eesmärk on toimiv julgeoleku- ja rahukorraldus Euroopale. Meie jaoks pakub Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) olulist platvormi, et jagatud julgeolekut Euroopas edasi arendada,” märgivad sotsid.
“Imperialistlik sõda Euroopas tuumariigi Venemaa poolt teeb selgeks, kui oluline on see, et me töötaksime ka tulevikus intensiivselt uute lähenemistega usutava relvastuskontrolli ning desarmeerimisalgatuste elluviimiseks. Meie sihiks jääb tuumarelvavaba maailm. Sellest tulenevalt toetame me algatusi öelda kogu maailmas lahti tuumarelvade esimesena kasutamisest (No First Use, NFU). Seetõttu oleme ka pühendunud uue START-lepingu hoidmisele, täitmisele ja laiendamisele, et piirata strateegilist tuumarelvastust,” seisab sotside valimisprogrammis.
Rohelised lubavad aktiivset välispoliitikat
“Geopoliitiline jõutasakaal maailmas muutub kiiresti – ja seda mitte alles tänasest. Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu kujutab endast ohtu Euroopa rahukorraldusele ning meie demokraatiale tervikuna – seega on Ukraina toetamine ka meie parim enesekaitse. Nagu olid meie jaoks olemas meie Euroopa naabrid, nii et me Saksamaal taasühinenult Euroopa südames rahus elame, oleme ka meie seda oma naabritele. Ühiselt tuleb meil kindlustada uuesti rahu ja vabadust. Koos kõigi nende paljude riikidega üle kogu maailma, kes teavad sarnaselt meile, et parim kaitse on seismine reeglitepõhise maailmakorra eest,” märgivad oma programmis rohelised.
“Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on ka rünnak Euroopa rahukorralduse vastu – ja sellega ka meie rahu, vabaduse, demokraatia ja inimõiguste aluse vastu. Neid väärtusi peame me tugevas Euroopas ja tugevas transatlantilises alliansis (NATO) kaitsta ja hoida suutma. Julgeolekut mõistame me lähtudes igast üksikisikust, kelle väärikus ja vabadus seisab meie poliitika keskmes. Seetõttu on rahu enamat kui sõja puudumine. Rahu loob ruumi vabadusele ja heaolule, osalusele ning enesemääramisele,” rõhutavad rohelised. “Venemaa kallaletung Ukrainale näitab selgelt, et rahu, vabadus ja demokraatia ei ole iseenesestmõistetavad. Neid tuleb ikka ja jälle uuesti kaitsta ning tugevdada. Rahu eeldab just sellistel aegadel diplomaatiat ja koostööd, nagu ka vastupidavust ja kaitsevõimet.”
“Venemaa kallaletungiga kogu Ukrainale 24. veebruaril 2022, ärkasime me uues maailmas. Miljonid ukrainlased on alates sellest kaitsnud päevast päeva enda elusid, oma vabadust ning Euroopa rahukorraldust Venemaa jõhkra agressiooni vastu. Meie seisame seejuures kindlalt nende poolel – diplomaatilise, rahalise, humanitaarse ja sõjalise toetusega. Ukraina peab olema olukorras, kus saab ennast kaitsta ja kindlustada endale tugeva positsiooni võimalikus rahuprotsessis. Selleks tahame meie ka edaspidi tema õigust enesekaitsele tuntavalt tugevdada ja tema kaitsevõimet parandada. See on ka meie parim enesekaitse siin Euroopa südames. Venemaa hübriidrünnakud on juba ammu suunatud ka meie vastu,” selgitavad rohelised. “Me toetame Ukraina, selle partnerite ja kõigi riikide erinevaid diplomaatilisi rahualgatusi, mis on usutavalt huvitatud rahust, mis lähtub põhimõttest: “Mitte midagi üle Ukraina ega ilma Ukrainata.” Seejuures kinnitame me ka õigust valida vabalt liitlasi ja toetame Ukrainat selle teel Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuseni. Putini kurnamissõjale tsiviilelanikkonna vastu vastame meie oma toetusega ülesehitustöödele ning panustamisega sellisesse põhitaristusse nagu soojavarustus, koolid ja haiglad.”
Annalena Baerbock ajakirjanike ees kommentaare jagamas
“Valitsusse kuuludes oleme me rasketel aegadel võtnud enda kanda vastutuse, oleme seda tehes kasvanud ning oleme valmis jätkama selle kandmist. Seda vastutust õigustame me aktiivse välispoliitikaga tugevates liitudes – tugeva Saksamaa heaks, rahumeelses Euroopas, stabiilses maailmas,” rõhutavad rohelised, kelle ridadesse kuulub teatavasti ka Saksamaa praegune välisminister Annalena Baerbock. “Euroopa Liit on rahu ja vabaduse, heaolu ja demokraatia garant. Euroopa Liit kui globaalse poliitika tegija seisab meie välispoliitika keskmes. Sest meil on rahvusvahelisel laval suurem kaal, kui me oma Euroopa partneritega ühiselt üles astume ja ühel häälel räägime. Üheskoos seisame me Ukraina poolel – nii kaua ja nii sihikindlalt, kuni ukrainlased taas rahus elada saavad. Rahu on enamat kui sõja puudumine. Rahu on elamine vabaduses, turvaliselt ja väärikalt. Meie tahame võtta vastutuse Euroopas kauakestva stabiilse rahukorralduse kujundamise eest, arvestades seejuures eriti Venemaaga piirnevate partnerriikidega.”
“Putini Venemaa kujutab endast praegu suurimat ohtu rahule ja julgeolekule Euroopas. Vaja on uut strateegilist vastasseisu selle tänase autoritaarse ja aina enam totalitaarse Venemaaga. Piiride vägivaldne muutmine ei tohi osutuda edukaks. Sest kui ühe agressori imperialistlikud ambitsioonid rahvusvahelisest õigusest üle sõidavad, siis on ohus rahu kogu maailmas. Meie toetume majanduslikele ja julgeolekupoliitilistele meetmetele, et hoida ära Venemaa sõjalist võitu, suurendades majanduslikku survet sellele režiimile ning hoides omaenda tegevusvõimekust. Meie seisame selle eest, et sanktsioone Venemaa vastu agressiooni ohjeldamiseks laiendataks, näiteks tuumatööstuse osas. Sanktsioonide rikkumise korral peavad Euroopa Liit ja selle liikmesriigid tegutsema otsustavalt ning kohustama ka rahvusvahelisi partnereid neid järgima. Lisaks sellele tahame me uurida, mil määral, lisaks neilt saadavale tulule, saaks Venemaa külmutatud varasid juriidiliselt korrektsel moel Ukraina toetamiseks kasutada. Me ulatame oma käe neile venelastele, kes demokraatliku kodanikuühiskonna osana usutavalt sõja lõpetamise, rahu ja vabaduse eest seisavad. Valgevene demokraatlikku liikumist nii kohapeal kui eksiilis toetame me samuti nende võitluses Lukašenka diktatuuri vastu.”
“USA on Euroopa peamine partner globaalsetes kriisides ja konfliktides. Vaatamata kõigile erinevustele ja ebakindlusele USA tulevase suuna osas, seovad meid ühised väärtused, huvid ning ka sügavad kultuurilised, ajaloolised ja ühiskondlikud sidemed. Ka tulevikus jääme me USA jaoks usaldusväärseks liitlaseks. Samal ajal peame me tugevdama Euroopa suveräänsust, ühiselt ja sihikindlalt meie väärtuste ja huvide eest seisma ning poliitilisi erimeelsusi ausalt ja avatult arutama,” kuulutasid Saksa rohelised valimisprogrammis, mis avaldati muidugi juba jaanuaris, mil ei olnud veel päris selge, mida Trumpi administratsioon nüüd päriselt tegema hakkab.
Vasakpartei ja Wagenknechtiga kristlikud demokraadid koalitsiooni tegema ei hakka, sest nendega on maailmavaatelised erimeelsused liiga suured. Vaba Demokratlik Partei on vahepeal valitsuses olles marginaliseerunud. Pärast valimisi on nüüd seega valida kas koalitsioon erakonnaga Alternatiiv Saksamaale, kui saadakse parlamendis kahepeale kokku piisavalt kohti, või sotside ja rohelistega. Ukraina küsimuses on suurem ühisosa küll viimastega, aga paljudes teistes teemades jällegi mitte ning koalitsiooni tegemine praeguste valitsuserakondadega tähendaks, et kristlike demokraatide lubatud suur muutus jääb lubatust väiksemaks, valijad hakkavad kohe pettuma ja Alternatiiv Saksamaale saab üsna usutavalt väita, et ainus tõeline alternatiiv on tõesti nemad.
Kui kristlikud demokraadid ja Alternatiiv Saksamaale aga piisavalt kohti kokku ei saa, siis moodustatakse lõpuks tõenäoliselt ikkagi koalitsioon praeguste valitsuserakondadega. Sellisel juhul võib juhtuda, et oma ametisse jäävad edasi nii Pistorius kui ka Baerbock, aga Scholzi asemele tuleb Merz.
Alice Weidel (AfD) lubab seista Saksamaa huvide eest
Erakonda Alternatiiv Saksamaale (AfD) kavatseb juba pühapäeval Saksamaal toimuvatel parlamendivalimistel toetada küsitluste kohaselt umbes viiendik valijatest. Kui prognoosid täituvad, siis tõuseb AfD parlamendis suuruselt teiseks jõuks kristlike demokraatide järel ja sotsiaaldemokraatide ees.
Kõnealust erakonda on nimetatud rahvuslik-konservatiivseks, rahvuspopulistlikuks, parempopulistlikuks või koguni marurahvuslikuks ja paremäärmuslikuks (sõltub vaatepunktist), aga AfD esinumber Alice Weidel ise on määratlenud seda nüüd valimisdebattides sõnadega “libertaar-konservatiivne”. Sõna “konservatiivne” on kasutatud selle 177-leheküljelises valimisprogrammis samas vaid ühe korra, veidi rohkem on viidatud traditsioonidele, palju rohkem on juttu suveräänsusest.
Alice Weideli kummaline ajalookäsitlus
Weidel (sünd. 1979) on üritanud nüüd selgelt laiendada erakonna kandepinda ühiskonnas. Kui uuriv ajakirjandus tõi möödunud sügisel välja, et tema vanaisa Hans Weidel ühines Adolf Hitleri juhitud Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteiga (NSDAP) juba enne selle võimuletulekut, tegi silmapaistvat karjääri sõjaväekohtunikuna ja oli pärast sõda enda vastava tegevuse tõttu korduvalt uurimise all, vastas Weidel lihtsalt, et ei teadnud sellest midagi, sest peretüli tõttu olid suhted vanaisaga katkenud ja temast perekonnas ei räägitud. Pealegi oli Alice siis alles 6-aastane, kui vanaisa suri. Vanaema, kes kuulus samuti NSDAP ridadesse, suri kaks aastat hiljem.
On kahtlemata täiesti usutav, et väikesele lapsele ei hakatud rääkima sellest, et tema vanaisa tegutses sõja ajal Hitleri poolt ametisse määratud sõjaväekohtunikuna okupeeritud Varssavis. Küll aga kuulis ta sellest, et perekond aeti pärast sõda välja Sileesiast, mille vastav osa läks siis Poola alla. Umbes neljandik tänapäeva sakslastest põlvneb inimestest, kes aeti pärast sõda toimunud etnilise puhastuse käigus välja Saksamaalt ära võetud aladelt. AfD edu saab vähemalt osaliselt seletada toetumisega nende häältele.
Peaks olema üldiselt teada, et Hitler kujutas kommunismi juutide vandenõuna maailma allutamiseks enda kontrollile, pidas ise enda peamiseks ülesandeks marksismi hävitamist kõigis selle vormides ega käsitlenud sotsialismi marksismi sünonüümina, vaid soovis enese sõnul taastada selle sõna, mille marksistid olid tema hinnangul kaaperdanud, algset tähendust. Natsid koondasid 1933. aastal võimu enda kätte just kommunistidele, aga ka sotsiaaldemokraatidele vastandudes, süüdistades kommuniste siis Riigipäevahoone süütamises, hakates neid juba enne märtsis toimunud valimisi massiliselt vahistama ning keelustades kohe pärast valimisi Saksamaa Kommunistliku Partei ka ametlikult.
Kõik need tõsiasjad peaksid olema sakslastele teada juba koolis toimunud ajalootundidest, kuid Weidel jätkab nende sihikindlat, süstemaatilist ignoreerimist. Nähtavasti soovib ta luua sel moel mingit alternatiivset reaalsust, kus AfD on ühiskondlikus teadvuses või vähemalt sõnades NSDAP-st selgelt distantseeritud, sellele justkui sisuliselt vastanduv jõud. Asjaolu, et tema kummaline ajalookäsitlus irdub tegelikust reaalsusest, ei paista teda seejuures vähimalgi määral häirivat.
AfD valimisreklaam
Nagu kristlikud demokraadid, nii rõhutab ka AfD oma valimisreklaamides, et kunagi oli Saksamaa võimas, aga asjad on läinud halvasti. Nüüd on nende sõnul käes aeg alustada uuesti, seada Saksamaa esikohale. Tegelikult üsna sarnased lähenemised. Samas on koostatud aga eraldi buklet selle kohta, mille poolest AfD kristlikest demokraatidest erineb: piirid tuleb korralikult kinni panna, asüülitaotlejatele ei tohi enam anda mingeid rahalisi toetusi jne. Rõhutatakse seda, et AfD oleks nüüd “tõeline muutus”. Mõned viidatud bukletis toodud punktid kattuvad aga tegelikult kristlike demokraatide valimisprogrammis leiduvatega. Selles mõttes jälle veidi eksitav.
AfD programmi lühiversioon algab lubadusega seista sotsiaalse turumajanduse alusväärtuste eest. Järgneb lubadus muuta Saksamaa migratsioonipoliitikat, tähendab taastada korralik piirikontroll, saata välja illegaalsed immigrandid ja edendada remigratsiooni, kolmandana tuleb võitlus kuritegevuse, äärmusluse ja terrorismiga. Neljas punkt: “Rahu Euroopas: eskalatsiooni asemele dialoog. Meie nõuame Saksamaale huvidest juhinduvat välispoliitikat. Euroopa rahukorraldus peab võtma arvesse kõigi riikide legitiimseid julgeolekuhuvisid. Sihiks on neutraalne Ukraina väljaspool NATO-t ja EL-i ning takistamatute kaubandussuhete taastamine Venemaaga.”
Selles bukletis, kus käsitletakse AfD erinevusi kristlikest demokraatidest, välispoliitikast juttu ei ole, aga minu hinnangul on erinevused selles vallas siiski märkimisväärsed. AfD suures valimisprogrammis rõhutatakse samuti, et Ukraina tulevikku nähakse neutraalse riigina väljaspool NATO-t ja Euroopa Liitu. Ukraina toetamisest räägitakse seal ainult seoses sellega, et relvatarned Ukrainale ja Ukraina võitlejate väljaõpetamisega seotud pidev koormus on kahjustanud Saksamaa enda kaitsevõimet, muutnud selle enda relvajõude nõrgemaks (vastab ju tõele!).
“AfD toetab julgeolekupoliitilist kontseptsiooni strateegiliselt autonoomsest Euroopast ning selle kujundamisest omaette jõukeskuseks muutuvas maailmakorras. Stabiilne rahukorraldus Euroopas ja maailmas kindlustab Saksamaale ka elutähtsad kaubandussuhted ja peamiste energiavajaduste täitmise. Sellest tulenevalt arendame me huvidest juhinduvaid suhteid maailma suurjõudude, Hiina ja USA, nagu ka Venemaa Föderatsiooniga,” kuulutatakse samas. “Kuni sõltumatu ja töövõimelise Euroopa sõjalise liidu loomiseni jääb meie julgeolekustrateegia keskseks elemendiks liikmelisus NATO-s ning ka Saksamaa aktiivne roll Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE).”
“Stabiilne rahukorraldus Euroopas eeldab ka tasakaalustatud koostööd kõigi Euroopa riikide vahel, kelle legitiimseid julgeolekuhuvisid tuleb seejuures arvesse võtta. OSCE rolli kriisiregioonide stabiliseerimisel Euroopas ja selle perifeerias tuleb edasi arendada. Kõiki võimalusi dialoogiks tuleb kasutada. Euroopas ei tohi mingit uut “raudset eesriiet” olla,” rõhutab AfD. “Venemaa oli aastakümneid usaldusväärseks tarnijaks ning garandiks taskukohastele energiatarnetele, mis kujutavad endast, meie energiamahuka tööstuse tõttu, Saksamaa majanduse Achilleuse kanda. Venemaaga takistamatu kaubanduse taastamise juurde kuulub Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonide kohene kaotamine ja gaasijuhtme Nord Stream töökorda seadmine. Saksamaa sidemeid Euraasia Majandusliiduga tuleb laiendada.”
Olulised on ka suhted USA ja Hiinaga
Ukraina ja Venemaa küsimuses on AfD ning kristlikud demokraadid seega sisuliselt vastandlikel seisukohtadel. Mõlemad jõud peavad aga Saksamaa ja Euroopa jaoks ülioluliseks häid suhteid Ameerika Ühendriikidega. AfD on enese sõnul pühendunud nende suhete parandamisele ja näeb USA uues administratsioonis mitmes küsimuses tugevat partnerit. “USA geopoliitilised ja majanduslikud huvid lahknevad üha enam Saksamaa ja teiste Euroopa riikide omadest,” märgitakse aga samas. “Selle üheks näiteks on energiatarned, nagu USA tugev katse takistada gaasijuhtme Nord Stream tööle panemist. Saksamaa ei tohi lasta vedada ennast konfliktidesse USA poolt teiste jõudude suhtes tehtud otsuste tõttu. Me lükkame tagasi kavandatud USA kaugmaa relvasüsteemide (tiibraketid, droonid jms) paigutamise Saksamaale.”
USA uus administratsioon on asunud nüüd valimiskampaanias sisuliselt AfD-d toetama. Elon Muski kohta võib muidugi öelda, et ta teeb seda eraisikuna, aga üsna kõnekas on see, et Müncheni julgeolekukonverentsil käinud USA uus asepresident JD Vance kohtus reedel küll Weideliga, aga ei leidnud aega Saksamaa praeguse liidukantsleri Olaf Scholzi jaoks. AfD plaanid vastavad Trumpi administratsiooni soovile teha Venemaaga rahu, et tõmmata seda eemale Hiinast, milles ameeriklased näevad nüüd, mil Euroopa ja Venemaa on teineteist juba piisavalt nõrgestanud, enda põhikonkurenti ülemvõimu pärast maailmas.
Weidel, kes on elanud oma varasemas elus pankurina kuus aastat Hiinas, valdab vabalt hiina keelt ja on kaitsnud doktoritöö Hiina pensionisüsteemi tuleviku teemal, näeb aga Hiinas Saksamaa jaoks ka olulist partnerit. “Suhe Hiina Rahvavabariigiga peab lähtuma Saksamaa reaalpoliitilistest huvidest,” märgitakse AfD programmis. “Majanduslikke, teadusalaseid ja kultuurilisi kontakte Hiinaga tahame me laiendada. Hiina on kaubanduspartnerina Saksamaa jaoks erakordse tähtsusega, üheaegselt nii konkurendi kui partnerina. Nende sidemete edasiarendamine on meie huvides, kuid üksnes range kinnipidamisega võrdõiguslikkusest ja aususest konkurentsis ning Saksa tehnoloogia, ettevõtete ja võtmetähtsusega tööstusharude väljavoolu ja mahamüümise takistamisega. Hiina juhtkond on alustanud üleilmse infrastruktuuriprojektiga, mis on tuntud nimetusega “uus siiditee” ja peab tugevdama Hiina mõju maailmas. Sel määral, mil see pakub võimalusi Saksamaa majandusele, tahame me seda kasutada. Igasugune arenguabi Hiinale tuleb koheselt peatada.”
Weidel ja Orbán lubavad seista ühiselt vabaduse eest
AfD valimiskampaania silmapaistvaimaks toetajaks teistest Euroopa riikidest on saanud nüüd Ungari peaminister Viktor Orbán. Kõige lähedasem on neile tegelikult Austria Vabaduspartei, kuid teatud ajaloolistel põhjustel seda suhet enne valimisi väga ei afišeerita (soovitakse vältida isegi kaudset seostamist Hitleriga, kes tuli Saksamaale teatavasti Austriast). Eurovalimiste eel, nagu siin varem kirjutatud, läksid AfD suhted mitmete teiste sarnaste jõududega Euroopas sassi just ajalooküsimuste tõttu ning selle tagajärjeks oli ka pärast valimisi eraldi fraktsioonide moodustamine Euroopa Parlamendis. Nüüd on Weidel kuulutanud, et AfD seostamine natsidega on täiesti alusetu, Hitler oli hoopis kommunist – teema laualt maas, alus leppimiseks loodud.
Irooniline on seejuures, et Saksa meedia viimase paljastuse kohaselt on Weidel kohtunud viimastel aastatel korrapäraselt Hiina suursaadikuga, tehes seda mitteametlikult, vastavaid kohtumisi isegi enda kalendrisse märkimata. Weidel ise tunnistas kohtumiste toimumist, selgitades vaid, et soovis teada kuidas hiinlased koos venelastega näevad olukorda Ukrainas. Poliitilised konkurendid hakkasid aga muidugi kohe seletama, et see näitab Hiina otsest või kaudset mõju Weidelile. “Paljudel AfD inimestel on lähedased sidemed sellise autoritaarse režiimiga nagu Hiina,” väitis näiteks sotside välispoliitika kõneisik. “Nad tahaksid, et selline režiim oleks ka Saksamaal.” Seega üritatakse teda kujutada nüüd Hiina kommunistide käpikuna, kes tahab võtta üle ka sealse poliitilise režiimi – see on juba sama jabur nagu Hitleri kuulutamine kommunistiks.
Teistes riikides on väljendanud poolehoidu AfD-le valdavalt sotsiaalkonservatiivid. Sellest võib jääda mulje, et see esindab ka ise vastavaid vaateid. Weidel on aga lesbiline ja kasvatab oma Sri Lankast pärit elukaaslasega Šveitsis (Saksamaal käib ta tegemas poliitikat) kahte (adopteeritud) last. Ta on rääkinud sellest ise avalikult poliitilistes kõnedes. “Libertaar-konservatiivne” on tal tegelikult hea enesemääratlus. AfD sisaldab aga ka teistsuguseid elemente, Weidel kuulub seal siiski mõõdukamasse tiiba.
